Tiiu Kuurme – see, mis meis on ja elab, on kogemus

Rääkige pisut endast – oma varasematest õpingutest ja sellest, kuidas jõudsite kasvatusteaduse valdkonda ning Tallinna Ülikooli?

Ma lõpetasin 1976. aastal Tartu Ülikoolis eesti filoloogia ja ajakirjanduse eriala. Hariduse valdkonna õppejõududest on päris palju neid, kes on varasemalt just eesti filoloogiat õppinud, kohe meenuvad Leida Talts ja Airi Liimets, kuid eks neid ole veel. Nõukogude ajal ei olnud Tartu Ülikoolis sotsiaalteaduslikke aineid, siis sellist ala ei olnud, ja seega maandusid paljud erinevate huvidega inimesed just eesti filoloogiasse. 

Eesti filoloogia oli laiapõhjaline ja palju maailmavaatelisi aluseid pakkuv eriala, seda läbi kirjanduse, ning sealt edasi sai hiljem siirduda eri valdkondadesse. Seda paljud toonased tudengid ka tegid, ning said tuntuks erinevate erialade esindajatena. 

Minu huvi märksõnaks kujunes kogemus. Kuskil tuli äratundmine, et see, mis meis on ja elab, on kogemus.

Oma lõputöö tegin ma pedagoogikast. Ma intervjueerisin tollal kuulsaid nimesid meie pedagoogika valdkonnast, kes olid suured isiksused ja kellel oli midagi öelda ja keda väga austati – Heino Liimets, Inge Unt, Jüri Orn, Benjamin Nedzvedski, Helga Kurm jt. Võrdlesin nende vaadete ja ajakirjanduses esile toodava kattuvust ja erinevust ning sealt tuli nii mõndagi huvitavat välja. 

Sealt edasi tegin oma magistritööd – uurisin hariduse humaniseerumist ja humanismi ideestikku hariduses. Minu huvi märksõnaks kujunes kogemus. Kuskil tuli äratundmine, et see, mis meis on ja elab, on kogemus. Mulle pakkus huvi see, mida me kogeme koolis ja mujal, ja kuidas me neid kogemusi interpreteerime, mõtestame ja kuidas selle põhjal loome oma maailmavaadet. 

Magistritöö kaitsesin ma 1995. aastal Tartu Ülikoolis, minu oponent oli tollane haridusminister Peeter Kreitzberg. Kaitsmine kujunes väga huvitavaks ja Kreitzberg andis minu tööle soodsa hinnangu. 

1980. aastal sain ma tööle Tallinna Pedagoogilise Instituudi koolijuhtide täiendusteaduskonda, mis oli väga eriline koht Eestis. Seal oli väga suur osa kultuurile ja avaralt inimesele ning inimsusele pühendatud loengutel. See oli tollases Nõukogude Liidus ikka täiesti eriline oaas, ja seal räägiti asjadest nii, nagu need olid. 

Ma osalesin väga palju koolijuhtide õppetöös, töötasin seal assistendi ametis. Kuulasin suu ammuli ja harisin ennast. Kohtusin seal mitmete põnevate inimestega – sain osa Ülo Vooglaiu, Heino Liimetsa, Lembit Türnpuu ja Jüri Orni loengutest. Seal töötamise kogemus tähendas minu jaoks maailmapildi suurt avardumist ja kohtumisi väga oluliste isiksustega. Muide, seal käis lugemas ka Ferdinand Eisen, kes oli kakskümmend aastat Eesti haridusminister. 

Kuid te lahkusite peagi TPedI-st. Kuhu te edasi suundusite?

Sealt edasi sain ma teadurina tööle Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituuti (PTUI) koolivälise tegevuse sektorisse, kus sain hakata omal käel uurima mitmesuguseid teemasid, mis mind ülimalt huvitasid. Sain sel ajal tõeliselt lugeda, mõtiskleda ja kohtuda põnevate inimestega. 

Asutus ise oli küllaltki staatiline ja väga elavat arutelu seal palju ei olnud, kuid seal oli huvitavaid isiksusi, kellega sai koos ringi liikuda ja palju vestelda. Tollal kujunesid mul tihedad sidemed näiteks Aino-Helene Valgmaga, kes vedas kodulooõpetust, Ruth Aguraiuja õpetas tunnetama loodust, käisime loodusmatkadel. Oma tööruumi jagasin ma Andres Herkeliga, kes oli tollal noor psühholoog, kellega me saime headeks sõpradeks, töötasime viis aastat ühes ruumis. 

