Valdar Tammik: „Lõputöö uurimuses osaleja pages tagaukse kaudu minema”
Loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorant Valdar Tammik kaitses tänavu jaanuaris oma psühholoogiateemalist doktoritööd „Seos juhtiva mõistete struktuuri ja visuaalse objektituvastuse vahel”. Uurisime, kuidas töö kirjutamine Valdaril edenes.
Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde?
Juba enne ülikooliõpingute alustamist psühholoogias huvitas mind filosoofia, eriti epistemoloogia ja keelefilosoofia. Vastavalt pakkusid mulle ka psühholoogias lisaks neuroteadustele enim huvi keele ja teadmiste olemusega seotud teemad. Minu õnneks sattus Tallinna ülikoolis töötama professor Aaro Toomela, kes keskendus just nendele teemadele ja seda oluliselt laiema haardega, kui ma oleks osanud oodata. Aaroga koostöö läbi jõudsin ka oma uurimisteemani, mis ei ole enamat, kui tema teooria testimine spetsiifilises – visuaalse objektituvastuse – kontekstis.
Doktoritöö kirjutamine on suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?
Ei mingeid nippe, lihtsalt enesedistsipliin. Küll aga oli minu jaoks raske töö kõrvalt kirjutamisse tõeliselt süveneda, nii et pikemad „puhkused", mil ma täielikult uurimistööle keskendusin, olid abiks.
Kirjelda mõnda meeldejäävat või naljakat seika, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus.
Oma uurimistööga seoses kogusin andmeid väga erineva taustaga inimestelt. Andmete kogumine ei tähenda siin muud kui hunnikut küsimusi ja lihtsaid ülesandeid. Loomulikult selgitasin alati, miks ma andmeid kogun ning et uurimuses osalemine on täielikult vabatahtlik ja iga hetk on õigus osalemisest loobuda. Siiski tuli ette seik, kus varem nõusoleku andnud osaline tagaukse kaudu minema pages ja tema eelnevalt juba uurimuses osalenud sõber teda omaalgatuslikult taga asus ajama, et selgitada, kuivõrd alusetu tema mure on. Lõpuks sai potentsiaalne osaline rahustatud ja kuigi tol hetkel tekitas olukord ebamugavust, on situatsioonikoomikat tagantjärele naljakas meenutada.
Kuidas muudab Sinu uurimistöö maailma?
Ma arvan, et suures pildis ei muuda minu uurimistöö, nagu valdav enamus uurimistöid, maailma; ja see on ka loomulik. Kui keegi minu uurimusest mõne hea mõtte saab, siis on hästi. Kas siiani on ka saanud, ei oska öelda.
Kui hästi on teadlaste ja noorteadlaste hääl ühiskonnas kuulda?
Ma kahtlustan, et see sõltub pigem rohkem konkreetsest inimesest ja tema seisukohtadest, kui sellest kas ta on noor, vana või lihtsalt teadlane. On see hea või halb, jätaks ma igaühe enda otsustada.
Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elada?
On hästi, kui sa jätad tänu oma tegudele maailma maha parema kohana kui sa selle eest leidsid. Kui sa seda ei suuda, siis vähemalt ürita seda mitte hullemaks teha.
Räägi ühest viimasel ajal loetud raamatust, mida soovitad lugeda ka teistel. Miks seda teisele soovitad?
Rosling'ute „Factfulness". Soovitan, sest see on meeldiv lugemine, mis samas juhib teravalt tähelepanu mitmele keerulisele teemale andmetest vs emotsioonidest lähtuva maailmapildi ümber.