Ettevõtlikkuspädevuse arendamine illusioonivabas maailmas

 

Homne ettevõtja ei ole lihtsalt igapidi kenam ja läikivam kui tänane, vaid ta eksisteerib ühel tingimusel – kui tänane ettevõtja suudab talle pärandada pisutki sellest planeedist, kuhu me elama oleme juhtunud. Kuhu ka ei vaataks, näeme seda, kuidas maailma keerukuse ignoreerimine on kaasa toonud selliste ressursside kao, mida me mitte kuidagi enam taastada ei oska ega saa: näiteks teame, et kogu meie eksistents põhineb peamiselt mullal, mida me Euroopas hävitame kiirusega kolm ruutkilomeetrit päevas; et vihmametsade raiumine viib – ups! – piirkondadest ära ka vihma, ilma milleta on ümberkaudu keeruline põldu pidada; et looduslik mitmekesisus pole mitte lihtsalt nunnu, vaid tagab meie ravimitööstusele toorme ning et ökosüsteemi ei saa tagasi istutada, ehkki võib mõned aastatuhanded oodata, kuni see ehk ise taastub; ning et kvaliteetsem osa metallimaakidest kipub otsa saama, sest meile tundub taaskasutus – kasvõi oma kohvitops kotis ringikäimine - ülekohtuse tarbimisvabaduse piiramisena. (Loodetavasti) väljakutsejanuse tulevikuettevõtja ette on meie lühinägelikkus ja pinnapealne maailmast arusaam tekitanud ohjeldamatult põnevaid probleeme. Homse ettevõtja jaoks on tarbimispidu läbi ja kusagil väljaspool ökosüsteemi hõljuva pidurdamatu majanduskasvu illusioon purunenud. Samuti ei ignoreeri homne tark ettevõtja oma kogukonda – selle sidususe ja jätkusuutlikkuse toetamise vajadust. Oma kogukonna ignoreerimine lõpeb ikka ja jälle sellega, et nurkaaetud sootsium valib üllatuslikult endale mõne trumpi liidriks. Lühidalt, tulevikuettevõtjal ei ole mitte võimalus, vaid vajadus olla nutikas, kui ta üldse olla tahab.

Kuna tulevikuprobleemid on komplekssed ja asetuvad aina käegakatsutavamalt ülejäänud ökosüsteemi ja ühiskonna sisse, mitte sellest väljapoole abstraktsesse majandusruumi, siis ei saa homne ettevõtja olla see, kes koolis otsustab, et „Need reaalained, eriti matemaatika – ma ei ole lihtsalt selle ala inimene. Pealegi, kellele neid vaja!“ või „Mina küll lepingutekstidest aru ei saa, mu pea ju plahvatab keerulisi sõnu lugedes!“ ja läheb ning on ettevõtlik vastavalt nendele võimekustele, mida ta arvab endal olevat. Just sellepärast algab targa, jätkusuutliku ja eetilise ettevõtja kujundamine esimestest kooliklassidest või isegi varem – läbi hambapesu elementaarsusega võrreldava teadmise kujundamise, et ei ole olemas matemaatika-ajusid ja „neid teisi“, vaid pingutamise ja kohaste strateegiate toel saavad kõik õpilased keerukaid asju õppida ning nendes meisterlikuks saada. Sest lihtsate lahenduste aeg sai – osalt just lihtsameelse ettevõtlusnägemuse toel – mööda. Teades, et teadmised, võimed ja intelligentsus on arendatavad ning õpetajad saavad õpilasi juhatada kohaste õpistrateegiateni, ei pea homne ettevõtja enam valima tegevusalasid, mis jätavad temast mulje, et maailma keerukusele pole päris hästi pihta saadud – näiteks metsa ühekordselt kasutatavateks toodeteks „väärindamine“ maailmas, kus on ammu selge, et ühekordselt kasutatavad asjad on ise probleem - vaid ta teab, et piire ei ole – vali aga väljakutse, mis tänases maailmas ühiskonda või loodust vaevab, ning asu lahendama. Sest väljakutse on sedalaadi motivatsiooniraamistikuga noore jaoks magusaim õppimiskoht.

Kas Elon Muski eesmärk Teslat luues oli oma tulusid suurendada? Ei, tema eesmärk oli kiirendada üleminekut jätkusuutlikele energiakandjatele. Mis juhtus? Tesla arendab meie teadmisi ning rakendusvaldkondi säilenõtkema tuleviku suunas ning suurendab oma tulusid – oh üllatust – ka. Mida ei saa öelda näiteks nende ettevõtete kohta, kes on kuulsust kogunud finantskaalutlustel oma keskkonnasõbralikkuse osas vassimisega, saavutades lisaks mainekaole ka tulude languse. Homse ettevõtja ja tänase kooliõpilase küsimus võiks olla seega „Mis on see, mis on maailmas täna valesti? Mis mul kripeldab, kui ma kogu seda kremplit vaatan? Mida mina saan teha, et elu oleks pikemat aega kõigi olendite jaoks võimalik?“, ja selle küsimuse suunas võiks juhatada noori ka meie õpetajad. Neid probleeme lahendavad homme need noored, kelle õpikäitumist ei ole kunagi piiranud arvamus, et nende võimed on muutumatud, vaid need, kes väärtustavad pingutamist, sest see teeb neid targemaks, ning kellel on laialdased sidusad teadmised. Kuidas luua õpilastele võimete arendatavusest korrektne arusaam ning toetada lennult sobivate õpistrateegiate haaramist, on ettevõtlikkust arendava kooli õppimiskoht ja väljakutse.