1989. aasta sügisel, kui ma olin maalt lastega tagasi linna tööle tulnud, avastasin ma, et meie tööruumist oli saanud ERSP (Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei) kontor. Nii käisid seal Linnart Mäll ja teised Hirvepargi tegelased, Andres oli meie kabinetti teinud lausa vastupanukeskuse. Nii hakkaski seal käima väga huvitavat seltskonda. 

PTUI juhtkond oli aga hirmunud, konservatiivne ja režiimimeelne ja nii jäin mina kohati oma mässumeelsuses neile muidugi kohe jalgu. Ma mäletan, kui mind kutsuti välja – minu vastas istusid direktorid ja sektori juhataja ning mulle öeldi, et kui ma ei poolda kommunistlikku kasvatust, siis pole minu koht selles majas. 

Nii hakkasingi ääri-veeri kirjutama teistsugusest pedagoogilisest mõttest, sest Eesti oli lahtisemaks muutunud ja lävel oli taasiseseisvumine.

Millal ja kuidas tutvusite alternatiivpedagoogikaga?

Mul oli tol ajal ligipääs Toompea erifondi, kus töötas mu kursusekaaslane, kelle kaudu sain loa erifondis käia ja lugeda. Tutvusin seal Erich Frommi teostega ja soomlaste kirjapanekutega pedagooglisest mõttest – ma sain lugeda hoopis teistsugust kirjandust. Tol ajal külastasin ka Soomet, kus kohtusin waldorfpedagoogidega ning sain käia Tampere Waldorfi koolis – mul kukkus suu lahti selle peale, et kas midagi sellist on tõesti olemas. 

Esimene reaktsioon oli kohutav kurbus, et miks mina ei saanud niisugust õpetust kooliajal, ma oleksin hoopis teistsugune inimene olnud. 

Ja nii saigi minust poolkogemata üks esimesi waldorfpedagoogika maaletoojaid Eestis. Kirjutasin neist teemadest tollal nii Õpetajate Lehes kui ka Noorte Hääles ja mujalgi, kus üldse võimalik avaldada oli. Sai ka peetud loenguid huviliste kokkusaamisel tollal asutamisel olnud Vanalinna Kooli muusikamaja keldribaaris, huvi teistsuguse pedagoogika vastu oli väga suur.

Nii hakkasingi ääri-veeri kirjutama teistsugusest pedagoogilisest mõttest, sest Eesti oli lahtisemaks muutunud ja lävel oli taasiseseisvumine. 

Olete tegutsenud ka tõlgina. Rääkige ka sellest veidi.

Kuna ma olen selline sattuja, kes sattub igale poole, siis hiljem hakkas Eestis käima mitmeid Soome lektoreid, nagu näiteks Soome kasvatusfilosoof Reijo Wilenius jt, oli lektoreid ka Saksamaalt. Ja kuna ma olin omandanud ka saksa keele, siis saigi vahepeal minust hoopis tõlk, nii ma tõlkisingi neid loenguid. Tegu on olnud siiski võõrkeelsete lektorite tõlkimisega publikule.

Reijo Wilenius kutsus mind 1991. aastal kaasa EFFE (Euroopa Foorum Vabaduse Eest Hariduses) Soome kollokviumile. Sealtpeale sain ma EFFE liikmeks ja käisin kümme aastat EFFE kollokviumidel mööda Euroopat ning sain palju teada ning elaval kujul ka kogeda, mis on alternatiivpedagoogika. 

Nägin Euroopa koole, suhtlesin huvitavate isiksustega, sain viibida kuu aega ühes Šveitsi Waldorfi koolis ja ühes Saksamaa Waldorfi koolis. 

Kuidas Te tagasi tollasesse Tallinna Pedagoogilisse Instituuti jõudsite?

