Doktoritöö uuris õdede õpetamist kliinilises keskkonnas
Õed moodustavad arvuliselt suurima tervishoiutöötajate rühma, kes on kliinilises keskkonnas patsientidele nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kõige lähemal. Seetõttu on oluline nende väljaõppele tähelepanu pöörata. Tallinna Ülikoolis doktoritööd kaitsnud Kristel Kotkas uuris, millise tähenduse õed ise õpetamisele ja õppimisele annavad.
Pärast rakenduskõrghariduse reformi 2000. aastate alguses moodustab õdede õppekavast peaaegu 50% õppepraktika kliinilises keskkonnas, mis aitab üliõpilasel kujuneda iseseisevaks spetsialistiks, kellel on tegutsemis- ja otsustamisvabadus, aga ka õigused ja vastutus. Nüüdisaegset õendusparadigmat iseloomustavad uues õppekavas kajastuvad vastutusvaldkonnad: tõenduspõhise õendusabi kvaliteet, patsiendikesksus ja patsiendiohutus, nõustamine ja õpetamine.
Kristel Kotkas sedastab, et õenduse õppekava reformi edukust õenduspraktikas on vähe uuritud. Puudunud on interdistsiplinaarne mudel, mille toel oleks võimalik selgitada õdedele, kes on samaaegselt kliinilised praktikud, õppijad ja õpetajad nende professionaalset arengut toetavaid faktoreid. COVID-19 pandeemia tingimustes on õdede õppe läbiviimine olnud raskendanud ning täiendõpe osaliselt peatunud, seetõttu on õppepraktika teema muutunud senisest veelgi aktuaalsemaks.
Oma doktoritöös uuris Kristel Kotkas õdede poolt õpetamisele ja õppimisele antud tähendust muutuvas õendusparadigmas, analüüsides seda nii teoreetilisest kui ka empiirilisest vaatepunktist. Lisaks oli eesmärgiks õdede professionaalset arengut toetava teoreetilise mudeli loomine. Hermeneutiline uurimus viidi läbi ajavahemikus 2010‒2019. Mahukad empiirilised andmed koguti küsitluste, kirjalike intervjuude ja isegi joonistusülesannetega.
Uurimustulemuste põhjal võib järeldada, et patsiendi õpetamise protsessis osalemine toetab paralleelselt üliõpilaste õe ja õpetaja identiteedi kujunemist. „Paraku on õendusala üliõpilastel uue õppekava põhjal omandatud teadmisi keeruline kliinilises keskkonnas testida, kasutada ja arendada, kui kliinilistel õde-õpetajatel haiglates puudub õpetajaidentiteet ja juhendamiseks vajalikud oskused,“ tõdeb Kotkas. Kuid õed, kes kasutavad erinevaid reflektsioonitehnikaid, on nii õpetamises kui ka patsiendikeskse õendusteenuse osutamisel, on edukad. Kotkas näitab, et kliinilises praktikas on oluline tähendus tänapäevasel kutsepedagoogikal, mille kujunemine on õenduse kontekstis Eestis veel algusjärgus. Analüüsitulemustes kajastuvad õpetamiskontseptsioonide seosed, põhjused ja tagajärjed, mis võivad hõlbustada õendushariduse teoreetilist määratlust, eesmärgipäraste õpetamismudelite ja konkreetsete pädevusjuhiste koostamist. Kotkase hinnangul on tulemused kasulikud interdistsiplinaarse õendushariduse eri aspektide mõistmisel, õpetamise integreerimisel igapäevase õenduspraktikaga ning erinevate patsiendikesksuse saavutamise aspektidega seotud õppeainete arendamisel. Uurimuse tulemused osutavad, et õppimisel ja õpetamisel kliinilises keskkonnas on oluline tähendus õdede nüüdisaegse õendusparadigma saavutamisel, mida võib tõlgendada professionaalset arengut toetava protsessina.
„Läbiviidud uurimus on oluline laiema diskussiooni tekkimiseks jätkusuutliku rahvusliku tervishoiusüsteemi toimimise seisukohalt, mis ei ole realistlik vaid õdede riikliku koolitustellimuse tõstmisega põhimõttel „õpi ruttu ja ole kasulik“, kui tööandjad õdede kliinilises keskkonnas toimuvat õppimist ja õpetamist ei väärtusta,“ nendib Kristel Kotkas.
Kristel Kotkas kaitses 12. septembril kell 10 haridusteaduste instituudis doktoritöö „Õpetamise ja õppimise tähendus Eesti õenduspraktikas peale õppekavareformi“ („The meaning of teaching and learning for Estonian clinical nurses after the curriculum reform“). Doktoritööd juhendasid Tallinna Ülikooli dotsent Larissa Jõgi ja Tampere Ülikooli emeriitprofessor Anja Heikkinen. Oponendid on Tampere Ülikooli professor Hanna Toiviainen ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits.