Blogi

Ehted läbi aastatuhandete

Adamson-Ericu muuseumis Lühike jalg 3 on avatud näitus „Eesti ehted läbi aastatuhandete“. Algab see arheoloog Ülle Tamla valikuga Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogus leiduvatest ehetest, millest varasemad pärinevad ligi 10 000 aasta tagusest ajast. Järgnev on Ülle Tamla väike kokkuvõte sellest teemast.

Ehe

Ehteid ja ehtimist peetakse kultuuriga kaasnevaks nähtuseks, milles kajastub inimese loomupärane tung ilu järele. Samas pole põhjust arvata, et ehted on üksnes esteetilise väärtusega iluasjad. Pigem on tegemist omalaadse väljendusviisiga, kus avaldub ehte looja ja selle tellija isiksus.

Enamasti on ehted mitmetähenduslikud. Seda kinnitavad ka arheoloogilised ehteleiud, mille seas kohtab ka tavapärast ehtimist välistavaid, mingi rituaali või ohvritalituse läbiviimiseks valmistatud taieseid.

*

Ehteid kanti juba kiviajal. Maailma vanimaks ehteks peetakse merekarpidest lükitud keed, mis avastati Lõuna-Aafrikast Blombose koopast ning on dateeritud 75 000 aasta tagusesse aega. Selle ahhetama paneva vanusemäärangu kõrval tundub Eesti kõige vanemaks ehteks tituleeritud põdralõikehammastest kee vanus üsna tagasihoidlik – keed kanti Pulli mesoliitilises asulas u 9000–8550 eKr.

Kuid arvestades tõsiasja, et esimesed inimesed said Eesti alale elama asuda alles pärast viimase jääaja lõppu u 13 000 aastat tagasi, tuleb ka seda hammasripatsitest keed pidada auväärse vanusega ehteleiuks.

*

Ehete valmistamiseks kasutatud looduslike materjalide valik laienes oluliselt metallide kasutuselevõtuga. Esialgu meisterdati ehteid nn pehmetest metallidest (vask, kuld, hõbe) ja alles seejärel keerukamaid tehnilisi teadmisi ning oskusi nõudvatest maakidest ja sulamitest (raud, tina, pronks).

Türsamäe sõlg

Vanimad Eestist leitud metallehted on valatud pronksist ja pärinevad nooremast pronksiajast (u 1100–500 eKr). Tähelepanuväärsemad neist on Keila lähedalt Tuulast lõhutud kalmekohalt leitud kuhikukujuline vöönaast ja Saaremaalt Kaali kindlustatud asula väljakaevamistelt saadud lapiku peaga ehtenõel, mis ilmselt valmistatud kohapeal.

*

Kõige varasemateks kohapeal valmistatud raudeheteks peetakse Uuri ja Rannamõisa eelrooma rauaaegsete kivikalmetest avastatud mõnda paeljat käevõru ja rullpeaga ehtenõela, mis võivad olla sepistatud analoogsete pronksehete eeskujul. Päris kindlasti osutavad kohapealsele valmistamisele aga kivikalmetes üsna sageli esinevad nn karjasekeppnõelad. Need on ehtenõelad, millel on ühest otsast lahtine ja aasakesega lõppev ringikujuline pea.

Üsna rohmaka välimusega raudehetest loobutakse meie ajaarvamise esimestel sajanditel, kuigi mõned rauast ehtenõelade ja sõlgede tüübid esinevad veel edaspidigi.

*

Rooma rauaajal (50–450 pKr) rikastus oluliselt siinne ehteliikide valik, millega kaasnes ka mitmeid uudseid meisterdamise ja kaunistamise võtteid, sh emailimine ja tinakihiga katmine. Tekkis mitmeid teisenenud ehtetüüpe, nt eesti tüüpi silmiksõled, väikesed kärbis- ja ketassõled ning tagasipööratud jalaga ambsõled.