Jüri Orn kutsus mind 1990. aastal taas Tallinna Pedagoogilises Instituuti ja nii ma olingi siin tiiruga tagasi. Asusin tööle arengu-uuringute laborisse, kus ma tutvusin ka Airi Liimetsaga, kes oli juba sel ajal siin lektor. EFFE-ajastu langebki peamiselt sellesse aega. 

Tollane labori õhkkond oli aga selline, mida ma praegu taga igatsen – seal valitsesid tõelised teaduslikud diskussioonid, tutvustati oma mõtteid, vaieldi, mindi vahel ka tülli, kuid seal oli pidevalt elav arutelu. 

Laboris tegutses sel ajal väga erinevaid ja põnevaid isiksusi, nt Voldemar Kolga, kes oli väga värvikas persoon ja samas väga erudeeritud inimene, samuti Ene-Mall Vernik-Tuubel, kes oma suure teadmiste pagasiga jäi hästi meelde. Samuti muidugi Airi Liimets ja ka Meri-Liis Laherand, kes oli küll väga vaikne, aga väga metoodiline ja palju lugenud. Lisaks Silvia Kera, kes veel meenub. Kõneks oli eriala, mitte see, millisel positsioonil keegi kuskil on. 

Edasi tekkisid mul sidemed nende algatustega Eestis, kes siin alternatiivset lähenemist Eesti koolides esindasid. Üks oli näiteks Kolga kool ja sealne aktiivsuspedagoogika. Käisin palju Kolga kooli vahet ja tõlkisin seal välismaalasi, mitu korda tõlkisin Oulust pärit Anneli Laurialat, kes oli uurinud avatud õpetust. 

Austatud ja arvestatud oli inimese tervik – tema tunded, liikumine, aktiivsus, esteetiline pool, rääkimata mõtlemisest. Hiljem õppisin hindama ka siinset – laialdast koolides toimuvat huvitegevust, traditsioone, olümpiaade. 

Saime Anneli Laurialaga sõpradeks, ta kutsus meid Soome tutvuma Oulu avatud õppe koolidega, Need olid täiesti vapustavad, mida me nägime seal võrrelduna sellega, milline pedagoogiline mudel meil siin oli. 

Austatud ja arvestatud oli inimese tervik – tema tunded, liikumine, aktiivsus, esteetiline pool, rääkimata mõtlemisest. Hiljem õppisin hindama ka siinset – laialdast koolides toimuvat huvitegevust, traditsioone, olümpiaade. 

Millised on klassikalise pedagoogilise mudeli head küljed?

Võimalus süveneda. Mõistmine on hariduses üks kesksemaid küsimusi. Kui lugeda üle meie eneste kaugete aegade taha jäänud klassikuid, on nende mõtted sügavad, sisukad ja väga tänapäevased. Ent kus on vahepealsete aastakümnete mõtlejad? Ja tänased? 

Kuid mulle väga meeldivad siiski need muutused, mis toimuvad Eesti koolides praegu. Minu meelest on suurepärane, mida praegu tehakse, aga eks sellel on vaja pilk peal hoida ja mõista, millised on need kaastoimed, mis sellega kaasnevad, ja mis on see, mida me ei soovi, et see kaasa tooks. Ja nimelt – see on pealiskaudsus, ülelibisemine, õpetajate väsimus ja tüdimus, inimese standardiseerimine kogu erinevuste ülistamisele vaatamata. 

Üllatust tekitab digitehnika fetišeerimine, mille varju kaob see, mis on tõeliselt tähtis – see on inimene ja tema väärtused. Väga kriitiline olen kasvatuse alatähtsustamise osas ning kogu avara kasvatusteaduste ala taandamise suhtes vaid üksi õppimise mõistele. Selle allikas on globaalne angloameerika kontekst, mille osas tõelised asjatundjad on valusalt kriitilised.

Rääkige lähemalt oma teadustegevusest – mis on olnud täpsemalt Teie teadustegevuse suunaks ja milliseid uuringuid olete neil aladel läbi viinud?

Doktorantuuri aastatel hakkasid mind väga huvitama kasvatusteaduslikud mõttesuunad, mul on ka vastav kursus praegugi ülikoolis. 

Mind on huvitanud ka alternatiivpedagoogika ja olen endale selgeks teinud siinsed peamised suunad ja ka reformpedagoogilise mõtteloo. See ongi olnud, mis kütkestab just oma mõistmise avaruses ja inimlikkuses. Olen üht-teist ka kirjutanud reformpedagoogikast. 

