„Kui sõnadest ei piisa, peab käed külge panema“ – Arko Olesk kliimanäitusest, mis kutsub kaasa mõtlema ja tegutsema

Kuidas panna inimesed tundma, et kliimamuutus pole kauge tulevik, vaid käegakatsutav tänapäev? Interaktiivne ja teadlaste poolt loodud näitus ühendab teaduse, hariduse ja ühiskondliku vastutuse ning viib kliimateemad noorteni – ja mitte ainult.

Räägi palun näituse tagamaast – kust see mõte tuli teha mitme ülikooli peale keskkonnateemaline näitus?
Eesti elanikud on järjepidevalt Euroopa Liidu viimaste seas nende osakaalu poolest, kes peavad kliimamuutusi tõsiseks probleemiks. Seetõttu on nii teadlased kui ka teised keskkonnast hoolivad inimesed aina otsinud viise, kuidas aidata eestlastel, eriti noortel, mõista, et kliimakriis on kohal ning mõjutab meid kõiki. Näitusena teema esitlemine on paljudele tundunud väärt mõte.

Konkreetse koostöö algataja oli toonane Keskkonnaministeerium, kes pöördus ka meie ülikooli SEEMIKu töörühma teadlaste poole. Nii sattusin mina pardale. Ja kuigi ministeeriumi algatus ei jõudnud lõpuks teostuseni, siis oli meil näituse kontseptsioon juba olemas, kui avanes üks teine rahastusvoor, mille toel õnnestuski näitus ära teha.

Tallinna Ülikooli poolt osalesime mina kuraatorina ja Jaanus Terasmaa teaduseksperdina ning Grete Arro ja Alina Malleus-Kotšagarov haridusprogrammi nõustajatena. Tartu Ülikoolist osalesid teadusekspertidena Piia Post ja Velle Toll ning Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi meeskond nii projektijuhtimise kui ka haridusprogrammide osas.

Tegemist on üsna interaktiivse ja inimesi kaasava näitusega. Miks see nii on? 
Kliimakriisist on räägitud juba 30 aastat ja me teame hästi, et sõnadest pole piisanud. Vahetud kogemused on tõhusamad. Näituse pealkirjas olev „käega katsutav“ ongi mõistetav kaheti: see viitab sellele, et kliimamuutuse mõjud on Eestis juba tunda ja tajuda, kuid ka paljudele eksponaatidele, mis julgustavad käsi külge panema. Näiteks saab külastaja proovida süsinikukaalul tasakaalu viia Eesti heitmebilansi või jaotada oma igapäevategevusi vajalikeks ja vähem olulisteks, mõtiskledes selle juures nende tegevuste keskkonnajalajälje üle. 

Räägime ka teadlaste rollist näituse sisu ülesehitamisel. Kui palju nad said kaasa rääkida? 
Kuna kliimamuutused ja nende tagajärjed on keerukas teema, siis sisu täpsuse tagamiseks oli valdkonna ekspertide osalus hädavajalik ning meil oli väga asjalik koostöö. Aga ka mina olen ju eeskätt teadlane ning haridusprogrammi koostamisel rääkisid aktiivsel kaasa meie hariduspsühholoogid, seega võib öelda, et selle näituse ongi koostanud eeskätt teadlased. 

Mis sa arvad – teadlase kaasamine näituse tegemisse – kus see paigutub teaduskommunikatsioonis? Kui palju seda kasutatakse?
Tundub, et aina rohkem, kui vaadata kas või meie ülikooli teadlaste osalust mitmete viimase aja näituste koostamisel. Kindlasti on see oluline osa teaduskommunikatsioonist ning hea võimalus teadlastele, sest sel on teistsugused võimalused kui tavapärasel ülikoolikommunikatsioonil. Saab jõuda uute sihtrühmadeni ja laiema publikuni, anda oma teemadele mõjusam vorm. Muidugi nõuab selle kõige ette valmistamine ka rohkem aega ning pingutust.

Mis sinu jaoks eristab head teadusnäitust lihtsalt harivast näitusest?
Hea näitus oskab rääkida suuremat lugu, mitte lihtsalt jagada infot. Hea näitus kõnetab ja puudutab, paneb meid maailma teistmoodi vaatama.

Mida soovitad neile teadlastele, kes ei ole varem teadusnäitusega kokku puutunud, muuseumitega koostööd teinud? Kuidas neid saame alustada?
Päris nii see enamasti ei käi, et koputad muuseumi uksele ning teed ettepaneku hakata koos näitust tegema. Pigem algab koostöö suhtlusest, nii et tasub oma võrgustikku leida inimesi paljudest eluvaldkondadest. Ja ühel hetkel mõtteid vahetades võivadki sellised vahvad projektid alguse saada. Kasuks tuleb ka nähtavus meedias.

Räägime ka teadusnäituse mõjust ning miks on oluline erinevate sihtgruppideni jõuda. 
Mõju hindamine on muidugi alati keeruline. Me loodame, et inimene mõtleb kliimanäituselt lahkudes oma rollile kliimamuutustes ja teab, mida tema saab ette võtta. Näitusega kaasneb kooliõpilastele suunatud haridusprogramm, millega püüame jõuda paljude noorteni ja toetada arusaamist, kuidas meie tegevused mõjutavad kliimat ning kliimamuutused meie elu. Kliimamuutuste osas saavad ühiskondlikud muutused toimuda vaid siis, kui arusaam nende vajalikkusest on piisavalt levinud.

Millised on väljakutsed sellise näituse loomisel? 
See oli minu jaoks esimene kord näitust kureerida, nii et oli palju avastamist. Kuigi teoorias tean hästi, millised on mõjusamad ja vähemmõjusamad viisid info edastamiseks, kipub – teadlasena – ikkagi domineerima tekstipõhine lähenemine. Kardan, et päris välja ei õnnestunud sellest lõpuks tulla. Esimene tagasiside muuseumilt on samuti, et külastajatele meeldib käeline tegevus, aga juhendit väga ei kiputa lugema.

Mis saab näitusest edasi?
Novembrini on see avatud Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis ning seejärel läheb mööda Eestit reisima. See on algusest peale olnud planeeritud rändnäitusena, et võimalikult paljud sellest osa saaksid. 

Mis olid sinu õppimised, taipamised näituselt? 
Leidsin toredaid faktikesi, mis aitavad teemat piltlikustada. Näiteks CO2 sisaldus atmosfääris. See on umbes 400 ühikut miljoni õhuosakese kohta ehk esmapilgul mitte eriti palju. Samas selgus, et kohvis on kofeiini sisaldus samas suurusjärgus ja keegi meist ei kahtle, et sel pole mõju. Sama on ka CO2-ga – kogus võib olla väike, kuid selle mõju on märkimisväärne. 

Näitus „Käega katsutav kliima – mis meist saab?“ on Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis avatud novembri alguseni. Näitust toetab Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra kahepoolsete suhete fond. 

Vaata näituse avamise galeriid