Eesti haridusjuhid kogusid väärtuslikke teadmisi Kanada õpirändelt

 Nädalase õppereisi jooksul külastati koole, kohtuti Toronto ja Westerni ülikoolide teadlaste ning Ontario haridusministeeriumi esindajatega. Õpirände keskmes oli Kanada, täpsemalt Ontario provintsi haridussüsteemi ja koolijuhtimise korraldusega tutvumine – eesmärgiga mõista, kuidas seal toetatakse koolijuhtide arengut ja heaolu. Õppereis toimus Haridusjuhtimise Akadeemia ja Karmen Pauli eestvedamisel.

Daniel Reinaru: kõrgete akadeemiliste tulemusteni ei vii ainult üks kindel tee

Kanada on üks nendest riikidest, mille võib PISA uuringu pingeridades leida parimate seast, üsna Eesti lähedal. Kuigi selles riigis on justkui 10 erinevat haridussüsteemi (igas provintsis erinev) peetakse Ontario oma üheks parimaks. Põnev on näha kuidas mitmete erisustega haridussüsteemides (Eesti ja Ontario) võivad õpilased siiski saavutada küllaltki sarnaseid tulemusi. See on julgustav, sest kinnitab, et kõrgete akadeemiliste tulemusteni ei vii ainult üks kindel tee. Võime julgelt unistada muutustest Eesti koolis, kus on tänasest veelgi rohkem toetatud näiteks õppijate ja õpetajate vaimne ja füüsiline heaolu ohverdamata sealjures akadeemilist edukust. 

Ontario koolijuhtide ja õppejuhtide “käed külge” stiilis operatiivne igapäevane tegutsemine tundub Eesti koolijuhile pigem ootamatu. Samas tuleb mõista selle ajaloolist konteksti - tegemist on eelmise sajandi teises pooles Põhja-Ameerikas alguse saanud instructional leadership´i väljendusega, mis tekkis omal ajal vastureaktsioonina ebaefektiivseks osutunud manageristlikule koolijuhtimisele. Sellel on omad kitsaskohad (nt. töökoormus), kuid positiivses mõttes sõnatuks võtab see, kui kooliaasta lõpusirgel olev väsinud juht vastab küsimusele “Mis oleks üks asi, mida sooviksid Kanada hariduses muuta?” pärast kandvat pausi: “Ma teeks midagi selleks, et õpilastel oleks veel parem koolis olla”.

Ontario provintsi (aga ka paljude teiste riikide) haridussüsteemi on oma märkimisväärse jälje jätnud sealses Toronto Ülikoolis on töötanud valdkonna suured teenäitajad Michael Fullan ja Kenneth Leithwood. Esimene on külastanud 90ndate alguses ka Eestit ning tema raamatuid hariduse muutumisest ning kooli professionaalse kapitali kasvatamisest on lugenud ilmselt valdav osa Eesti haridusjuhte. Leithwoodi nimi seostub Ontario juhtimisraamistikuga (Ontario Leadership Framework), mida peetakse täna üheks kõige tõenduspõhisemaks ja põhjalikumaks eduka koolijuhtimise käsitluseks. Raamistik on näide leadership for learning lähenemisest, mida peetakse algse instructional leaderhip´i uuestisünniks rõhutades vastutuse jagamise ja kollektiivse panuse olulisust. See on üheks oluliseks eeskujuks ka tegevustes, mille kaudu täna Eesti koolijuhtide tööd ja professionaalse arengu toetamist kavandatakse.

Daniel Reinaru, TLÜ nooremteadur, Haridusjuhtimise Akadeemia arendusspetsialist

Kommentaar ilmub 20. mai Õpetajate Lehes.

Pelgulinna Riigigümnaasiumi koolijuhi Indrek Lillemägi kokkuvõte Kanada õpirändest annab hea ülevaate reisil kogetust. Jagame esialgu sotsiaalmeedias ilmunud kokkuvõtet muutmata kujul ja autori nõusolekul:

"Veetsin eelmise nädala kamba koolijuhtide, Tartu ja Tallinna ülikooli ning HTMi inimestega Torontos. Kohtusime kohaliku koolijuhtide ühenduse esindajatega, õppisime Toronto ja Westerni ülikoolides, vestlesime haridusministeeriumi inimestega, külastasime koole, saime tuttavaks kohaliku eestlaste kogukonnaga, käisime Eesti koolis ja lasteaias ning jäi aega ka niisama linnas uidata, pesapalli vaadata ja korra isegi kohalikus crossfiti klubis käia. Peamiseks fookuseks oli paremini mõista Ontario koolijuhtide karjääri ja arengu toetamise mudelit, aga ka Kanada tunnustatud ja üsna teaduspõhiselt arendatud haridussüsteemi laiealt.

