TLÜ tunnetustoa eksponaatide loomisest ning kasutajakesksest lähenemisest valmisid bakalaureusetööd

Keiu Martinonis ja Ave Liik uurisid bakalaureusetöö koostamise käigus, kuidas luua erivajadustega inimeste vajadustega arvestavaid esemeid tunnetusliku puhkeala tarbeks. Töö tulemusena valmisid ”pilvede“ motiivistik ja diivan, millega on võimalik tutvuda ülikooli tunnetustoas ruumis T-322. Mõistmaks paremini, mida erivajadusega inimesed vajavad, tuleb mõista nende tunnetusprotsesside iseärasusi. 

Reelika Tarbe käsitles oma töös plastmaterjalidest tulenevat probleemi keskkonnale, plasti kasutamist disainis ning pakkus plastpudelite kasutamise võtmes ideed, kuidas luua kasutajakeskse disaini põhimõtteid järgides koduste vahenditega vitraažiga multifunktsionaalne istepink rõdule. Ka plastpudelitest vitraažiga istepink sobiks tunnetustoa eksponaadiks, lisades artefaktile interaktiivseid elemente.

Tuleb arvestada, et tunnetustuppa sobivate vahendite loomine on kasutajakeskse disaini protsess, milles kehtib tõekspidamine, et disainerid peaksid kujundama tooteid, mis sobivad kasutajale, mitte vastupidi. Seetõttu tegid Ave ja Keiu koostööd igapäevaselt erivajadustega inimestega töötavate spetsialistidega. Tehniliste lahenduste loomiseks tehti koostööd tudengitega: TalTechist Ege Berk Akgüni ja Tallinna Tehnikakõrgkoolist Toomas Orumaaga.

 

Kasutajakeskse disaini mudel

Kes olid loodud vahendite sihtgrupiks?

Erivajaduste teema valdkonnas on loodud vahendite sihtgrupiks raske ja sügava intellekti- ja/või liitpuudega inimesed. Plastvitraažiga istepingi loomisel peeti silmas linna korruselamutes elavaid inimesi. Vahendite loomisel arvestati, et need võiks toetada sihtrühma olemasolevate funktsioonide ja oskuste säilitamist ja arendamist ning pakkuda neile võimalusi vaba aja veetmiseks. 

Miks tekkis vajadus uute vahendite arendamiseks?
 
Uuringud on näidanud, et raske ja sügava vaimupuudega inimestel on väga üksluised vaba aja veetmise võimalused. Sageli on selleks ainult teleri vaatamine. Samuti on varasemad uuringud näidanud, et olemasolevad vahendid ei vasta kõige paremini vaimupuudega inimeste vajadustele. Selleks, et mõista paremini, mida raske ja sügava vaimupuudega inimesed vajavad, tuleb mõista nende tunnetusprotsesside iseärasusi. Kindlasti tuleks arvestada näiteks sellega, et valdaval enamusel õpilastest võib esineda nägemisprobleeme. 

Tänases maailmas on üheks suureks elukeskkonda mõjutavaks teguriks plastjäätmete probleem: neid tekib aina juurde, kuid ainult 20% jõuab ringlusesse. Enamik plaste ei biolagune, vaid muutub rabedaks ja pudeneb väikesteks osadeks ehk tekib mikroplast, mis jääb loodust reostama aastasadadeks. Plastreostuse probleemiga tegelemisel on iga ühe panus oluline. Sellest tulenevalt sooviti pakkuda ideed, kuidas valmistada koduste vahenditega plastvitraažiga multifunktsionaalne istepink linnakorteri rõdule.

Sõna on uuringutel

Erivajadustega noorte kasutuses olevad vahendid ei ole alati arengut toetavad. Puhkeala diivani töös kasutatakse arendusuuringut, leidmaks uudset lahendust, mis aitaksid Harjumaal asuva noortekodu hoolealustel arendada ja säilitada kommunikatsiooni, kognitiivseid, motoorseid ja muid igapäevaoskuseid. 

Valimi moodustamisel kasutati sihtvalimit, mille eesmärk on leida konkreetsed juhtumid, et keskenduda põhjalikult väikese arvu inimeste vajaduste, huvide ja stiimulite mõistmisele. Valimisse kuulus neli Harjumaal asuva noortele mõeldud hoolekandeasutuse spetsialisti, kes igapäevaselt töötavad erivajadusega noortega. Esmalt tutvustati tunnetusala projekti ning seejärel viidi läbi vaatlus koos praktilise hooldusasutuse keskkonda ja igapäevast toimimist tutvustava ringkäiguga. 

