Haridusblogi

Teele-Triin Klimov: "Õpetamine ja õpetajaks kujunemine on elukestev protsess"

Avaldame 17. juunil Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi aktusel magistriõppe lõpetaja esindajana eripedagoogika magistriõppe lõpetaja Teele-Triin Klimovi lõpukõne.

Teele-Triin Klimov

Austatud ülikoolipere, head lõpetajate lähedased ning armsad lõpetajad – tänase päeva kangelased!

Täna on tavapärasest erilisem esmaspäev. Sul on kindlalt on peos ammu igatsetud diplom, mis märgib magistriõpingute lõppemist. Ja kuigi nii mõnelegi meeldiks mõelda, et oleme justkui jõudnud millegi lõppu, siis tegelikult märgib tänane pidupäev pelgalt ühe teekonna lõppu.

Mõned nädalad tagasi laususin magistritöö kaitsmisel, et see on olnud üks äge teekond! Kuid rõhutan, see teekond ei ole toonud meid millegi lõppu, vaid juhatanud hoopis tee ristmikule. Ristmikule, kus tuleb teha valikuid ja langetada otsuseid. Mida ja kuidas siis edasi ning milliseks võiks kujuneda minu kui värske spetsialisti roll Eesti haridusmaastikul? Kindlasti on nende mõtete mõtlemiseks ja otsuste tegemiseks vaja aega ja need ei pea sündima homme. Nii et tõmmakem nüüd hetkeks hinge. Julgemad ehk lubavad isegi puhkust suve lõpuni, kuid naasegem siis, aga hiljemalt 1. septembril, tagasi hariduse juurde ja leidkem sealt ristmikult, kuhu tänane magistriõpingute lõpp meid toonud on jälle järgmine rada, mida mööda edasi minna. Enesekindlalt ja julgelt, kaasas kõik möödunud õpinguaastate jooksul omandatud teadmised, kogemused, oskused ja mis kõige tähtsam –  võtke kaasa inimesed. Inimesed, keda teil on olnud privileeg sellel teekonnal tundma õppida!

Ilmselt on nii mõnelegi teist tuttav lause: “ Kes ikka õppida tahab, sellel on esimeses klassis õppida küll ja küll”. See lause kõlab kordi ja kordi etenduses “Aabitsa kukk”. Mulle meeldib see lause, kohe väga meeldib. Mitte, et ma arvaks, et esimeses klassis peaks lõputult käima ja võtaksin ehk selle sõnapaari “esimeses klassis” sealt lausest välja ning kirjutaksin hoopis järgmiselt: “ Kes ikka õppida tahab, sellel on õppida küll ja küll!” Omal moel defineerib see lause justkui õpetaja ametit ja selle ameti väärtuste edasi kandmist, sest õpetajana pole olemas võimalust, et saame valmis ja kõik on selge. Seepärast tõin ka kõne alguses välja, et tänane pidupäev märgib ühe teekonna – oluliste teadmiste ja oskuste omandamist, kuid ei ole millegi lõpp. Õpetajatena ei tohiks me kunagi valmis saada, sest õpetaja, kes ei leia enam midagi, mida õppida või millest õppida ei saa ega oska ka õpetada. Õpetamine ja õpetajaks kujunemine on elukestev protsess.

Sattusin hiljuti lugema ajalehest Müürileht intervjuud Marju Lauristiniga, kus ta juhtis tähelepanu Eesti kultuuri ja hariduse jätkusuutlikkuse valupunktidele. Seda artiklit lugedes üllatusin nii mõnegi asja peale, kuid mind jäi kummitama üks Lauristini lause, tsiteerin: “Väljamurdmiseks tuleb murda sisse iseendasse. Eneseks saamine on kõige raskem osa haridusest.” Tsitaadi lõpp. Seda lugedes jäin mõtlema, et mis see endaks saamine siis hariduses õigupoolest on ja kas ka see ei või olla elukestev protsess? Mõtlemise koht.