Muidugi on nädal ühe süsteemi tundma õppimiseks ja kogetu konteksti asetamiseks liiga lühike aeg ning igas süsteemis on kihte ja seoseid, mis jäävad esmapilgul varjatuks või tunduvad ebaproportsionaalselt olulised. Seetõttu kirjeldan eelkõige seda, mida nägin, kuulsin ja järeldasin, mitte seda, missugune Kanada või Ontario haridussüsteem on.

Taustamõtted:

1. Kanada on pindalalt teine riik maailmas, aga seal elab ligi kümme korda vähem inimesi kui Ameerika Ühendriikides. Kanada haridussüsteem on provintsipõhine, st meie tutvusime Ontario haridusega. Ontario aga on pindalalt umbes sama suur kui Prantsusmaa ja Hispaania kokku ja seal elab u 10 korda rohkem inimesi kui Eestis. Ontario koolijuhtide ühenduses (mis hõlmab vaid avalikke ingliskeelseid koole) on rohkem kui 5000 liiget.

2. Kanada on viimase paarikümne aasta jooksul igal aastal vastu võtnud rohkem kui 200 tuhat sisserändajat, viimastel aastatel lausa üle 400 tuhande. Nende hulgas on nii kvalifitseeritud oskustöölised (u 60%), nende lähedased (u 25%) kui ka asüülitaotlejad ja pagulased (u 15%). Kõik, keda Kanadas kohtasime, ütlesid, et Kanada ei saa vananeva rahvastiku ja madala sündimuse tõttu suure sisserändeta hakkama, Kanada majanduskasv on võimalik ainult tänu sisserändele. Tegelikult on ka Eesti viimase aastakümne sisseränne olnud suhteliselt rahvaarvu sarnases suurusjärgus (u 15 tuhat aastas), viimastel aastatel Ukraina sõjapõgenike tõttu veel palju kõrgem. Aga meie sisseränne on olnud palju homogeensem ja paljud slaavi taustaga migrandid on sulandunud siinsesse slaavi kogukonda. Kanada ei ole vastupidiselt USAle püüdnud olla rahvaste sulatusahi, sealne rahvastik on pigem kirju mosaiik, kus erineva taustaga kogukonnad moodustavad (peaaegu) sidusa ühiskonna.

3. Meie reisi ajal toimusid Kanadas valimised ja kuigi nt Torontos olid valimiste keskseteks teemadeks elamuasemekriis, kallinenud hinnad ja liiklusummikud, siis kampaania ja tulemused kaaperdas Trumpi lahmiv retoorika: linnas oli palju Kanada lippe, poode, kohvikuid ehtisid sildid, nagu „proudly Canadian“ või „Canadian owned business“, LGBT-värvid lehvisid nagunii, oli ka Ukraina lippe. Kanada (populistlikud) konservatiivid eesotsas kohaliku väikse Trumpi Pierre Poilievre’iga said suurest eduseisust korraliku kaotuse ja valimised võitis värske Kanada peaministri ja endise staarkeskpankuri juhitud Liberal Party, mis on meie mõistes pigem sotsiaalliberaalne keskpõrand. Kui Putin ühendas Ukraina, siis Trump on ühendamas Euroopa Liitu ja Kanadat. 

Mida ma koole külastades, haridusteadlaste, koolijuhtide, õpetajate ja haridusametnikega vesteldes märkasin ning teada sain?

1. Võrreldes Eestiga on Ontario haridussüsteem palju tsentraalsem, otsuseid tehakse pigem ülevalt alla, õpetajate ja koolijuhtide autonoomia on piiratum. Nii õpetajaid kui ka koolijuhte palkab school board, mis oma piirkonnas koolijuhte ka roteerib. Üldjuhul suunatakse koolijuht ja ka õppejuht viie aasta möödudes uude kooli. Ka tee koolijuhiks on lineaarne: õpetajast saab õppejuht, õppejuhist koolijuht, koolijuhist pidaja esindaja (superintendent), kõrvalteid ei ole. Selle süsteemi eeliseks paistab olevat koolide kvaliteedi ühtlus ja mullide vältimine, samuti ülevalt alla poliitikate kiirem rakendamine ja heade praktikate levimine. Probleemina näen seda, et suletud süsteemid kipuvad end ise taastootma ja rohujuuretasandi initsiatiiv ning innovatsioon pole toetatud.

