Loodusblogi

Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi geoökoloogia teadur Oliver Koit: "Vesi on elu alus!"

Tallinna Ülikooli (TLÜ) loodus- ja terviseteaduste instituudi (LTI) geoökoloogia teadur Oliver Koit: "Vesi on elu alus!" Oliver Koit kaitses oma doktoritööd 13.aprillil 2022, mille raames uuris ta pinna- ja põhjavee hüdrodünaamilisi ja -keemilisi vastastikmõjusid Eesti karstunud põhjaveekihtides. Loe pikemat intervjuud allpool: (Foto: Arno Mikkor, fotol: Oliver Koit)

Fotol Oliver Koit

Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?
Minu puhul oli see osaliselt juhuslike kokkusattumiste jada. Nagu ka see, et ma 2011. aastal Tallinna Ülikooli geoökloogiat õppima sattusin. Ma muidugi kuulusin nende hulka, kelle üheks lemmikõppeaineks oli geograafia, kuid suhted matemaatika, keemia ja füüsikaga olid mõnevõrra keerukamad. Ka ülikoolile eelnev koolitee oli mul üsna käänuline: näiteks esimesse klassi astusin ma 1993. aastal, 12. klassi lõpetasin aga alles 2011. aastal. Bakalaureuseõpingute keskel oli vaja leida lõputöö teema ja sel hetkel polnud mul veel endiselt aimugi, mis mind tegelikult huvitaks. Potentsiaalsete juhendajatega arutledes jõudis jutulõng selleni, et juhuslikult asub mu vanematekodu ühe karstiallika kõrval, ning seda võiks ju hädapärast bakalaureusetöö raames uurida küll. Kui ma oma silmaga nägin, kuidas pruuniveeline rabaoja ühtäkki lubjakivilõhede vahele kadus, ja hiljem eksperimendi käigus õnnestus välja selgitada, et see vesi taaskord minu uuritavas allikas maapinnale voolas, olin lõplikult müüdud. Sellest hetkest alates neelas karstinähtuste uurimise õhin mind täielikult. Kuna Eestis karstiuuringutega järjepidevalt ei tegeletud, tuli spetsiifilisi teadmisi otsida välisriikidest. Järgnesid praktikad ja külastused maailma juhtivate uurimisasutuste juurde, kus kohtasin valdkonna tippteadlasi, kelle seast paljudega jätkub koostöö senini. Aja jooksul on mu teaduslike huvide perspektiiv loomulikult mõnevõrra laienenud - ühtmoodi huvitavad on mulle pinna- ja põhjavee probleemaatika ka teistes maastikes. 

Kuidas muudab sinu uurimistöö maailma?
Vesi on elu alus. Kui aga peaksin midagi spetsiifilisemat välja tooma, siis oleks üks olulisematest tulemustest Eesti karstisüsteemide hüdrogeoloogiline klassifitseerimine ja selle asetamine globaalsesse konteksti. Meie laiuskraadidele on iseloomulik ulatuslike märgalade esinemine, mis on olulised süsinikureservuaarid. Minu töö näitas, kuidas meie soodest välja voolav, lahustunud orgaanilise süsinikuga rikastunud vesi, leiab karstisüsteemide abil otsetee põhjaveekihtidesse, kus seguneb vastavalt hüdroloogilistele tingimustele põhjaveega. Teisalt, tõi mu töö ilmekalt esile ka selle, millised võivad olla põua mõjud karstialadele, mille esinemise sagedus võib kliimamuutuse arenedes sageneda. Need teadmised aitavad kaasa teaduse arengule ja veeresursside jätkusuutlikumale majandamisele. 

Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?
Nagu küsimuses sõnastatud, tuleb doktoritööga järjepidevalt tegeleda. Töö teema peab sind huvitama, see on pool võitu. Kindlasti on oluline kokku saada õigete juhendajatega, kes sind igati toetavad. Minul oli see õnn. Motivatsioonilanguse perioode tuleb kõigil ette, oluline on osata nendega hakkama saada, vajadusel ka abi otsides. Minu puhul on üldjuhul toiminud „varakult alustamise“ meetod. Kui tean, et kunagi tulevikus on vaja mingi töö valmis saada, teen juba varakult dokumendi valmis, ning hakkan sinna tasapisi sisu tekitama.  

Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Peamiselt kipub neid meeldejäävaid hetki olema ikka välitöödel. Käisin Sloveenia kolleegidel üsna kalli ja keeruka mõõteseadmega külas, et sealsetes koobastes voolavate jõgede vooluhulkasid mõõta. Pooled seadme osad saatsin postiga ette, ülejäänud, kallimad, võtsin käsipagasiga kaasa. Lend Sloveeniasse möödus viperusteta, kuid tagasi Eestisse mind sealse lennujaama turvakontroll, lubada ei tahtnud. Põhjuseks oli kahtlase välimusega objekt minu käsipagasis. Olukord eskaleerus üsna kiiresti, ja palju ei puudunud, et mind oleks arreteeritud. Õnneks lahenes olukord nii, et seade läks äraantavasse pagasisse ja elas ka reisi üle. Koobastes läbi viidud mõõtmised olid muidugi elamus omaette. Samalt reisil jäi meelde veel üks kriitiline hetk kitsal mägiteel (just sellisel, kus ühel küljel haigutab kuristik), kus kurvis ootamatul auto vastu tuli. Sel hetkel ei jäänudki muud üle, kui hinge kinni hoida. 
Esmajoones meenuvad veel karstilõhesse kadunud kummik ja Aidu karjäärijärvele (peaaegu) merehätta jäämine. Alati on väga meelierutavad olnud põhjavee trasseerimiskatsed, mil ootad indikaatoraine ilmumist.

Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?
Kindlasti võimalust mööda säästlik ja mõistlik. Üha enam on tajutav kriitilise mõtlemise olulisust ning faktide ja arvamuste eristamise oskuse vajadust, seda eriti tänasel nn. tõejärgsel infomüra ajastul. Kui tähelepanu hajub ja kontekstitunnetus on nõrk, on lihtne lasta ennast kanda emotsioonide ja pooltõdede hoovustel. Hüdroloogiliste aegridade analüüsil saadud kogemus on näidanud, et ajaakna laius ja kontekst on interpretatsioonil määrava tähtsusega.

Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?
Oluline uurimisvaldkonna tundmine, mis on eelduseks sellele, et doktorant ei pea hakkama jalgratast leiutama. Vähemtähtsaks ei saa muidugi pidada head ja sõbralikku suhet juhendaja ja juhendatava vahel. Minu juhendajad aitasid leida vahendid ja materiaalse baasi, selleks, et saaksin oma uuringut läbi viia. Vähem oluline ei olnud ka keskkonna loomine ja hoidmine, milles oli doktorandina sain teadustegevusele keskenduda.