Parim teaduse populariseerija Grete Arro teadusest, haridusest ja unistustest

Miks on vaja tegeleda teaduse populariseerimisega?

Otseselt pole ma kunagi mõelnud, et käärin käised üles ja kukun populariseerima. See, mis ilmselt teadusega kokku puutuvaid inimesi avalikult sõna võtma ajendab, on soov jagada neid kübemeid, mida me maailma korrastatusest oleme mõistnud – nii selle pärast, et need teadmised on põnevad, kui seepärast, et sageli saab nendest midagi kasulikku järeldada. Ja nüüd lõppeski mu jaks olla poliitkorrektne – sageli nõustun sõna võtma hoopis seepärast, et vihastan siin-seal levivate ebamõistlike, ütleksin isegi, et teadusvastaste praktikate pärast ja tekib soov müütidele teaduslikku teadmist asemele pakkuda. Täpsustan, et olles introvert, pole ma ise kunagi meediasse läinud – ikka nemad ise tulevad ligi ja mina olen keskmisest viletsam ei-ütleja teemades, mis mind kõnetavad.

Aga miks on vaja teadust populariseerida? Peapõhjus on ehk see, et näib, et täna ei tule ei läbi koolihariduse ega mujalt inimesteni arusaam, et teaduslik teadmine mistahes valdkonna kohta on üldjuhul sügavalt mitte-intuitiivne – atmosfäärifüüsikast hammaste pesemiseni ja meeldejätmisest mullaterviseni. Ehk siis usaldades oma meeli, talupojatarkust, kogemust, kõhutunnet, asjatundmatu intuitsiooni, paneme reeglina täie lauluga puusse.

Aga miks on vaja teadust populariseerida? Peapõhjus on ehk see, et näib, et täna ei tule ei läbi koolihariduse ega mujalt inimesteni arusaam, et teaduslik teadmine mistahes valdkonna kohta on üldjuhul sügavalt mitte-intuitiivne – atmosfäärifüüsikast hammaste pesemiseni ja meeldejätmisest mullaterviseni. Ehk siis usaldades oma meeli, talupojatarkust, kogemust, kõhutunnet, asjatundmatu intuitsiooni, paneme reeglina täie lauluga puusse. Kuigi tänapäeval on ligipääs teaduslikule teadmisele lihtsam kui iial varem, siis kõigil inimestel ei teki iseenesest tunnet, et nad peaksid kahtlema selles, mida nad asjadest arvavad, ning kõhutunnet ümberlükkavat infot otsima minema. Aitaks lihtsalt "külm" teadmine, et iseenda tarkust ei maksa alati usaldada. Seega arvatavasti seni, kuni see ei muutu – kuni meil pole oma teadmatusest liiga head arusaamist, on vaja teadlaste poolt leitut ikka ja jälle siin ja seal üle ja ümber ütelda, eri kontekstis välja tuua, testida neid teadmisi vastu reaalsust ja nii edasi.

Mu unistus oleks, et meil oleks koolides üks õppeaine, mis IB programmides on – Theory of Knowledge, aine, mis aitab teadmiste ja teaduse olemusest aru saada. See on meie riikliku õppekava suur ja kurb lünk.

Mis on Sinu jaoks kõige südamelähedasemad teemad teaduses? Mida võiks iga eestlane nende teemade kohta teada?

Minu jaoks on kõige lemmikumad kaks teemaderingi, mis osaliselt kattuvad. Kuidas meie pea teadmist vastu võtab, korrastab, meelde jätab, mõtestab ja kasutab ning millised teised psühholoogilised protsessid seda protsessi tõkestavad ja soodustavad – ehk siis hariduspsühholoogia teemad. Teiseks huviks on mul nende teadmiste – st kuidas psüühika töötab – rakendus keskkonnapsühholoogias, fookusega keskkonnateadlikkuse kui mitmetahulise nähtuse mõistmisele.

Mida võiks iga eestlane nende kohta teada – seda on palju. Kui peaks valima, siis hariduspsühholoogia vallast ei saa üle rõhutada seda, et nagu kõik muudki teaduslikud teadmised, on ka õppimise-alased teadmised mitte-intuitiivsed – me ei mõtle neid omaenda tarkusest või kogemuse pinnalt välja – nii, nagu me ei mõtle välja muid silmale nähtamatuid seoseid või nähtusi. Seega kui päris varane iga välja arvata, siis juba institutsionaliseeritud hariduse kontekstis me spontaanselt õppida ja seda toetada ei oska. Õppimisalased teadmised on teaduslikult välja uuritavad ja sageli mõistlikud õppimisviisid justnimelt mõistlikud ei tundu, ning vastupidi. See peaks tegema meid kõiki väga ettevaatlikuks.

