Stanislav Nemeržitski: „Emotsioonide pealt kaugele ei jõua – seega teaduse hääl kõlagu!“
Stanislav Nemeržitski Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudist kaitses oma doktoritöö „Tingimused loovuse soodustamiseks Eesti koolis: Õpetajate ja õpilaste uskumused loovuse ja loovust soodustava koolikliima kohta“ ("Conditions for Creativity in Estonian School: Teachers’ and Students’ Beliefs about Creativity and Creative School Climate") selle aasta juulikuus. Intervjuus jagab ta nippe, kuidas end doktoritöö kirjutamisel motiveerida, meenutab selle aja jooksul toimunud erilisemaid hetki, arutleb teadlaste hääle üle ühiskonnas ning annab ka raamatusoovitusi.
Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde?
Loovuse temaatika on mind kogu mu õpingute jooksul paelunud. Oma esimese n-ö teadustöö, bakalaureuse, tegin lahkunud professor Voldemar Kolga juhendamisel ja see keskendus deindividuatsiooni ja õudusfilmide võimalikele seostele. Kui muud seost ei pruugi siin näha, siis vähemalt mõistete omavahelisel seostamisel ilmutasin päris korralikult loovust. Magistritöös võtsin loovuse temaatika põhjalikumalt luubi alla. Sellest ajast – ehk siis 2004. aastast – olen koostööd teinud oma juhendaja Eda Heinlaga. Loovuse erinevad tahud ja selle seosed koolikeskkonnaga on mind ammu paelunud.
Doktoritöö kirjutamine on suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?
Ma olen oma doktoritöö kallal töötanud 14 aastat. Kui Tallinna Ülikoolis antaks välja rekordite raamatut, siis – naljaga pooleks – doktoriõpingute kestuse poolest oleksin ma kindlasti vähemalt top viie sees. Selle aja jooksul olen ära proovinud mitukümmend erinevat nippi. Mõned töötasid, mõned mitte.
See võib küll natuke ootamatult kõlada, aga minu jaoks oli ehk kõige tõhusam nipp asjade aktsepteerimine. Teisisõnu – kui mingil perioodil töö ei edene, siis seda peabki loomuliku tööprotsessina võtma. Nagu ka loomingulises protsessis on olemas inkubatsiooniperiood – aeg, mil inimene töötab oma idee või mõtte kallal (sageli ka endale aru andmata, alateadlikult), mis võib olla pikk, aga võib ka olla lühike. Ning kui sellele järgneb motivatsioonisööst, siis seda tuleb omakorda ära kasutada.
Teine tõhus nipp – või noh, mõte – on mitte anda alla. Ükskõik kui aeglaselt, raskelt või ebahuvitavalt akadeemiline põllukündmine edeneb, alla anda ei tohi.
Kolmas nipp, mida mu Rootsi juhendaja mulle aeg-ajalt meelde tuletas, on see, et kui teed plaani ja arvestad enda arvates mõistlikku ajaperioodi selle teostamiseks, siis arvesta alati sinna X-faktor sisse. Olgu selleks tädi ootamatult saabunud juubelipidustus, haigushoog, arvutirike või lihtsalt tahtelangus, igal juhul peab ootamatusteks valmis olema ja siis ei olda ka selle saabudes iseendas pettunud.
Ning viimane, aga vaat et üks olulisemaid nippe – leia endale aeg ja koht, kus kontsentreeritud kujul mingi konkreetse lõigu kallal töötada. Minu jaoks olid sellisteks “kirjutamislaagriteks” kaks paika: vanaema juures ja mu Lundi Ülikooli juhendaja seminaridel. Võtsin aega, lülitasin kõigest muust välja ja tegin väga keskendunult tööd artikli, peatüki või analüütilise kokkuvõtte kallal. Toimib!
Kirjelda mõnda meeldejäävat või naljakat seika, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus.