Oma doktoritöö kaitsesin ma 2004. aastal Oulu Ülikoolis. Sel ajal viisin läbi õpilasuuringuid ehk uurisin seda, kuidas õpilased kogevad, tajuvad ja tunnetavad kooli. Dissertatsioon, mis ilmus soome keeles, sisaldaski tolle aja eesti õpilaste koolikogemusi, mida analüüsisin avaras Bildungi ja kasvatusteadusliku mõistestiku ning ideestiku kontekstis. 

Lugesin palju soome kasvatusfilosoofilist ja mõtteloolist kirjandust, ka häid tõlkeid nüüdisaja mõtlejate töödest, millest siinmail paraku ei teatud suurt midagi. Sain käsituse, kui oluline on tunda neid mõtlejaid ja teooriaid, kelle vaated on mõjutanud pedagoogikat. Ning kui oluline on ala, mida nimetatakse kasvatussotsioloogiaks, kus avanevad toimuvate elupraktikate varjatud mõjud isiksusele. 

Mõistmine on hariduses

üks kesksemaid küsimusi.

Hiljem sain õpilasuuringutega ka Tallinna Ülikoolis jätkata. Uurisin põhjalikumalt kooliõpilaste ja õppija identiteeti. Mingil hetkel tegutses Tallinna Ülikoolis soouurijate rühm, kes lõi õppemooduli, mida üleülikooliliselt huvilised võisid võtta. Mind kutsuti sinna lugema soo ja hariduse seoseid, see tekitas huvi selle problemaatika vastu. On tõesti kahju, et enam pole selliseid mooduleid ja valikute ala on kahanenud väga väikseks. 

Hakkasin sealtpeale sedasorti kirjandust otsima ja lugema ja see paelus mind tohutult, sest sealt vaatas vastu elu. Tekkis kontakt soome ja rootsi uurijatega, kus see valdkond on väga kõrgelt arenenud, sain käia nende konverentsidel ning osaleda ettekannetega mitmel korral Soome kasvatusteaduste päevadel.  

Nii sain ma enesele ette sooprillid ja ma ma mõistsin, et maailm jaotub meesteks ja naisteks, kellel on erinevad tegelikkused, et sugude väärtusel on erinev staatus ühiskonnas, ka suhtumine kummassegi sugupoolde on erinev ning võimaluste ala on erinev. Ma sain aru, kuidas kool taastoodab traditsioonilisi soostereotüüpe. 

Ühel hetkel kutsus mind Raili Marling Avatud Eesti Fondi rahastatud soouuringute õpikusse kirjutama. Ma kirjutasingi sinna peatüki. 

Sealt edasi on mul olnud koostöö ka Eesti Naisühenduste Ümarlauaga, tänu kellele olen olnud kaasatud kahte projekti. Üks neist uuris seda, kuidas soolisuse problemaatikat peegeldavad õpetajad ja haridustegelased. Teises projektis sai uuritud, kuidas õpilased seda teevad. 

Nende projektide eesmärk oli, et soouuringute temaatika oleks lõimitud ka õpetajaharidusse. Mul on praegugi vastav aine siin Tallinna Ülikoolis, mida ma loen kasvatusteaduste õppekaval: Haridus, kasvatus ja sugupool. 

Ent eriti oluline oleks see aine just klassiõpetajatele ning ka aineõpetajatele, kes tahtmatult ja ebateadlikult võivad soostereotüüpide teket soosida. Nii säilib status quo ja kostavad edasi väsimatud jutud sellest, kuidas poisid vajavad erilist kohtlemist, et nad koolist jalga ei laseks. 

Võiks aga huvi tunda tõeliste põhjuste vastu, mis on tekitanud meil äärmusliku soolise segregatsiooni hariduses, ja eriti õpetajaskonnas. Meilgi oleks oluline teada, et on olemas sootundlik pedagoogika ning sisuline töö soostereotüüpidega, et lapsed nende teket ja toimet tajuksid. 