Ettevõtlikkus ja ettevõtlus on vahendid, mitte eesmärk. Eesmärk on lahendada probleeme, millesse (muuhulgas ka) varasem arusaam ettevõtlusest meid tõuganud on. Kuidas seda eesmärki täita? Süsteemne arusaam inimese motivatsioonimehhanismidest tuleb siin appi – mida paremini õpetajad teavad, kuidas motivatsioon „töötab“ ning kui oluline on tegevuste mõtestamine ja väärtustamine õppija perspektiivist, sidudes samal ajal õpitavat järjekindlalt maailma keerukuse ja iluga ning toetades õpilase kindlustunnet selles osas, et tema võimed on päris kindlasti arendatavad, seda enam kasvab õpilase sisse autonoomne, isejuhitud motivatsioon ning tunne, et suurte ja põnevate probleemide lahendamine on maailma põnevaim ja rahuldustpakkuvaim tegevus. Kuidas luua autonoomset motivatsiooni ja eesmärgistamist toetavaid õpikeskkondi, on ettevõtliku kooli õppimiskoht.

Sageli räägitakse ettevõtluse kontekstis loovusest. Harva aga sellest, et loovus on jäämäe veepealne osa – ilma baasiliste õppimise aluseks olevate täidesaatvate funktsioonideta, näiteks võimeta omandada aruka õpistrateegia abil palju (põlatud) faktiteadmisi ning neid töömälus omavahel siduda, pole eriti põhjust loovaid ideid oodata. Selleks, et toetada loovat probleemilahendust ja paindlikku mõtlemist, on õpetajal vaja laialdasi teadmisi fundamentaalsematest protsessidest, mis moodustavad loovate lahenduste eelduse, vundamendi. Loovad lahendused on sageli tulnud õpikeskkondade toel, kus omandatakse nii sügavaid teadmisi, mille õppimiseks luuakse pingutuse väärtustamist toetav keskkond, kui tekitatakse ka võimalus nende teadmiste üle mõtelda. Lihtsalt loovuse-olulisuse-argoo kordamine pole ehk piisav. Kuidas luua loova mõtlemise aluseks olevaid baasprotsesse toetavaid õpikeskkondi, on samuti ettevõtliku kooli väljakutse.

Fjällräven on Rootsi matkatoodete firma, kes arendab süsteemselt ja järjekindlalt öko-kaubamärke – tooteid, mille jalajälg on aina väiksem ja väiksem - nagu uued kangatüübid või Re-Kankeni kott. (Muide, vanim igapäevaselt kasutusel olev Kankeni kott on 35 aastane ja seega võin näiteks mina julgelt loota, et seitsmekümneselt enda omaga veel ringi kiman. See on „ära osta uut!“-mõtteviis) See on ettevõte, millel  on arktilise rebase uurimiseks bioloogiastipendium ning mis oma tootetutvustustes tutvustab looduses toimetulekut ning loodusega seotud seadusandlust. See ei tundu nagu rohepesu. Selle ettevõte tegijad näikse kogu hingega armastavat loodust ning tahtvat, et aina enamad inimesed saaksid mugavalt ja hoolivalt loodusesse minna – sest nad teavad, et looduse tundmine on ainus tee, kuidas inimesi seda väärtustama panna. Kuidas kujundada oskust oma tegevust pikas perspektiivis planeerida, selle mõju teadvustada ja eesmärgini jõudmise teid põhjalikult kaaluda, on ettevõtliku kooli õppimiskoht.

Me oleme alles lapsekingades selle mõistmise osas, kuidas täpselt võiks homse ettevõtja arengut toetada. Samuti on siin tekstis mainitud vaid üksikud aspektid, mida säilenõtkel ettevõtjal homme vaja. Aga võiks arvata, et kui me oma teadmisi ja vaatenurki ei avarda, siis on vähe põhjust muutusi loota. Haridusmaailm kahtlemata tahab võtta aina enam vastutust selle eest, et koolist väljuvad ettevõtlikud inimesed loovad maailma, kus Fjällraveni- ja Tesla-tüüpi väärtustega firmad ei eristuks põhivoolust, vaid oleksid norm. Õige hetk alustada oli juba ammu. Järgmine õige hetk on praegu.

Grete Arro
Tallinna Ülikooli Haridusinnovatsioonikeskuse teadur
grete.arro@tlu.ee

Uuri lisa programmi Edu&Tegu kevadel toimuvate koolituste kohta Tallinna Ülikoolis!