Kui päris varane iga välja arvata, siis juba institutsionaliseeritud hariduse kontekstis me spontaanselt õppida ja seda toetada ei oska. Õppimisalased teadmised on teaduslikult välja uuritavad ja sageli mõistlikud õppimisviisid justnimelt mõistlikud ei tundu, ning vastupidi. See peaks tegema meid kõiki väga ettevaatlikuks.

Keskkonnapsühholoogiast meenub mulle üks uuring, mis osutab, et inimesed, kes oskavad süsteemsemalt mõelda, tunnevad nii tugevamat seotust loodusega, on ökoloogilisema maailmapildiga kui ka keskkonnasõbralikumate käitumistega. Põnev tulemus, mis on väärt edasi uurimist.

Mis on teaduse populariseerimise võti?

Ilmselt nagu igal asjal – mitte teha vahendist eesmärki. Teaduse populariseerimine pole eesmärk, vaid vahend. Eesmärk on huvi toitmine ning teisalt ka pragmaatiline – parem elukorraldamine igas valdkonnas lähtuvalt sellest, mida teadusuuringud on mõistlikuna näidanud – isegi kui mõistlik valik tundub esmapilgul ootamatu, üllatav, mitteintuitiivne, pingutav, keeruline, tülikas ning vastukäiv "aga-nii-on-ju-alati-tehtud!" argumendile. Seega me ei pea tahtma pelgalt teadust populariseerida, vaid teadlaste leitut proovida, ning võtta arvesse, et need leiud ise muutuvad ja täiustuvad pidevalt.

Milliseid teadlasi jälgid ise ja keda soovitad ka teistel jälgida?

Eks igaüks jälgib neid, kes just tema valdkonnas tipud või mingil põhjusel olulised on. Seega minu soovitused on ka üsna kitsavõitu. Mulle meeldib viimasel ajal selline tegelane nagu Manu Kapur, kes oskab mõned mõtlemise arengu toetamise viisid nii lihtsalt lahti mudeldada, et isegi mina saan aru. Pikka aega ja eri nurga alt on mulle muljet avaldanud Michelene Chi, kes on samuti mõtlemise arengu üle mõtleja ja kelle töö on minu arvates väga mitmekülgne. Dorothe Kienhues, Gale Sinatra, siis selline labor Berkeley ülikoolis nagu Björk Learning and Forgetting Lab, ja siis rodu nimesid motivatsioonipsühholoogiast. Ja mulle meeldivad mu kolleegid!

Mis on Sinu eesmärgid ja unistused oma töövaldkonnas?

Hariduspsühholoogia vallas peamiselt see, et meid ei oleks vaja. Kunagi olid olemas kätepesu-inspektorid, enam ei ole. Tahaks, et elementaarset õppimishügieeni ei peaks ka enam teadlased rääkima. Mõtelge kui tore, kui universaalsed õppimisealased teadmised oleks üldteada (no nagu on üldteada, et on olemas bakterid ... on ju?) ja me ei peaks enam rähklema sõna levitada ses osas, mida juba veidi teatakse sellest, kuidas toimub tõhus meeldejätmine, kontseptsioonide tekkimine, oma õppimise suunamine jne, vaid saaks ainult seni mitteteadaolevat uurida. Jah, päris ebavajalikuks me ei muutu seepärast, et konkreetselt kätepesu saab ilmselt peensusteni ära õppida, aga õppimise kohta käiv teadmine uueneb pidevalt.

See, mida tahaks veel uurida, on esmalt keskkonnateadlikkuse mudel, mida ühe uuringu raames püüame mõtestada. Siis tahaks uurida, kuidas õieti täiskasvanud inimestel – suurtel kiirustel ja hulkades – oleks võimalik mõiste arengut toetada ning viimaks pole veel vist psühholoogiateaduse vaatepunktist uuritud, millistel viisidel saaks jõustada tänases tarbimisühiskonnas mõnda teistsugust, nt tasaarengulist majandusmudelit. Samuti tundub, et psühholoogid pole veel uurinud seda, kuidas kujuneb looduse iseväärtuse tunnetus – kellel kujuneb, kellel mitte ja miks, mis tingimustel, kas seda saab toetada ja nii edasi.

(foto: Arno Mikkor)