Noortekodu spetsialistid koostasid ühise vastuse avatud küsimustega elektroonilisele ankeedile, milles sooviti täpsustatud infot puhkeala tulevase sihtgrupi kohta, et selle põhjal luua tüüpkasutaja profiil (ehk persoona). Ankeedile saadud vastuste ning vaatluse tulemusena viidi läbi kvalitatiivne sisuanalüüs, loodi puhkeala tüüpkasutaja profiil ning ettekujutus puhkeala paiknemise kohta. Töö teoreetilisele osale ja läbiviidud uuringule toetudes koostati puhkeala kavandamise lähteülesanne. Kavandite hindamiseks saadeti elektrooniliselt laiali ankeetküsitlus, kavandid ning tutvustav tekst. Kavanditele anti hinnangud, mis läksid kokku puhkeala kavandamisel seatud lähteülesannetega. Prototüüpide valmistamisel võeti arvesse soov puhkeala kergem hooldatavus ja lihtsam puhastatavus. 

Makrameetehnikas interaktiivsete elementide puhkealale loomise uurimuslik käik on üles ehitatud sarnaselt diivani loomise tööle. Sihtgrupp ja valimid langevad kokku ja mõlemad tööd tuginevad ka kasutajakeskse disaini mudelile. Ankeedid küsitlusteks koostati koos, et sama sihtgrupp ei peaks kaks korda sarnastele küsimustele vastama. Analüüsid teostati teemast lähtuvalt eraldi.

Avatud küsimusi kasutades paluti spetsialistidel nimetada, mida hinnatakse kogu puhkeala puhul positiivseks ning mida tuleks muuta. Vastajad leidsid: kasutatud on põnevaid lahendusi; meeldis looduse teema; autorid on arvestanud erivajadustega; elemente on võimalik lihtsalt teisaldada; elemente saab kasutada eraldi ja komplektis. Vastajad juhtisid tähelepanu, et prototüüpide loomisel tuleks läbi mõelda kindlasti hoolduse ja puhastatavuse teema. Küsimustikus sooviti saada ka põhjendusega vastust küsimusele: “Kas Eestis on teie hinnangul erivajadustega inimeste vajadustega toodete disainis arvestatud?” Vastajad olid arvamusel, et erivajadustega arvestamine pole kuigi levinud, vaid püütakse pigem juba olemasolevaid vahendeid erivajadustele vastavalt sobitada.

Plastvitraažiga istme bakalaureusetöö fookusgrupi intervjuu valim moodustati sihtvalimi põhimõttel: valimisse kuulusid kaks klienti, kellele tarbeks istepink ”Envious” loodi. Töös kasutati küsitluse ja intervjuu andmekogumismeetodeid, sest küsitlus võimaldas klientidel oma vastused läbi mõelda ning küsitlusele järgnenud fookusgrupi intervjuu tagas, et kõik osapooled said üksteisest aru.

Esmalt tutvustati klientidele valmiva töö ideed. Arutluse tulemusena selgus, et huvi ja vajadus oli toote järele olemas. Seejärel viidi läbi esimene küsitlus ja fookusgrupi intervjuu, et kaardistada klientide tootesoovid. Saadud tulemuste põhjal püstitati istme disainile tingimused: iste peab mõõtudelt sobima kitsale rõdule; mahtuma ukseavast läbi; olema multifunktsionaalne (panipaik, taimekasvatus, õues istumiseks, dekoratiivne); võimaldama taimi kasvatada; mahutama taimelampi; olema lihtne hooldada ning ilmastikukindel ja tulemus peab looma ühtse terviku. Klientide vajadustele vastanud visanditest tehti seejärel kavandid. Istepingi võimaliku prototüübi ja lõpliku välimuse väljaselgitamiseks viidi läbi kavandeid hindav küsitlus ja fookusgrupi intervjuu. Saadud tulemustega viidi läbi kvalitatiivne sisuanalüüs ning loodi istepingi lõplik prototüüp. Mõlemad küsitlused ja intervjuud viidi läbi digitaalselt (küsitlused Google Forms’is ja intervjuud Messenger’is).