Tänasel aktusel said lõpudiplomid nelja erineva pedagoogilise eriala lõpetajad ning kui olin andud lubaduse tänasel aktusel kõneleda, siis leidsin end üsna ruttu mõttelt, et kuidas ja kas peaksin või saaksin mina täna meenutada meie õpiteid. Teid, mis on nii erialade kui ka personaalselt õppijate lõikes olnud väga erineva pikkuse ja tempoga, kuid toonud meid siiski tänasesse päeva kokku. Mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et meenutustest märksa olulisem on see, mis saab edasi.

Seega soovin teile, armsad kolleegid, kui naasete hiljemalt sügisel ühel või teisel kujul tagasi haridusellu, siis olge julged ja innovaatilised, pakkuge oma abi, aga võtke ka ise seda vastu, kasutage ja andke edasi oma teadmisi. Kuid seejuures kuulake ka teisi ja tehke koostööd ning püüdke hoiduda hoiakutest, mis viitaksid justkui sellele, et vaid Teie teadmised on kõikehõlmavad, sest iga tark inimene taipab ühel hetkel, et mida rohkem ta teab, seda paremini ta saab aru, kui vähe ta tegelikult teab. Lisaks võiksime või isegi peaksime, nii kummaliselt, kui see ka ei kõla, püüdma õpetajatena olla vähem õpetajad ja rohkem eeskujud.  Eeskujud just oma igapäevase suhtumise ja tegevusega. Püüdma vähem teed näidata ja rajada ning hoopis õpilastele maailma tutvustada, et neil tekiksid endal teadmised ja oskused ise teed näha ja rajada. Seega, armsad kolleegid, vahel võib Õpetaja üks olulisemaid ja lapsi arendavamaid ülesandeid olla hoopis tabada ära õige hetk, mil õpetajana oma suu kinni panna. Püüdkem siis üheskoos neid hetki mitte maha magada!

Armsad lõpetajate lähedased, nii teie, kes te viibite täna siin koha peal kui teie, kes te meid veebi vahendusel jälgite. Teie usk meisse on tihti suurem kui meil endal. Soovime teile öelda, et te olete imelised, kannatlikud, paindlikud, toetavad ning mis seal salata, viimaste aastate jooksul tulevad kõik kodused majapidamistööd Teil ka suurepäraselt välja!

Head õppejõud, aitäh teile! Aitäh kõige hea eest! Me võime inimestena unustada paljut, aga me ei unusta kunagi, mis tunde keegi meis tekitas. Teil õppejõududena on ülikooli aastate jooksul väga suur osa sellest, millisena jääb ülikool meile meelde, mida võtame siit kaasa ning mis tunded meis tekivad, kui siia jälle tagasi tuleme. Teil on suur vastutus, sest Teie öeldud sõnadel on väga kaugele ulatuv jõud. Ma siiralt loodan, et kui seda pole juba juhtunud, siis hiljemalt täna leiab iga lõpetaja tee õppejõuni või juhendajani, kelle tarkusi saab nüüd ka enda omaks pidada ning väljendab oma siirast tänu tehtud töö, koos veedetud aja ja pühendumise, aga ka õigel hetkel öeldud jõustavate sõnade eest.

Kuid hea õppejõud – tea ka, et kõige suurem tänu sinu tööle on silmale nähtamatu ja tihti kõrvade kuuldeulatusest väljas. See on tänu, mis väljendub sellest ülikooli majast väljaspool, kus teie öeldud sõnad saavad praktilise rakenduse ning kõige erilisem tänu teie tööle sünnib neil hetkedel, kui mõni meist peab teid oma inspiratsiooniks ja eeskujuks ning kes teab ehk ihkab salamisi ka pisut teie moodi olla!

Lõpetuseks, armsad magistrid, ma õnnitlen teid! Te olete nüüd rikkad – hariduse poolest rikkad ning see on varandus, mida pole ka parima tahtmise juures võimalik ära varastada! Olge uhked enda ja oma saavutuste üle, lennake kõrgelt ja kaugele ning ärge siis unustage: “Kes ikka õppida tahab, sellel on õppida küll ja küll!”