Ja kõige viimane projekt oli koostöös ühendusega MTÜ Loovharidus, kus osalesid lisaks vahvad ja toredad ning rõõmsad koolide esindused Eestist. Sealt tekkis idee uurida nende koolide kultuuri seestpoolt ning õpilaste tähenduslikke õpikogemusi. Ja seal on väga palju toredat materjali, mida oleks vaja saada nüüd artikliteks. Partneriks oli loovuspsühholoog Eda Heinla, kes oli ka üks MTÜ Loovhariduse asutajaid. Nüüdseks on selle tegevus rahapuudusel lõppenud. 

Mis sellest uuringust välja tuli?

Tuli välja, et inimsuhted on hariduses erakordselt olulised. Kui suhtutakse hästi, hoolivalt ja võrdlusvabalt õpilastesse ning kui õpetaja saab käia koolis rõõmsa ja õnneliku ning vabana, kus ta ei pea kartma kedagi ega midagi, ja ta on vaba oma ideedes, tema ideid kuulatakse ära, ta saab oma ideid ellu viia ja tal on taga meeskond  ning ta ei ole kunagi probleemidega üksi ning kui juhtkond soosib igati loovat mõtet, siis tekib koolis suurepärane õhkkond, mis kandub üle ka õpilastele. 

Üks neljast koolist, kus neid uuringuid tegime, on nüüd skandaali sattunud Kiviõli kool. Seesama vallandatud direktor lõi õpetajatele loomingulise õhkkonna, ent poliitikutele on täiesti suva, kuidas inimene oma tööd teeb ja milline väärtus on selline direktor pedagoogilisele maailmale. Kool tuleb lahti haakida seotusest lühinägelike ning egoistlike poliitikutega. 

Meil oli uuringus pikem küsitlus, kus osales seitsmendatest ja kaheksandatest klassidest 149 õpilast neljast koolist üle Eesti. Kusjuures ainult üks õpilane sellest suurest hulgast mainis, et koolis saadud hinded on olulised. Teiste jaoks ei mänginud hinne üldse olulist rolli. Olulisem nende jaoks oli õpitava sisu kvaliteet ja nad teadvustasid ka seda, mida nad õpivad ja mida tahaksid õppida suhtlemise ja maailma toimimise osas. 

Seega on küll võimalik õppida autentselt ja siiralt, kui keskkond on hirmuvaba ja õppimist soosiv. Sain kinnituse, et nüüdisaegne organisatsioonikultuur on võimalik ka Eestis. 

Mida peate suurimaks edulooks – olgu see töö- või eraelus?

Seda on raske öelda. Areng isiksusena kindlasti. Minu doktoritöö oli samuti enese jaoks saavutus – selle kirjutasin ikkagi teises keele- ja kultuurikeskkonnas. 

Aga mul on paar asja ka pooleli, ma tahaksin need kindlasti lõpuni jõuda. Tahan teha veel midagi, mille kohta saan öelda, et ka see päris suur asi on lõpuni viidud. 

Ma olen saanud teha seda, mis on mulle olnud huvitav ja oluline. Olen saanud näha maailma, olnud kontaktis huvitavate isiksuste ja liikumistega Eestis ning mujal, osalenud diskussioonides. Ja vahest loevad midagi ka mu artiklid, vähemalt olen rohkesti saanud tagasisidet, et need on inimestele tähtsad ja neist saadakse julgust. 

Kas te kahetsete ka midagi?

Kui järele mõelda, siis loomulikult leidub midagi, mida kahetseda. Üks on see, et kui mu lapsed olid väikesed, ei teadnud ma neid asju, mida ma sain hiljem teada – ma oleksin oma lapsi sootuks teisiti kasvatanud. 

Oma laste jaoks ei olnud mul piisavalt aega, sest tegelesin eneseteostusega, mis võttis mult väga palju energiat. 

Ma isegi ei kahetse seda, et ma ei ole professor või hiilgav teadustegelane, sest tuleb lähtuda sellest, mida sa suudad. Ja mis ennast köidab.

Üks asi ehk on veel, mida ma kahetsen – et ma ei ole oma aega alati targalt kasutanud, et ma olen kaasa läinud igasuguste aktsioonide ja liikumistega. Mul on seetõttu suured asjad jäänud tegemata. Eks need aktsioonid on ka mingis mõttes olulised olnud, aga tuleb vahet teha olulise ja vähem olulise vahel ning ära teha ka midagi suurt. 

