Haridusblogi

Zoom – luubi all on koolitaja

Haridusteaduste instituudi õpperobootika nooremteadur Janika Leoste jagab haridusblogis pärast esimest distantsõppe nädalat muljeid e-õppest.

üliõpilane õpib arvutis

Vaatan peeglisse ja ootamatult saabub arusaamine – järgnevate tundide jooksul näevad minu õppijad mind sama suurelt ja sama lähedalt – 30 cm kauguselt. Ka ise olen aheldatud oma luubi all oleva virtuaalse peegelpildi lummusesse, nähes väiksematki kulmukortsutust või hetkeks allavajunud suunurki. 

Esimene e-õppe kursus – "klassiruum" korda!

Kiikan kella ja näen, et Zoom-kursus algab vähem kui poole tunni pärast.

Olen korrektse õppejõuna saatnud õppijatele meie muutunud ruumi ehk Zoomi klassitoa lingi juba nädal aega varem. Tavaliselt lähen klassi varakult, et kõik üle vaadata. Protseduur on sama, kuid nüüd toimib see teistmoodi.

Vaatan mõtlikult ringi oma kodukontori toas, et hinnata, kas jätta seekord enda esinemise taustaks toaseinad või valida pildikataloogist mõned rahulikud loodusfotod. Mõnikord tundub mulle, et mu kallid kolleegid ei adu seda luubi all olemist, kui nende taustapildilt ilusasti kokkupandud triikimislaud vastu paistab või koduõppel olevad lapsed ja abikaasa taustal ringi saalivad. Eks me kõik püüame ju ilutegijad olla ega adu, et õppijad ei näe seda helesinist taevast, mis selja taga olevast aknast paistma peaks, vaid imestavad selja tagant tuleva valguse tõttu hämaraks laiguks muutunud näo üle.

Otsustan loodusfotode kasuks ja panen neist viis uut tunni jaoks valmis. Kell näitab, et on aeg virtuaalse klassiruumi uks lahti teha. Taaskäivitan arvuti ja hõikan oma kõva koolitajahäält kasutades üle korteri, et keegi minu internetti järgnevate tundide jooksul ei kasutaks.

Tunniga alustamine

Avan peremehena (host) Zoomi klassiruumi ja lülitan sisse nii kaamera kui ka mikrofoni. See on minu klass, minu ruum, hakkan sellega kohanema.

Avan osalejate (participants) menüü, avan tekstivestluse (chat) ja jään ootele. Mida ma ootan? Ootan klassi sisenevaid õpilasi. Täpselt samamoodi nagu päris klassis.

Igat liituvat inimest teretan nimepidi, isegi, kui nende mikrofonid ja pildid on veel välja lülitatud, nad kuulevad mind ja neil tekib turvatunne. Kõik on peaaegu samamoodi kui varem. Tunni algusaeg läheneb ja rahvast on juba rohkem kogunenud. Õhus oleva teadmatuse pinge vähendamiseks räägin ilmast. Ütlen, et ootame veel mõned minutid viimaseid liitujaid. Ma tean, et osa liitujatest, kellele see on esmane või alguse kogemus, vaatab oma arvuti ekraanilt ainult mind. Teised, kogenumad, kasutavad neid hetki oma meilide väljasaatmiseks või siis suhtlemiseks.

Kell arvuti ekraani paremas servas näitab, et on aeg alustamiseks. Teen esimese ekraanisalvestuse kohalolijate märkimiseks. Kui neid peaks hiljem lisanduma, siis kordan protsessi.

Algab stjuuardessi töö enne lennuki õhku tõusmist: Zoom-klassiruumi reeglite selgitamine. Vaigistan jõuga paremas servas asuvas osalejate nimekirjas kõik mikrofonid ja alustan.

"Kallid õpilased, palun teie tähelepanu!"

"Selleks, et meie järgnev kohtumine oleks kasulik ja meeldiv, tutvustan teile klassiruumi reegleid. Alustame vasakult alt nurgast: siin asub teie mikrofon. Kui te ei räägi, hoidke mikrofon vaigistatud (mute) olekus. Mikrofoni saate vaigistada ja taas kasutusse võtta mikrofoni nupul klõpsates. Õppejõuna võin ma mõnikord kasutada õigust teie mikrofon ise vaigistada, sest Zoom tõstab alati esiplaanile selle osaleja, kelle mikrofonist kostab heli. See tähendab, et iga krõbin, mis kostub teie juurest, tõstab teid esiplaanile. 