Praktiliste tööde tutvustamine

Keiu Martinonis

Diivanile uue katte tunnetuslike elementide valmistamisel kasutas Keiu Martinonis kuut erinevat käsitöötehnikat: inkrustatsiooni, šenilli ja vees sulava kile tehnikat, teokarbi tikandit, dekoratiivset viltketastest pinda ning õmmeldud narmastehnikat. Põrandapatjade tunnetuslikuks elemendiks on kangastelgedel kootud vaip, mille koematerjaliks on kasutuses olnud nailonist kalavõrgud. Põrandapadjad on suured ja kaalukad, et neid saaks kallistada, haarata ja katsuda. Patju on võimalik paigaldada põrandale pikali viskamiseks, nt kamina ees istumiseks, küljetugedeks istumisel ja pea keskasendis hoidmisel.

Prototüüp ”Diivan” vaated, autor Keiu Martinonis

Põrandapadjad, autor Keiu Martinonis

Noortekodu hoolealustel on üsna tavapärane vajadus kanda mähkmeid ning seetõttu võib esineda diivani ja patjade märgamist. Sellest tulenevalt on suurem vajadus diivani ja patjade puhastuse järele. Diivani disainis lahendati tavapärasest sagedamini mööblikanga puhastamise vajadus eraldi katte valmistamise teel ning istmeosa aluskattele vett hülgava kanga lisamisega. Diivani katte disainimisel on lähtutud mugavusest ja lihtsusest, et katet oleks võimalik operatiivselt pesta ja puhastada. Diivanikate koosneb kokku kaheksast osast, mida saab individuaalselt eemaldada ja puhastada. Nii saab vajadusel puhastada koheselt ainult seda osa, mis parasjagu puhastust vajab.

Puhkeala vahendid on multisensoorsed. Näiteks erinevates huvitavates käsitöötehnikates teostatud artefaktiga on võimalik arendada tähelepanu hoidmist ja kestuse pikendamist, samal ajal ka arendada taktiilset tunnetust. Diivani otstes on seadmed ja nupp, mille vahendusel saab kuulata kas muinasjuttu või linnulaulu.

Ave Liik

Koostööl hoolekandeasutuse spetsialistidega otsustati valmistada visuaalsed elemendid vabaaja sisustamiseks makramee- ja tülltehnikas. Ave pakkus pilvemotiivistiku elementide teemaks aastaaegade kajastamise, päikesemotiivi ja makrameetehnikas puumotiividena. Puude motiivid lähtuvad elupuust, mis on paljudes maailma mütoloogiates ja religioonides tihedalt seotud püha puu mõistega. Folklooris ja kultuuris on elupuu surematuse ja viljakuse sümboliks. Teadmistepuu, mis ühendab taeva allilmaga (tuntud seos ka eesti mütoloogias) ja elupuu, mis ühendab kõiki loomise vorme, kujutatakse erinevates religioonides ja filosoofiates sama puuna.

Prototüübid paigutati puhkealale, kus erivajadustega isikutel on võimalus viibida teistsuguses miljöös, rahunemist pakkuvas keskkonnas. Planeeriti luua lahendus, kus käsitöötehnikaid kasutades loodud elementidele on lisatud ka interaktiivsus: loodavatele elementidele suunatakse helianduriga prožektor. Kui inimene plaksutab, siis muutub makrameetehnikas elementidele suunatud valgusvihu värv. Selline lahendus on mänguline, pakkudes füüsilist aktiivsust (plaksutamine) ja aidates vaimupuudega isikul mõista põhjus-tagajärg suhet (kui plaksutada, muutub valgusvihu värv). Kasutada saab ka laserprojektorit, mis võimaldab tekitada ruumis liikuvaid valgusefekte. Loodud interaktiivsete elementidega pilvemotiivide puhul on arvestatud uuringutega, mis näitavad, et treening visuaalsete objektidega võib viia nende parema tajumise ja teadvustamiseni.

 

Pilved ja päike, autor Ave Liik

Interaktiivsed elemendid Tunnetustoas

Reelika Tarbe

Kuna pudelitest valminud vitraaž jääb veidi reljeefne, siis polnud otstarbekas vitraaži istepingi taimekasvatusosa tagumisele küljele teha, sest siis ei oleks istepinki saanud vastu seina lükata, mistõttu oleks istepink rohkem ruumi võtnud. Valminud istepink “Envious“ on mõeldud pikkadele ja kitsastele korterirõdudele, kus ruumi napib. Istepink ühendab endas panipaiga, istumisaluse ja minikasvuhoone funktsioonid, aga on ühtlasi ka disainielemendiks. Lisaks võimaldab istepink ka korteriinimestel taimekasvatusega tegeleda. Istepink on mõeldud eelkõige kääbustaimede, näiteks potitomatite kasvatamiseks. Taimelamp ja led-tuled lisavad pimedatel õhtutel vitraažile erilise valgusefekti.

