1 Minuti Loeng: kas liivatera aitab hinnata tormi? (Tiit Vaasma)
Nii regionaalses kui ka globaalses mõõtmes on viimase sajandi jooksul tormide arv ja tugevus suurenenud, mille põhjuseks võib pidada kliima soojenemist ning seeläbi ka merevee soojenemist. Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi teadur Tiit Vaasma selgitab minutiloengus, kuidas on tormide arv viimase 8000 aasta jooksul muutunud ning kust üldse saab informatsiooni nii kauges minevikus esinenud tormide kohta.
Muutused häiringute (tormid, põud, põlengud) režiimis mõjutavad tugevasti looduslike ja antropogeensete keskkondade stabiilsust ja taastumisvõimet. Torm on kahtlemata üks sellistest loodusnähtustest, millega võib kaasneda kiiresti hoomatav muutus keskkonnas, nagu näiteks murduvad puud, purunevad hooned ning muu taristu, uppuvad laevad, tormilained uhuvad ära liivaranna jne. Eestis õnneks harva, aga globaalses mõttes on sagedased ka inimohvrid. Läänemere piirkonnas ja ka mujal on nii tormide kui ka ekstreemsete tormide sagedus kasvanud. Samas ei ole tsüklonaalses aktiivsuses toimunud muutuste mõju piirkonna rannikutele piisavalt dokumenteeritud ja ka arusaam muutuste mustrites on jätkuvalt ebaselge.
Selgust aitavad luua paleogeograafilised ehk geoloogilises minevikus Maal valitsenud looduslike tingimuste uuringud. Siinkohal sobib kenasti väide “Kes ei tunne minevikku, see elab tulevikuta” ehk analooge ees ootavateks tingimusteks leitakse minevikust. Kauge mineviku tormisuse uuringud annavad olulist lähteinformatsiooni Eesti rannikualade edaspidiseks paremaks majandamiseks ja prognooside tegemiseks. Kust aga saada teadmisi minevikus esinenud tormide kohta, mil ilmajaamu ja kroonikuid veel ei olnud?
Üheks võimaluseks on kasutada tuulekandelise ehk eoolse liiva sissekannet ranniku soodesse. Sood käituvad tuule poolt kantud liivale kui lõksud. Kui on rohkem torme, või kui need on tugevamad, jõuab enam liivateri ka läheduses paiknevasse soosse, kus see settib ja ajapikku üha paksema turbakihiga kaetud saab. Leides turbast, mille vanus on eelnevalt dateeritud radiosüsiniku meetodi abil, liivateradega kihte, saame teha terade arvu ja suurusjaotuse põhjal järeldusi tormide arvukuse muutuste kohta. Rannikuala sood on heaks uurimisalaks, sest mere lähedusest tingituna pakub liivarand head lähtematerjal. Täiendavat informatsiooni tormide tugevuse ja sageduse muutuste kohta annavad rannavallide ja luidete tekkemehhanismide ja muutuste uuringud.
Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi projektis (“ENCHANTED”) uurisid teadlased viimase 8000 aasta tormisuse muutusi Saaremaa, Hiiumaa ja Juminda poolsaare rannikurabadesse ladestunud eoolse liiva sissekande abil. Selle põhjal saab järeldada, et suurenenud tormisusega perioodid olid ligikaudu 7300, 3500, 2000, 1500 aastat tagasi ja viimane aastatuhat. Tormisuse üldised mustrid on suuresti seotud Põhja-Atlandi ostsillatsiooniga (NAO indeks) kui ühe peamise meie regiooni kliimatingimuste määrajaga. Seetõttu kattuvad mitmed nimetatud tormised perioodid ka varasemate analoogiliste uuringute tulemustega Skandinaavias ja Atlandi ookeani rannikul.