2. Toronto koolid on tõeliselt kaasavad ja mitmekesise õppijaskonnaga, igas mõttes (equity, diversity, inclusion, decolonization). Koolid (ka gümnaasiumid) ei saa üldjuhul õpilasi valida. Kõigi õpetajate ja koolijuhtide suhtumine oli tõeliselt õppijast lähtuv, st ma ei kohanud ühtki arutelu teemal, missugused õpilased on meile sobivad vms. Öeldi pidevalt, et õpetaja ülesanne on õppijaga kohanduda, kool on õpilaste jaoks, mitte õpilane kooli jaoks. Ühes gümnaasiumis õppisid koos noored, kes püüdlesid Ivy League’i ülikoolidesse, ja Afganistanist pärit väga lünkliku haridustee ja sõjatraumadega noored. Muidugi pole sellise mitmekesisuses töötamine kerge, aga suhtumine, kus iga inimene on tingimusteta väärtuslik, peegeldub Kanadas laiemalt. Meie ühiskonnas ega hariduses see veel ei peegeldu.

3. Muidugi pole igaüht väärtustav ja kaasav poliitika mingi Kanada põlistunnus. Selleni on jõutud läbi väga valusa ajaloo ja põlisrahvaste vastu toime pandud kuriteod on praegugi nähtavad. Süsteemset ebaõiglust on püütud kõrvaldada alles viimastel aastakümnetel. Viimane kool, kus õppisid peredest eraldatud lapsed, suleti 1996. aastal, esimese poliitiliselt kõrgel tasemel avaliku vabanduse esitas Kanada peaminister alles 2008. aastal. Siis loodi ka nn tõe rääkimise ja lepituse komisjon, mis nimetas internaatkoolide süsteemi kultuuriliseks genotsiidiks. Ja põlvkondi kestnud inimõigusi rikkunud kuritegelik poliitika on aluseks ka Kanada haridussüsteemi kujundavale süütundele.

4. Märkasin koolides ebatervislikku ületöötamise mentaliteeti kombineeritult mikromanageeriva juhtimisega. Koolijuhid väitsid tõsimeeli, et tavapärased tööpäevad on 12 tundi ja rohkem ning nägin neid mööda maja raadiosaatjatega ringi jooksmas ja üksikute õppijate korrarikkumistele reageerimas. Rohkem kui 1000 õppijaga koolides jooksis pidev operatiivinfo tervete kooli juhtkondadeni („poiste vetsus on vesi maas“, „keegi kuskil kakleb“ jne). Kui julgesin selle praktika kohta küsida, tõmbuti pigem kaitsesse ja öeldi, et koolijuht peabki olema valmis 12 tundi päevas töötama, sest „ta ju hoolib õpilastest“ ja „teisiti ei saagi“. Läksime Kanadasse uurima eelkõige koolijuhtide toetamist ja heaolu ning kokkuvõtteks sain teada, et suurem osa koolijuhte töötab läbipõlemise äärel ja erilist plaani probleemi lahendada ei ole. Westerni ülikooli haridusjuhtimise ja -poliitika professor Katina Pollock ütles ausalt, et koolijuhi töö on järjest intensiivsem, kuid poliitilisi lahendusi ei paista. Töö intensiivsust suurendab Kanada nõue, et ükski tund ei tohi jääda asendamata (iseseisvat tööd õpilastele anda ei tohi, gruppe kokku panna ei tohi), st käib pidev möll asendusõpetajate leidmiseks ja juhendamiseks. Koolijuhid, muide, saavad pensionile umbes 55-aastaselt, nii et säilib viimaste aastate keskmine palk.

