Kunstiteraapiate professor Eha Rüütel tegi ettekande rahvusvahelisel ECArTE konverentsil

Mis suunitlusega see konverents oli ja kus see toimus ning palju oli osalejaid? 

ECArTE on Euroopa Kunstiteraapiate Hariduse Konsortsium. Sinna on ühinenud 33 Euroopa ülikooli, kus on tasemeõppes võimalik õppida kunstiteraapiaid (kunsti-, muusika-, tantsu- ja liikumis- ja draamateraapia). Tallinna Ülikool on konsortsiumi liige alates 2005 aastast, täisliige (eeldab magistritaseme õppekava) alates 2007 aastast.
ECArTE korraldab kunstiteraapiate konverentse regulaarselt üle aasta Euroopa erinevates ülikoolides, kus on toimiv või väljaarendamise faasis kunstiteraapiate õppekava. Tallinna Ülikoolis (TLÜ) toimus ECArTE konverents 15 aastat tagasi, 2007. aastal, kui käivitus kunstiteraapiate õppekava. Seoses koroonaga lükkus viimane konverents aasta võrra edasi ning teema "Mälu" (Memory – Shaping Connections in the Arts Therapies), mis oli inspireeritud terapeutilise vaatenurga kõrval ka Vilniuse mitmekesisest ajaloost ja kultuuripärandist. Konverentski toimus ajaloolise hõnguga asutustes – Vilniuse Ülikoolis, Teaduste Akadeemias, Kunstiakadeemias, Muusika- ja Teatriakadeemias.
Konverents koondab terapeute, õppejõude, teadlasi, kunstnikke, üliõpilasi ja teisi õppekava toimimist toetavaid spetsialiste. Osalejal on võimalus valida endale huvipakkuvaim meistriklasside, uuringute tutvustuste, temaatiliste sissevaadete, töötubade ja loominguliste sündmuste paljususes. 
Konsortsiumi põhimõte on hoida osalejate arv alla 300, et oleks võimalik haarata tervikut, suhelda ja süveneda. Seekord oli 200 osalejat maailma erinevatest riikidest.

Millisel teemal tegite ettekande? 

Ettekanne Capture the Moment: Art Therapy Practical Training with Older People who have Dementia oli ajendatud 2013-2014 projektist. Ettekande tegin koos professor Raquel Chapin Stephensoniga Lesley Ülikoolist USA-st. Tekib ehk küsimus, miks see projekt on siiani aktuaalne. Sel ajal olid dementsusega eakad ühiskonnas „peidetud“ kodudesse või hooldekodudesse ning dementsusest ja dementsusega inimeste vajadustest ja kunstide võimalustest  dementsusega eakate elukvaliteedi toetamiseks palju ei teatud ega räägitud. Ilmselt oli aga aeg küps ka ühiskonnas laiemalt selle teemaga tegelemiseks, sest samal ajal ja eriti peale meie projekti lõppu käivitus mitmeid projekte ja liikumisi eakate inimeste suuremaks kaasamiseks ühiskonnaellu. Tänu sellele projektile on eakate, s.h dementsusega eakate teema TLÜ kunstiteraapiate magistriõppekavas läbivalt käsitletud ning neljast erialapraktikast üks toimub hooldekodus. Meil on olnud hea võimalus oma õppetöösse kaasata loova vananemise ja dementsusega eakate kunstiteraapia eksperti Raquel Chapin Stephensoni, kes oli ka kirjeldatud projekti raames toimunud koolituse põhiõppejõud. 
Ettekandes põimisime tervikuks projektis osalenute kogemused loovteraapia praktikast dementsusega eakatega ning sellest lähtuvad koolituse põhimõtted.

Milline oli ettekande vastukaja? 

Hea oli tõdeda teiste ülikoolide inimeste tunnustust, et oleme õppekavasse võtnud praktika hooldekodus. See on meil peale eelnimetatud projekti toimunud igal aastal Hiiumaal Tohvri hooldekodus ja on rõhuasetusega koostöisele õppimisele. Saarel viibimine loob võimaluse kunstiteraapia seansside ühiseks ettevalmistamiseks, läbiviimiseks, reflekteerimiseks ja kui koos on kunsti- ning tantsu- ja liikumisteraapia suuna tudengid, siis ka kunstide integreerimiseks.

Kas kuulsite konverentsil mõnda teemat, mis teid ennast üllatas või pani mõtisklema selle üle? 

ECArTE konverentsidel on harukordselt hea võimalus kohata inimesi, kelle raamatuid ja artikleid kasutatakse õppetöös. Kõige tähtsam on kogukonnatunne, inimesed on avatud ja valmis oma kogemusi jagama, arutlema uudsete ja probleemsete teemade üle, siin saavad ka alguse ühisprojektid ja Erasmus-vahetused, hea tunne on olla  osa sellest „kirjust“ seltskonnast, kes ei väsi uurimast praktikas ja teadustöös, kuidas loominguline eneseväljendus aitab rääkida sellest, mis ei ole veel leidnud sõnastatud mõtete kuju. Nii on igast töötoast ja meistriklassist midagi võtta ka oma praktikasse ja saada mõtteid, kuidas enda esitlusi paremini üles ehitada. 
„Kas me oleme see, mida mäletame?“ küsis avaloengus Dr. Nisha Sajnani New Yorki Ülikoolist. Sügavalt puudutasid trauma ja põgenike teemad, lapsepõlve mälestuste mõjutused täiskasvanueas, mitmest ettekandest jooksis läbi ka avalikus ruumis olevate monumentide ajalisuse teema. Ukrainas toimuvad jahmatavad sündmused ja põlvkondade sõjamälu tulid esile nii ettekannetes kui konverentsi päeva lõpus toimunud etendustes.

Üks täiesti teisest valdkonnast pärit ettekanne tuli Hollandist, mis tutvustas elektroonilist „mälu“ – andmebaasi, kuhu olid koondatud erinevate ülikoolide õppetööd hõlbustavad materjalid teadustöö metoodika alal. Teadustöö metoodikat õpetavad igas ülikoolis paljudel erialadel mitmed õppejõud, kelle materjalid on sisult suhteliselt sarnased. Miks mitte lõpetada „jalgratta leiutamine“ ja jagada oma materjale? Sel juhul saaks õppejõud valida andmebaasist paremini sobiva loengumaterjali, vajadusel seda edasi arendada, ja juba täiendatud kujul andmebaasi lisada. Ja kõik võidaksid! Kriitilis-eetiline vaatenurk, mis pani mõtlema õppejõu isekusele vs avatusele nii teabe vastuvõtul kui oma teabe jagamisel. 

Tulevikku vaatavaks teemaks on kunstiteraapiates ka virtuaalreaalsuse võimalustega katsetamine ja võimaluste otsimine virtuaalselt loodud olukordade kasutamiseks nii klienditöös kui terapeutide koolitamisel. Näiteks koolituse kontekstis nähakse tulevikus võimalust terapeutiliste oskuste harjutamiseks virtuaalselt loodud teraapiaolukordades.