Nalja on selle 14 aasta jooksul päris palju saanud, ei oskagi midagi konkreetset välja tuua. Küll aga mainiks ära kaks eredamat seika, mis on mällu sööbinud. Üks neist oli mu esimese suure artikli avaldamine rahvusvahelises eelretsenseeritud ajakirjas, mis on TLU klassifikatsiooni järgi 1.1 ehk n-ö kõrgeima kategooria oma. Kirjutasime seda mitmekesi, kaasautoriteks Krista Loogma, Eda Heinla ja Eve Eisenschmidt. Minu, tollal noore ja juba üle nominaalaja läinud doktorandi jaoks oli ainuüksi koostöö nendega suur asi, rääkimata sellest, et artikkel tegijas ajakirjas vastu võetud ja avaldatud sai! Teine seik – õigemini kogemus – oli seotud mu esimese seminariga Lundi Ülikoolis. Mu Rootsi juhendaja Eva Hoff oli kutsunud mind kirjutamisseminarile, kus ma sain kolm päeva ülikontsentreeritud kujul vaid oma doktoritöö kallal tööd teha. See kogemus, võimas ja ajalooline hõng Lundi Ülikoolis – lausa tajud seda sajanditepikkust teadustraditsiooni, tegutsemis- ja avastamisvabadust ning pühendumust. Võimas!
Kuidas muudab Sinu uurimistöö maailma?
Kas veel üks doktoritöö sotsiaalteadustes saabki maailma muuta, ei oska öelda. Loodan aga, et see annab julgust, uudishimu ja soovi loovuse temaatikat veelgi sügavamalt vaadelda. Lähtudes koolikeskkonna eripäradest, võttes arvesse nii õpilase kui õpetaja vaatenurka, saame luua olustiku, kus iga inimese loovpüüdlused ja -võimed on jõustatud. Sellise mõtteni ma igatahes jõudsin ja loodan väga, et see kumab ka minu tööst läbi.
Võib-olla aitab minu töö leida kellelgi endaski jõudu oma uurimuse kallal tööd teha – kellelgi, kes on ehk ajutiselt motivatsiooni- või loomekriisis, kel on mõtted mujal või on hõivatud hoopis teiste muredega. Usk enda võimetesse on keeruline, ent kui kõrval on näide, et miski on võimalik, siis on ka endal oluliselt kindlam see esimene (või teine või hoopis sajas) samm ette võtta.
Kui hästi on teadlaste ja noorteadlaste hääl ühiskonnas kuulda?
Naljaga pooleks võiks öelda, et ega eriti ei võeta kuulda. Praeguses keerulises olukorras annavad teadlased, sh noored teadlased, endast väga palju, et mõistuse, loogika ja faktide/ teaduse abil elu taas rööbastesse saada. Mis tulemusi see siiani andnud on, näeme uudistes isegi. Ehk on selle taga teatud skepsis teaduse kui sellise suhtes? Või hoopis vana harjumus, kus noorteadlastel ei olnudki suurt kõlapinda? Loodan, siiralt loodan, et nii noored kui kogenud teadlased saavad edaspidi aina rohkem võimalusi ühiskonna korralduses ja inimkonna kestmajäämises kaasa rääkida. Emotsioonide pealt (kui need just teaduslikult uuritud, mõjutatud ja kokku võetud pole) kaugele ei jõua – seega teaduse hääl kõlagu!
Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elada?
Usaldus, vastutus ja pühendumus – sellise kolmnurga abil olen üritanud oma professionaalset edasijõudmist üles ehitada. Ka teaduses on need A ja O – allikad, mida kasutan, peavad olema usaldusväärsed, tulemuste eest, mida esitan, pean mina vastutama ning tööd, kui seda üldse teha, siis ainult pühendumisega. Armastust peaks samuti mainima, kui hakata nii mõtlema. Vene keele tunde andes olen alati õpilastele öelnud, et ükskõik mis keeles, armastus on kõige olulisem sõna. Ilma selleta inimene ju ei saakski elada.
Räägi ühest viimasel ajal loetud raamatust, mida soovitad lugeda ka teistel. Miks seda teisele soovitad?
Oi, neid päris palju olnud. Võib-olla kõige ootamatum avastus mu jaoks oli aasta alguses läbi loetud Harry Potteri sari. Teadus on ju nagu võlumaailm: tundmatu ja müstiline seni, kuni hakkad sellega tegelema ja proovid mõista. Kui lisada sellesse müsteeriumi veel inimhinge, suureks kasvamise ja maailmaasjadest arusaamise komponente, siis tuleb üks plahvatuslikult vinge lugemine küll.
Hoopis praktilisema nurga pealt lugemine on Hans Roslingu “Factfulness” – raamat, mida praegu taas üle loen. Miks? Sest me võime eri postulaatidega nõustuda või mitte, ent kriitilist mõtlemist ei asenda maailma parandamisel mitte miski. Kipume üledramatiseerima enda ümber toimuvat ja sageli unustame ära, et inimkond siiski areneb, muutub laias laastus paremaks kohaks – oluline on näha emotsionaalse vahu tagant ka kaljukindlaid fakte.