Mikrofonist paremal asub video. Vajutades sellele nupule saate te näidata või mitte näidata enda õpikohta reaalajas. Kui teil on taustal tegevusi, mis võivad häirida teisi õppijaid, lülitage mikrofon välja, kuid, kui on teie kõnejärjekord, lülitage see palun alati sisse, et teised osalejad näeksid teid rääkimas. Õppejõuna võin ma mõnikord kasutada õigust teie video ise välja lülitada, et kaitsta teie privaatsust.

All keskel on osalejate nimekiri (participants). Avage see, et näha nii oma kolleege kui ka osaleda hääletamisel, kui õppejõud teile märku annab. Lisaks avage vestlus (chat), mis on  nupp paremal pool. Siin vestluses saate osalejatele saata privaatseid sõnumeid (valides inimese nime) või kõikidele (everyone). Mina õppejõuna kasutan seda vestlust selleks, et anda teile linke, mida teil oma tööks vaja läheb."

Sellega on tund minu poolt sisse juhatatud.

Tõmban hinge. Avan teises aknas dokumendi, kus mul on tänane kursus kümne minutise täpsusega kirjas, alustades sellest, millest ma räägin, kaua ma räägin, milliseid linke kopeerin, milliseid materjale oma arvuti ekraanilt näitan ja milliseid Zoomi võimalusi kasutan.

Hetkel olen oma kuulajate jaoks rääkiv pea. Kujutan vaimusilmas ette, kuidas ma mõnele superekraani omale õppijale kaks korda suuremana ekraanilt vastu vaatan, isegi hambavahed on näha. 

Rääkiv pea on videotootjate hulgas kõige ebapopulaarsem võte: vaataja ei jää mitte magama, vaid paneb video lihtsalt kinni. Olen ju ka tegelikult telešõu ja õigus mind kinni lülitada on igal osalejal “Lahku kohtumiselt” nupu kaugusel. Jah, seesama väike diskreetne punane nupp paremal all servas. Peaasi, et ma ise sellele ei vajutaks, isegi siis, kui väga suur kiusatus tekib. Kaua ma siin omaette mõttesse jäin? Sekundi või rohkem? Kopeerin kiirelt oma superdokumendist ühe lingi ja asetan selle vestluse aknasse. 

Juhised ehk vaatame üheskoos, kuidas Zoom töötab!

"Kas te avasite kõik vestluse akna? Jah? Noogutage, tore! Kas te näete seal seda linki? Palun andke mulle osalejate (participants) aknas märku, vajutades “Yes” nupule. Tore, kõik nägid! Liigume edasi. Vaadake seal täitsa paremal on nupp reaktsioonid (reactions). Seal te saate tõsta pöialt või plaksutada: vahva sümbol ilmub teie video peale. Proovime. Näidake pöialt ja nüüd plaksutage. Vahva!
Nii. Esimesed õnnestumised. Oleme juba viis minutit samas ruumis veetnud. Kehakeel teisel pool väikestel ekraanidel näitab, et pinge hakkab langema. Nüüd on õige aeg nad ebamugavustsooni serva peale lükata."

"Liigume edasi ekraani jagamise juurde. See on see ilus roheline "Jaga ekraani" (Share Screen) nupp all keskel. Selle abil saame teistele näidata oma arvuti ekraanil olevat. Ma teen otsa lahti. Kirjeldan, mis ma teen. Vajutan nupule. Mulle ilmuvad lahti olevad aknad minu ekraanil. Teie ei näe veel midagi. Hetkel valin hoopis valge tahvli (White Board). Te ei näe ikka veel mitte midagi. Selleks, et te nägema hakkaksite, pean vajutama paremal all kinnitavalt "Jaga nupule" (Share). Nii, kas ilmus kõikidele valge ekraan? Andke mulle püstise pöidlaga märku."

Pöidlad ilmuvad tasapisi. Esimene asi on kinnistatud. Nad ei aima veel, et nüüd on nende kord tegutsema hakata. Lasen neil natuke ühiselt ekraani sodida. Selline pingevaba koosloome ülesanne, millele kohe järgneb ka väike pärispingutus.

"Kas näete üleval keskel kohta, kus öeldakse, et toimub ekraani jagamine. Sellest paremal on valik, vajutage sinna ja valige "Annoteeri" (Annotate). Ei, ei – ärge vajutage kohale, kus ma peaksin oma arvuti ekraani juhtimise teile andma, seda ma ei tee. Nii, kas õnnestus? Näete riba, kus on igasugused joonistamise ja kirjutamise võimalused? Proovige järele. No-nii. Julgemalt! Juba hakkab tulema. Tehke ikka kõik käsi valgeks! Ja nüüd kustutan teie kunstiteose ära, palun vabandust ja pange palun teksti kasutades üks kuni kaks sõna või lausega kirja, kuidas siiani tunne e-klassiruumis olla on. Aega on kolm minutit."