5. Ka Kanadas on suurenenud õpetajate puudujääk, kuigi töötasu on ka kohalikus mõttes pigem kõrge (üldhariduses brutokuupalk u 5000 eurot). Puuduse põhjuseks peetakse eelkõige töö intensiivsust, suurenenud lastevanemate nõudlikkust ja sekkumist ning nutikultuuri mõju. Siiski on õpetaja kvalifikatsiooninõuded pigem karmimaks muutunud. Õpetajal peab enne tööle asumist olema magistrikraad (või baka + läbitud põhjalikud koolitusprogrammid), lisaks läbitud hariduslikku ebavõrdsust käsitlevad koolitused ja matemaatikatest. Jah, iga õpetaja, peab kvalifikatsiooni saamiseks edukalt läbima matemaatikatesti (mis korreleerub ilmselt üldise vaimse võimekusega ja tõstab matemaatika olulisust süsteemis). Õpetajate leidmise eest vastutab ja õpetajad palkab koolipidaja, mitte iga koolijuht ise. Ja kui õpetaja ei läbi regulaarset atesteerimist, mis toimub esimese aasta jooksul kaks korda ja edaspidi iga viie aasta tagant, peab ta ametist lahkuma.

6. Kindlasti on meil Kanadalt õppida keskkonnahariduse ja mitmekeelses ruumis toimetamise kohta. Mulle väga meeldis, et keskkonnaharidust nähti suures osas sotsiaalteadusena, st käsitleti nt ruumi mõju, kliimaõiglust ja -õigust, keskkonnamuutustest põhjustatud rändeteemasid, ka komplekskriisi eripära - kõike seda, mida püüame PERGis õpetada maailmahariduse katuse all. Sedasorti teemapüstitused seovad omavahel loomulikult õppekava valdkonnad, aga seovad õpitu muretult ka argieluga, st jääb ära tüütu tehniline (ja tihti kunstlik) lõimimine ning praktilise väljundi otsimine. Jäi mulje, et ülalt alla juhitud ja üsna paindumatu õppekava tõttu on suur osa arendustest küll õppekavavälise tegevusega ja õpetajate-koolijuhtide tasustamata lisaatööga seotud, aga püüdena püsida muutuste reel oli nähtu-kuuldu siiski väga positiivne.

7. Ühes ligi 1800 õppijaga koolis rääkis koolijuht uhkusega, et iga päev suudetakse tasuta sooja lõunat pakkuda 280 õpilasele. Küsisin, et kas ülejäänud siis peavad ostma, aga selgus, et ülejäänud peavad oma lõuna siiski kodust kaasa võtma. Mõtlen selle kõrval PERGi tasuta lõunale, kus iga päev on valikus nelja-viit sorti värsket salatit, soojad lisandid, lihatoidud, taimsed valikud, lisaks tasuta piim. Ja siis mõtlen sellele, et peaaegu igal meie õpilaste või lastevanemate koosolekutel tõstatakse koolitoidu teema kui probleem. Kanada on palju jõukam ühiskond ja meie koolitoit maailmas pigem haruldane. Nii et kokkuvõtteks ikka nii, et võõra nägemine aitab eelkõige mõtestada enda süsteemi, tuletab meelde oma privileegid ja eripära.

Olen koole külastanud paljudes Euroopa riikides, Aasias ja nüüd Põhja-Ameerikas. Mõtlesin, et äkki Kanadas käik lükkab ümber mu arvamuse, et meil Eestis on maailma parim haridussüsteem. Aga ei lükanud. Ikka kehtivad Hans Roslingu geniaalsed tõdemused: inimestel on raske mõista, et asjad võivad korraga olla kehvad ning paremad kui kusagil mujal ja kehvad ning paremad kui iial varem. Eesti haridus on ikka täielik ime ja need välisreisid annavad alati uut jaksu kodus pingutada ja usku, et tööl on mõju.

Ja lisaks: Kohalik eestlaste kogukond oli tõeliselt inspireeriv. Mul tuleb harva pisar silma, aga eestlaste koole külastades ja kogukonna eestvedajatega rääkides juhtus see korduvalt. Muidugi jäävad diasporaad tavaliselt igatsema ja idealiseerima mingit kadunud maailma - see on paratamatu ja ka seda oli. Aga oli ka dünaamilist ja elujõulist avatud väliseestlust, mis proovis juuri otsida ja hoida ning ka elava Eestiga sidet luua. Selle tõestuseks on Toronto kesklinna kerkimas uus Eesti maja, mis saab järgmisel aastal valmides olema oluline maamärk ja arhitektuuripärl kogu Toronto jaoks. Selles on enesekindla rahva ambitsiooni, suur-eestluse hõngu. Me ei ole tõmmata ja lükata, me ei ole väiksed, me oleme tugevad."

Tegevust „Haridus- ja noortevaldkonna töötajate esma- ja täiendusõpe ning järelkasv“ kaasrahastab Euroopa Liit Euroopa Sotsiaalfond+ vahenditest“.