Haridusblogi

Šveitsi Montessori lasteaed üllatas karmi korraga

Haridusteaduste instituudi alushariduse pedagoogi eriala magistriõppekava üliõpilane Kersti Lepik külastas välispraktikal Šveitsis Genfi Montessori Kooli (The Montessor School Geneva), kus tõdes, et pedagoogikaid ja Montessori kasvatusviisi saab tõlgendada vägagi erinavalt.

laps maalib

Veetsin juunis 2019 oma praktika Šveitsis Genfi Montessori Koolis (The Montessor School Geneva). Minu tööks oli sealsete õpetajate igakülgne abistamine. Praktikakuu avardas mu silmaringi tohutult ning andis palju mõtteainet edaspidiseks.  

Seda lasteasutust nimetatakse küll kooliks, kuid sisult on tegemist siiski lasteaiaga. Rühmasid on seal üks, kus käib korraga 20 last vanuses 3–6. Lasteasutuse personali moodustavad kaks õpetajat ning üks assistent. Lasteaeda võetakse vastu vaid 3-aastaseid lapsi, kes ei ole varem kuskil mujal lasteaias käinud. Tegemist on rahvusvahelise lasteaiaga, kus suhtluskeeleks inglise keel.  

Üllatav elukorraldus 

Otsisin praktikakohaks just Montessori pedagoogikat järgiva lasteaia seetõttu, et mulle on Montessori lähenemine südamelähedane. Selle kasvatusviisi ideeks on, et lapsi ei suruta rangetesse raamidesse, vaid nad saavad ise maailma avastada ja uudistada ning seeläbi kasvada iseseisvateks. Kuna Eestis ei ole ühtegi Montessori lasteaeda, tahtsin näha, kuidas seda pedagoogikat mujal rakendatakse. Ma üllatusin väga juba praktika esimesel päeval! 

Lasteaiapäevad kestavad kell 9–15, väiksematel lastel kuni kell 13. Lasteaed koosneb ühest klaasseintega sopilisest ruumist, mis on jaotatud erinevateks keskusteks ja tsoonideks.

Pildil Šveitsi Montessori lasteaed

Valdavalt toimub tegevus siseruumis. Kõik päevad olid üles ehitatud ühtemoodi, õppekäikusid ei tehtud, õues käivad lapsed harva isegi suveajal, laste sünnipäevasid lasteaias ei peetud ning ühisüritusi on aasta jooksul vaid paar.  

Üllatavalt iseseisvad lapsed 

Päevad algasid kell 9 laste saabumisega. Vanem andis lapse üle välisuksel. Kui laps oli üleriided ära pannud, algas õppetegevus, mis kestis pausideta kolm tundi. Igaüks sai valida mingi tegevuse (näiteks meisterdamise, õmblemine jne) ja tegeles sellega individuaalselt.

Oluline oli, et kõik alustatud tegevused saaksid lõpetatud. Õpetaja suunas lapsi võimalikult erinevate tegevuse juurde. Iga lapse kohta oli sisse seatud hindamiskaart, kuhu said kirja kõik tegevused, millega ta tegeles. Selline lähenemine õpetas lastele iseseisvust ja seda nad tõepoolest olid – ka 3-aastased said hakkama endale võileiva valmistamise või triikimisega. Jah, selles lasteaias oli lastel lubatud ise köögivilju lõikuda ja kuuma triikrauaga toimetada!  

Ainuke ühistegevus oli koos lastega küpsetamine, mida sain ka mina juhendada. Pea iga päev võtsin nelja erinevas vanuses lapsega ette mõne küpsetamistöö – tegime leiba, kooke ja küpsiseid. Õigemini, lapsed ise tegid, minu töö oli vaid kõrvalt abistada. Küpsetamine oligi üks kõigi laste suur lemmiktegevusi.  

Lasteaias ei mängita, vaid töötatakse 

Hommikusele kolmetunnisele õppetööle järgnes väga maitsev kodune lõuna ning pärastlõunal jätkati kas taas õppimisega või mindi pooleks tunniks õue.

Õppetöö toimus laudade taga istudes, näiteks põrandal kõhutades joonistamine ei olnud lubatud. Vaba ühist mänguaega lastel polnud ning kogu lasteaias toimuvat nimetasid nii õpetajad kui ka lapsed ise töötegemiseks.

Ma ei märganud kuu aja jooksul ka seda, et lapsi oleks kehaliselt arendatud, samuti puudusid neil muusikatunnid. Lapsed suhtlesid päeva jooksul üksteisega minimaalselt ning suur rõhk oli pandud mitte meeskonnas tegutsemise õpetamisele, vaid just individuaalsusele.  

Kogu päevane tegevus oli rangelt organiseeritud ja õpetajate poolt suunatud. Ainuke vaba tegevus, mida lapsed päeva jooksul võisid teha, oli joonistamine. Samas jälgiti aga ka seda, et mõni laps kogu aeg ei joonistaks, vaid ka midagi muud ette võtaks.  

Lõunaund lapsed lasteaias ei maganud. Nii võis juhtuda, et 3-aastased olid kella 13-ks nii üleväsinud, et vägisi kippus jonn peale. Ometi aga pidid nad jätkama õppimist ka pärastlõunal. Üldiselt võib öelda, et sellegipoolest olid lapsed väga asjalikud ning rõõmsameelsed.  

Kui meie lasteaedades on tavaline, et lapsevanem saab õpetajalt kasvõi igapäev tagasisidet, siis selles lasteaias taolist kommet polnud. Õpetajad vanematega sisuliselt ei suhelnud ning ainuke koht, kus seda tehti, oli aastalõpupidu.  

Praktikale läksin otsima inspiratsiooni ning seda ma kahtlemata ka sain. Nägin, kui erinevalt on võimalik tõlgendada pedagoogikaid ja sain kinnitust oma põhimõtetele, et minu tõlgendus Montessori kasvatusviisist on hoopis vabam ja lapsesõbralikum.  


Blogiartikli autor: Kersti Lepik
alushariduse pedagoogi eriala magistrant