Tolle aja soositumad ehted on eritüübilised kaarsõled, mis kinnitatakse rõivaste külge samal moel kui haaknõelad ja mille dekoratiivseks osaks on sõlekaar. Soositud olid ka kitsad käevõrud, spiraalsõrmused, kinnise kaare ja nõguskumera ristlõikega massiivsed sõrmused ning seene- või pasunakujuliste otstega kaelavõrud.

Rooma rauaaegsest rõivastusest pole meil küll midagi säilinud, kuid sõlgede eriline rohkus ja mitmekesisus osutab võimalusele, et moodi tulid lahtisest kangast ülevisked või sõbad, mis vajasid kinnitamist.

*

Rahvasterännuajal (450–550 pKr) toimus ehete detailides ja vormis rida teisenemisi. Sellele ajale on omased mitmesugused väikesed pronksist ehtenõelad, mida kanti kas üksikult või paarikaupa koos keega. Arvukaimad olid koonuspeaga ja kargukujulised rauast nõelad. Kohapeal kujunenud ehtetüübiks peetakse ketaspeaga ehtenõelu.

Kaelavõrudest olid peamiselt kasutusel jämenevate vaheliti ulatuvate ja vöödiliste otstega vormid. Moodi tulid ka pikiharjalised ja paksenevate otstega käevõrud.

Erilist tähelepanu väärib ehete ornament: näha on sõõre, kontsentrilisi ringe ning sügavaid lohukesi ja kaarekesi, millest sageli moodustub lainejoon.

Hea ettekujutuse selle aja tüüpilistest ehetest ja nende ornamendist saab Kardla aarde põhjal, milles on lausa mitme ehtekomplekti jagu massiivseid käevõrusid, vöödiliste otstega kaelavõrusid ja rõngasilustustega ambsõlgi. Leiu konteksti põhjal interpreteeritakse seda aaret küllusliku andamina teispoolsusele.

*

Eelviikingiajaks (550–900 pKr) kadusid pikalt moes olnud ambsõled, mida asendasid hoburaudsõled. Ajastule iseloomulikud on õhukesed õõneskumerad käevõrud.

Nii naiste kui ka meeste ehtekomplekti silmatorkavamaks osaks olid endisest uhkemad ja suuremad ehtenõelad, mille pea on rõnga- või kolmnurgakujuline ja sageli mähitud hõbetraadiga. Selliste nõelte varre külge kinnitati naastudega kee ning pintsett- või pintsetikujuline ripats. Iga niisugune nõel on ainulaadne. Arvatakse, et need olid meeste staatusehted.

*

Alates viikingiajast (900–1050 pKr) ilmestab arheoloogilist leiumaterjali hõbe, sealhulgas vähem või rohkem uhked ehteasjad. 11. sajandi lõpus ilmuvad Eestist leitud aaretesse kohapealsele valmistamisele osutavad lihtsamad hõbeehted. Enamasti ei ületa nende hõbedasisaldus 50–60 protsenti.

Tavapäraselt kuulub nn rahvuslikku ehtekomplekti kaks lahtiste otstega laia ja ühesuguse ornamendiga käevõru, vaheldumisi helmeste ja ripatsmüntidega keesse lükitud pronkskandadega sõõrjad rinnalehed, punutud keskosa ja plaatotstega kaelavõru, laia nõelakannaga hoburaudsõlg ning laia keskkeerme ja kilbikujulise või prillspiraalse esiosaga sõrmused.

*

Kindlasti oli väärismetallist ehtekomplekt hinnalt kallis ja kättesaadav vaid ühiskonna jõukamatele liikmetele ning seda pärandati põlvest põlve edasi, ilmselt naisliini mööda. Kõige selgemalt osutab hõbeehete pikaajalisele kasutamisele kulunud või purunenud esemete parandamine. Väiksemate võimalustega inimesed leppisid vasesulamist ehteasjadega. Iseäranis soositud olid käevõrud, ripatsid, hoburaudsõled, ehtenõelad ja rinnakeed. Rinnakeest kujunes hiljemalt 11. sajandi esimeseks pooleks mitmeosaline ja kogukas ehteasi, mille suurus ja detailirikkus sõltus kandja jõukusest. Arvatakse, et rinnakee sümboliseeris lisaks jõukusele ja sotsiaalsele staatusele ka sünnitusvõimelise abielunaise seisundit.

