Kogemuslugu
Kui ma suure tuhinaga pea viis aastat tagasi ülikooli astusin, olin valmis mägesid vallutama ja jõgesid ületama. Esimesel kahel aastal see nii ka toimis. Olin hingega asja juures, loengud olid põnevad, kursusekaaslased toredad, motivatsioon kõik õigel ajal ja hästi ära teha suur. Kolmandal kursusel toimusid paraku eraelus nii suured pöörded, et oma töö ja pere kõrvalt polnud enam võimalik 100% koolile pühenduda. Tuli võtta akadeemiline puhkus.
Neljandal aastal uus üritus lõpetada - puudu olevad ained said tehtud, aga tuli sooritada ka praktika ja lõputöö. Vahepeal oli õppekava muutunud, seega konkreetset praktikat, mille sooritamist eelmine õppekava ette nägi, samal kujul enam ei olnud. Olin saanud lõputöö juhendamise osas õppejõuga kokkuleppele ja juhtus nii, et ka tema pidi minu jaoks eraldi avatud praktika ainekavaga tegelema. Imetlen, et juhendaja suutis vastata minu pidevale sajale erinevale küsimusele, alati jäädes viisakaks ja toetavaks. Isegi siis, kui covid-19 tõttu muutusid olud praktika sooritamiseks pea võimatuks ja mul tekkis paanika, oli tema see, kes suutis mind maha rahustada ja öelda, et kõik saab korda ja tehtud ja võtame rahulikult. Tänu õppejõu mõistvale suhtumisele ja toetusele sai segaste asjaolude kiuste praktika sooritatud, aga seda ainult tänu juhendaja vastutulelikkusele tähtaja osas.
Bakalaureusetöö pidin esitama kokkuleppe kohaselt algselt sügissemestril, ent jällegi erinevatel isiklikel põhjustel, läks suureks rabelemiseks ja kiirustamiseks. Sisukas ja toetav vestlus juhendajaga viis kaalutletud otsuseni võtta asja rahulikult ja esitada töö järgmisel kevadsemestril ning asjaga pidevalt tegeleda.
Ja siis kuidagi ootamatult, nagu alati pikalt ette teada kohustustega, oli vaja jätkata oma töö kirjutamist, sest aeg tiksus ülikiiresti tähtaja suunas. Minu õppejõud suutis alati rahulikuks jääda, vastata kõigile esitatud küsimustele, leida reede õhtul kell 20.00 veel aega minuga zoomi teel aru pidada, lugeda varahommikul 6.30 minu tööd, saata viimasel hetkel parandusi ja ettepanekuid, reageerida juhendatava pidevatele küsimustele kerge huumoriga ja allkirjastada lõputöö isegi õhtul kell 22.00. Ja jällegi lause - võta rahulikult, küll jõuame! Kui ei oleks olnud tema tasakaalukat ja toetavat suhtumist, ei oleks tõenäoliselt saanud mu praktika tehtud ega ka uurimustöö valmis. Kõige tänulikum olen meeldiva, sõbraliku ja toetava suhtumise eest. Tunne, et keegi sinusse usub, kui sa ise oled juba alla andnud, paneb ennast uuesti kokku võtma ja pingutama. Aga mis kõige tähtsam - paar toetavat lauset kriitika asemel, õigel ajal, on vahel kõik, mida vaja, et jaksaks edasi minna.