Tuleb vägisi meelde Peet Vallaku "Maanaise" lugu, kus peategelane Reet läks külapoodi sulepea ja tindi järele. Tahtis midagi katsetamiseks kirjutada, aga tahtis ka, et kirjutatu oleks tähtis – lõpuks pani kirja – suur reheahi.

Vaatan, kuidas need “reheahjud” tasapisi ekraanile tekivad. Tundub, et kukesamm jälle kohanemise poole edasi astutud.  Loen kõva häälega ekraanile tekkivaid vastuseid, et piinlikku e-vaikust ei tekiks. Tundub, et nüüd on aeg mikrofoniproov teha. Selgitan, kuidas ekraani jagamist lõpetada ning peatan oma ekraani jagamise. Teen kiirelt veel ühe ekraanisalvestuse, et saada ka hilinejate nimed virtuaalsesse nimekirjapilti püüda.

"Tundub, et hakkame juba oma uude klassiruumi sisse elama, mis? Nüüd on aeg kiireks mikrofoniprooviks. Teeme nii, et ma ütlen järjest nimekirjast teie nimesid ja siis te võtate oma mikrofonilt korraks vaigistuse maha ja ütlete “Tere” ning midagi toredat oma kolleegidele."

Natuke kohmakas, natuke naljakas, aga saame ka selle osa tehtud. Nüüd jääb veel viimane osa, rühmatööde ruumi selgitamine.

Rühmatöödeks ettevalmistused

"Kui me tahame rühmatöid teha, siis ma jagan teid eraldi tubadesse (Breakout Rooms). Ma paigutan teid sinna sisse ja kui ma toad avan, siis te saate ekraanile kutse. Võtke see kutse vastu ja siis te olete seal toas nii mitmekesi, kui ma teid paigutasin. Mina jään põhiruumi üksi, ma ei kuule, mida te räägite, ma ei näe, mida te vestlete. Kui te vajate mind appi, siis saate kutsuda. Ma saan teile aeg-ajalt teateid saata ja kui rühmatöö aeg läbi saab, siis ma saan teie toad kinni panna ja siis jõuate jälle meie põhituppa tagasi. Proovime selle ka ära, eks? Võtke oma mikrofonidelt hetkel vaigistus maha, et te saaksite omavahel ikka toas paar sõna vahetada hetkel aktuaalsetel teemadel näiteks."

Võtan ruumid ette ja lihtsalt panen nimekirjast inimesed ülevalt alla neljakaupa kokku. Annan teada, et avan ruumid ja vaatan, kas inimesed hakkavad ekraanilt oma tubadesse sattuma. Alati on mõni, kes jääb nii-öelda ripakile. Neil palun lihtsalt Zoomiga uuesti liituda ja üritan nad uuesti liita. Lõpuks jõuavad nad ikka kõik kohale. Saadan õppijatele ruumidesse lõbustava teate, ootan mõne minuti ja seejärel sulgen ruumid. Sissejuhatus on tehtud. Stjuuardessi osa on läbi. Aeg on õpetamisega alustada.

Algab õpe

Võtan järjest oma ettevalmistatud dokumendist juhiseid. Avan slaide, jagan vestluses linke, saadan õppureid rühmatööle ja kuulan tagasisidet.

Tunnen, et järjest rohkem kisuvad silmad alla paremasse nurka kella poole, millal kohvipaus välja kuulutada. Poolteist tundi õppejõu jaoks Zoomis on oluliselt pikem kui poolteist tundi päris klassis. Nii, lõpuks ongi aeg käes!

Kohvipaus

"Kuulge, märkamatult ongi kätte jõudnud meie esimene kohvipaus. Lepime kokku, et lähete nüüd kõik oma kodukohvikusse ja teete endale ühe mõnusa tee või kohvi või mahla. Ja sirutage kindlasti selga ka. Näeme siis viieteist minuti pärast siinsamas klassis, eksole! Asjad võite klassi jätta, uks läheb lukku! Jah, see oli nali"

Zoomi klass jääb avatuks, aga ka õppejõud vajab väikest ekraanivaba laadimisaega. Lülitan mikrofoni ja video välja. Tunnen, kuidas näolihased pidevast luubi all olemisest oma väsimusest märku annavad. Jalad on natuke kanged ja selg veidi valus sellest märkamatust sundasendist, mida otse-eetri jaoks olin sisse olin võtnud.

Asun rahulolevalt ringutades kodukohviku poole teele.