Mulle meeldib neil teemadel üliõpilastega dialooge pidada, mulle meeldib, kui üliõpilased hakkavad vastu kajama, oma mõtteid välja ütlema – see on inspireeriv. 

Rääkige oma hobidest. Mida te armastate teha?

Lilli kasvatada ja seenemetsas käia. Seened on mu tõeline kirg, ma muutun juba augustis rahutuks. Siis hakkan enesele kompanjone otsima ja rallime mööda metsi. 

Tunnen seeni väga hästi ja tunnen, et seeneriik on minu sõber, tunnen end seenemetsas nagu omade seas. Mets on üldse mulle tähtis ja elan kaasa eesti metsade saatusele. 

Samuti armastan lilli, aeda ja matkamist. Ning looduse pildistamist.

Igal suvel käime ühe seltskonnaga matkal. Varem, kui noored olime, käisime ka kaugel matkamas, näiteks Kaukasuses ja Karakumis, aga nüüd käime Eestis. 

Oleme n-ö igasuvematkajad Eestis, võtame igal suvel kolm kuni neli päeva ja avastame lähedalt mõnd Eestimaa kanti – käime metsades, soodes, rabades, kultuurilistes kohtades. Meie lapsed on suureks saanud, aga nad tulevad kaasa, kui saavad, ja võtavad juba oma lapsi matkale kaasa. 

Viimati olime Naissaarel, elasime suures jurtas, mida noored mehed kaasas kannavad. 

Ma armastan ka kirjutada, kirjutan palju meediasse arvamuslugusid – ma ei teagi, kas see on hobi või kutsumus. 

Mis teil õppejõuna silmad särama paneb?

Õppejõud on tore olla, loengute lugemine toimub minu jaoks palju inspiratsiooni pinnal. Mind inspireerib see, mida ma erialaselt tean ja selle sidumine olevikuga ja käibivate probleemidega on väga huvitav. Mulle meeldib neil teemadel üliõpilastega dialooge pidada, mulle meeldib, kui üliõpilased hakkavad vastu kajama, oma mõtteid välja ütlema – see on inspireeriv. 

Tänapäeval on üliõpilased töökad ja terased, nad mõtlevad kaasa ja on omamoodi ka nõudlikud. 

Kuidas läheb teie arvates Eesti koolil?

Võin öelda, et Eestis on koole, kus toimub uuenemine, kus toimub areng väärtusruumis ja kus tekivad uued maailmavaatelised kvaliteedid. Siit kasvab ka sisuline kooliuuendus. 

Sisuline kooliuuendus ei alga koolis kasutatavatest meetoditest, vaid ikka kooli vaimust, neist autentsetest väärtustest, mis seal koolis toimivad läbi inimeste – just sealt algabki uuenemine ja sealt edasi võib see kanduda ka meetoditesse. 

Selliseid koole Eestis leidub, kus tehakse huvitavaid asju ja kus nii õpilased kui ka õpetajad tunnevad end hästi, see on ju ka meie uuringust välja tulnud. Kuid eks ole igasuguseid koole kindlasti. 

Hästi ei lähe koolidel, kus on autoritaarne direktor ja inimesed elavad hirmuõhustikus, samuti seal, kus õpetajad on väsinud ja kus kogukond koolist ei hooli. Koolitöö raskus on naudingukultuur, mis on haaranud suure osa õpilaskonnast, ning digisõltuvus. Eesti vajab vahest kõige enam organisatsioonikultuuri uuenemisi. 

Mida Tallinna Ülikool Teie jaoks sümboliseerib?

Kaasaskäimist ajastuomaste tendetsidega, kus aeg-ajalt tuleb vaadata peeglisse ja küsida, kas need on head ajastuomased tendentsid, millega me kaasa läheme või võiks leida oma selgroo, oma identiteedi ja teha seda, mis on olnud läbi aegade akadeemiliste asutuste missioon – olla ühiskonnakriitiline ja olla enesekriitiline, et otsida seda õiget ja otsida tõde. Ülikooli missioon on olla vaba vaimu tempel. Kuniks saavad loojad olla ülikoolis vabad, on hästi.