Tuuli Oder: Tallinna Ülikoolis on õppinud minu pere kolme põlvkonna esindajad
2022. aasta juunikuus täitub Tuuli Oderil, TLÜ ühiskonnateaduste instituudi õppejuhil, 15 aastat tööd Tallinna Ülikoolis. Haridusmaastikul nagu kala vees Tuuli jagab oma viieteistkümne toimeka tegevusaasta muljeid meiegagi.
Viisteist aastat meie ülikoolipere rüpes on teil tegutsetud just juhtides – alustasite TLÜ Keelekeskuse juhatajana, viimased seitse aastat astute ühiskonnateaduste instituudi õppejuhi vägagi tänuväärt kingades. Mille olete kaasa saanud esimesest, mille teisest rollist?
Keelekeskus oli ülikooli allüksus, mille põhiülesanne oli õpetada võõrkeeli tugiainetena. Samuti arendasime tasemeeksameid, tehes koostööd teiste avalik-õiguslike ülikoolide keelekeskustega, korraldasime ühiseid suvekoole õppejõududele, igal kevadel toimusid võõrkeeleõpetajate metoodikapäevad jne. Neist aastatest võtsin kaasa kindla teadmise, et ühtehoidva ja motiveeritud kollektiiviga on võimalik väga palju ära teha.
Ühiskonnateaduste instituudis kulus esimesel paaril aastal palju energiat ühise „meie” tunde loomiseks, mis tänaseks on kindlalt välja kujunenud. Kui keelekeskuses kuulus mu tööülesannete hulka ka finantsjuhtimine, siis praegu saan keskenduda õppetegevuse juhtimisele. Samas olen saanud seoses sellega, et instituudis on õppekavad väga laial spektril, ka ise väga palju juurde õppida ja see teeb ainult rõõmu.
Enne Tallinna Ülikooli kollektiiviga liitumist, tundub, oli teie südameasjaks kõrgharidusse panustamise asemel Eesti kooliõpilaste haridus, mida tõestab laialdane kogemus nii inglise keele õpetaja, keeleõpetajate koolitaja kui ka Saue Gümnaasiumi õppealajuhatajana. Teid on isegi Aasta Õpetaja tiitliga teenitult tunnustatud. Kust on pärit teie huvi (inglise) keele ja pedagoogika vastu? Mis või kes suutis teid lõpuks meelitada põhi- ja keskhariduse maastikult just meie juurde ning veel nõnda pikkadeks aastateks?
Keskkooli lõpetades oli mul raske otsustada, kas minna edasi õppima ajalugu või inglise keelt. Tegin valiku inglise keele kasuks, sest ma ei tahtnud minna Tartusse õppima ja inglise keelt sai õppida ka Tallinnas. Nii astusingi toonasesse Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, mille lõpetasin inglise ja saksa keele õpetaja erialal. Üldhariduskoolis õpetasin inglise keelt paarkümmend aastat, põhiliselt vanemates kooliastmetes. Õpetamine pakkus mulle suurt rahuldust ja olen tänini seda meelt, et õpetaja on maailma tänuväärseim amet. Täienduskoolitamine tuli peale Briti Nõukogu stipendiaadina Ühendkuningriigis stažeerimist kuidagi loomuliku tegevusena juurde ja on erinevates vormises tegevustena HTM juures jätkunud tänaseni. Peale doktorikraadi kaitsmist tundus kuidagi loogiline kandideerida tööle ülikooli ja nii need 15 aastat läinud ongi.
Viieteistkümne aasta jooksul näeb ja kogeb ühes organisatsioonis nii mõndagi. Kuidas on teie arvates Tallinna Ülikool muutunud? Kuhu me suundume ja mida võiksime veel ära teha, saavutada?
Tallinna Ülikoolis on õppinud minu pere kolme põlvkonna esindajad, seega pean end ülikooli patrioodiks ja TLÜ maine ja areng läheb mulle väga korda. Tunnen rõõmu meie teadusnäitajate ja rankingute üle, samas paneb mitmendat aastat kestev koomaletõmbamise kampaania tõsiselt muretsema. Näiteks üliõpilaste arvu oleme pea poole võrra vähendanud, loodetavasti oleme jõudnud kriitilise piirini.
Olete TLÜ videos „Teadlane teab: Kas keelevaist tagab keeleoskuse?” öelnud, et tulemuslikkuseks on vaja kas sisemist motivatsiooni või välimist survet. Mis teid oma töös igapäevaselt motiveerib või inspireerib?
Suuremad õnnestumised tulevad ikka sisemisest motivatsioonist, aga ega ilma välise surveta ka ei saa. Koroona aeg tegi selle mulle eriti selgeks. Toetav töökeskkond ja head kolleegid on mulle väga olulised ning ülikool on juba oma loomult ütlemata paljude inspireerivate võimaluste pakkuja – ole vaid ise hakkaja ja löö kaasa.
Kuidas üks busy õppejuht lõõgastub? Kuhu/kellesse investeerite oma napi vaba aja?
Loen palju, ilukirjanduslikud lemmikud on ajaloolised ja kriminaalromaanid. Eelmisel aastal alustasin seltskonnatantsu treeningutega, lumega talvel suusatan kodumetsas. Samuti naudin aega lapselapse seltsis – hiljuti vaatasime koos ooperit „Naksitrallid”, mis meile mõlemale üsna võrdselt lusti pakkus.
Teie ema on eesti pedagoogikateadlane Milvi Roosleht, kelle legendaarse õpiku „Aabits” (koos Lilian Kivi ja Ülle Meistriga) järgi on oma esimesi tähti veerinud paljud, sh ka siinne intervjueerija ise. Kas ja mis osas tunnetate selle teose mõju oma lapsepõlves, nooruses, elus?
Mu ema aabitsast on tähti veerinud ja tema lugemikest salme õppinud minu lapsed. Olles õpetaja laps, sai haridustöötaja amet minu omaks kuidagi iseenesest ja ema on kahtlemata olnud innustajaks mu professionaalsel teel, seega olen ilmekas tõestus kõnekäänule „käbi ei kuku kännust kaugele”.