Pada hoburaudsõlg

*

Uudse ehteliigina tulid moodi pealinikute kinnitamiseks mõeldud prillspiraalse peaga väikesed nõelad, mis ühendati seljale rippuma jääva ühe või mitme pikema pronksketiga. Vööle kinnitati puusale rippuma jääv pronksplekist pealsega, nahast või kasetohust noatupp, millele vahel lisati ka kuljuseid. Saaremaal ja Muhumaal ning maa läänepoolses osas tuli moodi pronksist rõngasvöö, mida mujal ei kantud.

*

Ehteasjadel oli roll ka inimese eneseteadvuse, rahvagrupi või koguni terve rahvuse identiteedi määratlemisel. Kuidas muidu seletada hiljemalt 11. sajandi teisel poolel Eestis kasutusele tulnud, hõbedast valmistatud ehtetüüpide ja neile kantud mustrite jäljendamist läbi paljude sajandite. Selles veendumiseks piisab, kui võrrelda 11.–12. sajandil valminud Kõue I aardes sisalduvaid hõbeehteid 13. sajandi alguse Muhu aarde ja 16. sajandi lõpus maapõue jäänud Otiku aarde rinnalehtede, kaelavõrude ja sõrmustega.

Muinasajal alguse saanud traditsioonidel põhinev külakäsitöö püsis elus ja mõjutas ka linnadesse elama asunud lihtrahva ehete ilmet veel 17.–18. sajandilgi. Seda vaatamata tõsiasjale, et professionaalsete linnameistrite toodang jõudis üha enam ka maarahva hulka.

*

Sõlgedest muutusid populaarseks suletud rõngaga vits- ja rõngassõled. Vitssõlgedel oli väikese ja lihtsa esemena praktiline tähendus särgikaeluse kinnitamisel ja neid valmistati massiliselt nii vasest kui ka hõbedast kuni 19. sajandini, mil nööbid need välja tõrjusid. Varasemad rõngassõled ilmusid 13.–14. sajandil, hiljem omandas rõngassõlg Eesti- ja Liivimaal mitmeid kohalikke erivorme (nt äärevitsa ja -kuppudega laiad sõled) ja püsis kasutusel kuni rahvarõivakandmise traditsiooni hääbumiseni 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

*

Äärekuppudega sõle hilisemaks edasiarenduseks peetakse üksnes Eestile omast kuhiksõlge. Neid hakkasid tellimustööna valmistama professionaalsed kullassepad 18. sajandi teisel poolel. Tavaliselt graveeriti kuhiksõlgedele peen ja tihe taimornament.

Lisaks kuhiksõlgedele kujunesid Eestis märgilise tähendusega hõbeeheteks kodaratega ja kannaga kaelarahad ning sakilise servaga preesid.

Kihlumise ja abiellumise sümbolina hakkasid linnameistrid 14.–15. sajandil valmistama nn kätega sõlgi, mille vorm meenutab rõngassõlge ja mille reljeefne dekoor kujutab omavahel põimunud kätepaari. Sama tähendus oli ka südamekujulistel sõlgedel ja põimunud kätepaariga kaunistatud sõrmustel, mida valmistati nii vasest, messingist kui ka hõbedast ja mis olid üsna laialt kasutusel veel 19. sajandil.

Maapiirkondades tegutsenud ehtevalmistajate ja linnades töötanud kullasseppade paralleelne tegevus lõppes 18.–19. sajandil professionaalsete ehtemeistrite võiduga.

*

Vanadel esemetel on sõnulseletamatu vägi, mis tiivustab meeli ja fantaasiat ega jäta kedagi ükskõikseks. Samal põhjusel on vanad ehted olnud ammendamatu inspiratsiooniallikas järgnevate põlvede kunstnikele uute materjalide, vormide ja tehnikate otsingul või unustatu elluäratamisel.