Rõdu istepink ”Envious”, autor Reelika Tarbe

Artefaktides on kasutusel nii teise ringi elemente kui ka tootmisjääke

Diivan soetati kasutatuna ning selle karkass on valmistatud korraliku vineerist konstruktsioonina. Materjalivalik pärineb enamasti mööblitööstuses kasutatavate kangaste seast. Kangarestid ja täitematerjaliks kasutatav poroloon saadi annetuslikus korras mööblivabrikust AS Standard. Täitematerjaliks hangiti veel mahulise vatiini jääke sisustustooteid valmistavast firmast Ruston Invest OÜ.

Diivanile katete planeerimisel saadi autistlike noortekodu personalilt tagasisidet, et vajadus on tekkinud eriotstarbeliste kangaste järele. Nõuetekohaselt pidid need kangad vastama teatud standardile: olema 60-kraadises vees pestavad, sisaldama minimaalselt 60% naturaalkiudu (puuvilla), olema niiskust hülgavad, kergesti puhastatavad, antistaatilised jne. Seetõttu pöörduti Inglismaal toodetavate eriotstarbeliste töörõivastuse kangaste tootjate Carrington Textiles Ltd Eesti esindaja poole, kes organiseeris ülikoolile tasuta kokku 80 meetri jagu erinevaid kangaid. Õhemaid ühevärvilisi polüesterkanga jääke annetas veel ka Lipuvabrik OÜ.  

Kasutatud hularõngad saadi ülikooli spordisaalist, kuid makrameetööd tehti uutest puuvillastest nööridest, taaskasutust selle tehnoloogiaga seoses ei planeeritud, makrameenööre annetuste korras ei hangitud.

Plastvitraaži valmistamiseks kasutati värvilisi PET joogipudeleid (1,5 l ja 500 ml), mida poleks saanud erinevatel põhjustel taaraautomaati enam viia: näiteks polnud triipkood loetav või oli tegemist vale kuju või suurusega pudeliga. Mõned töös kasutatud pudelid leiti ka loodusest. Töö tegemiseks koguti 200 pudelit, mis sorteeriti sarnaste värvide kaupa prügikottidesse ning sisestati seejärel Exceli tabelisse. Algselt koguti ka šampoonipudeleid ja PET märgisega toidukarpe, kuid kuna šampoonipudelid polnud ümarad, polnud võimalik neid vitraažis kasutada, sest polnud võimalik vastava kujuga korrektse välimusega auku teha (augu serv jäi ebaühtlane). Oluline on mainida, et kõikidel pudelitel polnud korke. Toidukarpe plaaniti kasutada lillelaadse motiivi tegemiseks.

Mis saab edasi? 

Plastiteemalise töö kokkuvõtteks võib öelda, et koduste vahenditega on võimalik panustada plasttaara taaskasutusse; õige tehnika ja töövahendite leidmine on aeganõudev; igaüks, kes soovib, saab koduste vahenditega plasttaara taaskasutusse panustada; vitraaži loomise tehnikat edasi arendades (erikujuliste aukude tegemine) oleks võimalik tehnikat kasutada mitte ainult PET vaid ka teiste plastitüüpide taaskasutamiseks. Võimalik tehnika edasiarendamise suund oleks ka jääkideta plastvitraaži loomise väljatöötamine. 

Lõpetajate soov on jätkata magistriõppes ning uurida edasi vahendite kasutajakogemust ja vastavalt sellele valminud esemete täiustamist. Arvame, et oma bakalaureusetööd tehes hakkasime laiahaardelisemalt mõistma kasutajakeskse ja universaalse disaini rakendamise vajalikkust, mis võimaldab luua tarbijate vajadustele vastavaid esemeid.

Kõik bakalaureusetööde autorid kinnitasid, et vaid koostöö disainerite, spetsialistide ja tulevaste kasutajate vahel võimaldab luua innovatiivseid tooteid ning alati tuleb loomingus arvestada, et loodud vahend ei tohiks olla vaid maailmas kasutatava vahendi kohalik koopia. 

Tallinna Ülikooli tunnetustuba