Uurimisspiraal kui mõtlemise, olemise ja hoolimise vorm
Emeriitprofessor Helen Timperley põhisõnum on, et iga õpetaja ülesanne on arendada oma professionaalsust nii, et see toetaks parimal viisil õppimist ja võimaldaks õpilastel saavutada paremaid tulemusi. Õpetajate professionaalse arengu toetamiseks on ta välja töötanud uurimisspiraali (spiral of inquiry), mille abil saavad õpetajad analüüsida oma tööd ja õpilaste edasiminekuid.
Mis teeb teile muret õpetajate erialase arengu juures?
Esiteks õppijakesksus. Paraku keskendub enamik õpetajate professionaalsest ettevalmistusest õpetamispraktikale, mitte sellele, mida
õpilastel tegelikult vaja on. Muidugi on praktikad loodudki selleks, et panna alus muutustele, aga enamasti ei ole õpilased esiplaanil. See on ka peamine erinevus tegevusuuringu ja uurimisspiraali vahel. Esimesel juhul tuleb sisend õpetajalt, uurimisspiraali puhul aga õpilaselt. Suurim probleem on, et ikka veel näeb suur osa õpetajatest ühe oma peamise ülesandena teadmiste edastamist, mitte õpilaste kaasamist. Nad ei näe õppimisprotsessi kui midagi, mille üle neil on kontroll, ei pane õpilaste õppimist õpetamise keskmesse.
Teiseks, õpetajate koostöö – muutus ühes klassiruumis ei muuda õppimist piisavalt. Vaja on soodustada õpetajate koostööd.
Kolmandaks, koolijuhi eestvedav roll. Koolijuht peab tajuma oma rolli olulisust ja looma pinnase õpetajate koostöiseks arenguks. Kogu kooli hõlmavate muutuste juures on koolijuhi roll asendamatu.
UURIMISSPIRAAL
Vaatlemine. Mis õpilastega toimub? Kust me seda teame?
Fookustamine. Kuhu panustamine looks kõige suuremat muutust?
Oletuste (hüpoteeside) püstitamine. Kuidas meie olukorda panustame? Mis meie tegevustest, hoiakutest jne hoiab meid praeguses seisus?
Uus õppimine. Kuidas ja kust saame õppida selle kohta, mida me peaks tegema, et saavutada soovitud muutus?
Tegutsemine. Mida me saame teha teisiti, et luua muutust?
Kontrollimine. Kas muutus on olnud piisav?
Kas uurimisspiraal muudab õpetaja teadlaseks?
Õpetajad ei ole uurijad, teadlased. Seetõttu ei kutsu me uurimisspiraali uuringuks, pigem on see mõtlemise, olemise ja hoolimise vorm. Õpetaja uurimistegevus peab olema täielikult integreeritud tema töösse – aeg ja energia on piisavalt kallid. Tema ülesanne on arendada oma professionaalsust nii, et see toetaks parimal viisil õppimist ja võimaldaks saavutada paremaid tulemusi.
Milliseid soovitusi annate ülikoolidele õpetajate koolitamiseks?
Õpetajakoolituse kursused peavad olema väga tihedalt seotud tegeliku tööga, võimalikult praktilised ja rakenduslikud. Ei ole mingit mõtet pakkuda teooriat, mida pole võimalik töös rakendada. Teooriad on küll väga olulised, aga valida tuleb neist sellised, mis õpetavad paremini õpetama, loengud peaksid pakkuma tudengitele tähenduslikku sisu.
Üliõpilased peaksid olema tihedalt seotud nii kooli kui ka ülikooliga, praktiseerima suure osa ajast koolis, kellega tudengite juhendajad tihedat koostööd teevad.
Mida arvate õpetajate hindamisest, tulemuste mõõtmisest?
USA on kulutanud miljoneid dollareid, et õpetajaid hinnata, aga see ei ole olnud edukas. Mina küll ei ole huvitatud õpetajate hindamisest, vaid eelkõige nende erialasest arengust. Olulisem on aidata õpetajatel olla süsteemselt reflekteeriv asjatundja, mitte lihtsalt vaadata, kuidas tal läinud on ja millised on tulemused. Tähtsad ei ole testide tulemused, vaid õpetaja eesmärgid ning see, et õpilased õpiks kiiremini ja tõhusamalt kui varem.
Õpetajate jaoks on oluline koguda ja kasutada infot õppimise efektiivsemaks muutmiseks, arutada kolleegidega, kuidas saaks olla veel tõhusam. Uus-Meremaal on õpetajatel tavaks kohtuda kolleegidega enne või pärast tunde, et uurimisspiraali abil oma tööd analüüsida. Uurimisspiraal on uurimise ja õppimise viis, mis aitab õpetajatel oma tööd analüüsides seda tõhusamaks muuta.
Uurimisspiraali rakendamisest.
Helen Timperley ettekanne Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste konverentsil.
Intervjuu Tallinna külastanud emeriitprofessoriga tegi Tallinna Ülikooli õpetajahariduse peaspetsialist Kerli Prass.
Uus-Meremaa emeriitprofessor Helen Timperley on olnud õpetaja eri kooliastmetes. Ülikoolis ei õppinud ta siiski õpetajaks, vaid hoopis psühholoogiat. Teadlasena kohtas ta aga uurimusi, mis näitasid, et kuigi õpetajate professionaalne areng on justkui olnud suurepärane ja nad on teinud oma töös muutusi, ei olnud samas aga näha muutusi õpilastes. Timperley mõistis, et head uurimused uurivad pigem seda, mis muutusi kogevad õpilased, mitte ei keskendu õpetamistavadele. Sellest alates on Timperley selle teemaga tegelenud.