Jaak Jõerüüt: mõnele meist on palk isamaa armastamise alus

Tallinna Ülikoolis Eesti Vabariigi 97. sünnipäevale pühendatud aktusel väitis diplomaat Jaak Jõerüüt, et nii isamaad kui ka vabadust tohib mõnede arvates alles siis armastama hakata, kui palk on vähemalt x raha, aga y raha eest ei tule see kõne alla.

Jõerüüdi 20. veebruaril Tallinna Ülikooli aulas peetud kõne oli järgmine:

„Mõned mu sõbrad on ajaloolased ja nendega suhtlemise tõttu on mul tekkinud vahel ikka tahtmine võrrelda mistahes tänaseid sündmusi mõne ajas kauge sündmusega või kogu praegust ajastut mõne ammuse epohhiga.

Ma ei tea seejuures, kumb tung minu sees on tegelikult tugevam – kas tahtmine tõestada endale, et elame täiesti uuel ajal, mil kõik sündiv on enneolematu, või tahtmine kinnitada, et jälle näeme, kuidas kõik kordub, olgu siis draamana, farsina või mingil kolmandal moel.

Nii kipun ma vahel, kui elu maailmas pakub midagi tähelepanu teritavat või kui kodumaal midagi sünnib või kätte jõuab, näiteks riigi sünnipäev, otsima iidsetest või vähem vanadest tekstidest midagi, mis sobiks tänasesse päeva. Midagi, mis kinnitaks seda, et meie hetk igavikus on ikkagi mingil moel seotud kaugete aegade ja kunagi mõeldud mõtetega.

Tõsi, soov üksnes korrata midagi, mida mõni tark inimene on minevikus tähele pannud ja sõnastanud, kasvab ka sellest pinnasest, mida täna võib nimetada suureks lobisemiseks. Lausutud ja kirjutatud sõna vohab juba sel määral, et vahel tahaks kõrvad kinni katta ja mõelda endamisi ainult mõne kauni kogemuse või südamesaladuse peale. Aga kus sa saad!

Enne kui tsiteerimise juurde jõuda, üks isiklik kogemus, mida täna siin meenutada sobib.

Oli 6. detsember 1990. Soome iseseisvuspäeva peeti, nagu ikka, kõikjal Soomes. Olin kutsutud esinema Helsingi lähedale väikesesse linna nimega Sipoo. Eesti sõbrad Soomes olid siis juba mitu aastat teraselt jälginud, kuidas meie laulev revolutsioon edeneb. Mina olin sel ajal üleminekuaja parlamendi liige.

Soomlaste iseseisvuspäeva traditsioonid olid igal pool aja jooksul välja kujunenud, iseäranis väikestes kohtades. Ametnike kõned ja kohvi ja kringel. Valged särgid ja lipsud, vanaprouade siivsad soengud, vahel mõne veterani meenutus. Rahulik õhkkond, heaoluühiskonna linnupuuri turvalisuse tunne.

Mina kõnelesin neile lihtsalt sellest, mis oli südamel. Et me tahame jõuda riigi taastamiseni, et ma tahame vabadust. Jah, pikemalt muidugi, kui selle lühikese lause väljaütlemiseks aega kulub, aga just ja ainult sellestsamast.

Kui ma pärast inimestega juttu puhusin, siis võtsin nende tänusõnu formaalse viisakuse pähe. Aga hiljem saadeti mulle väljavõte kohalikust lehest, kus keegi ajakirjanik rõhutas, et mu esinemist olid mitmed nimetanud ajalooliseks.

Ma ei räägi sellest täna siin mitte seepärast, et oma nina taeva poole upitada – tegelikult oli mu kõne täiesti tavaline. Aga ma meenutan oma kogemust – kui terav võib olla vahe inimeste hetketunnetuses, kui jutt on sõjast ja rahust, vabadusest ja vabaduse puudumisest, iseseisvusest ja iseseisvuse puudumisest.

Ilmselt tajusid nemad mu kohaloleku kaudu äkitselt seda õnnelikust rutiinist valguseaastate kaugusel olevat ärevat õhkkonda, mis valitses siis terves Eestis, seda meeletut vabadusejanu,  mis liitis siis ühe eesmärgi poole liikuvat rahvast rohkem, kui rahulik eemalt vaatleja eales eemalt tajuda suudab.

Tavaline 6. detsember, tavalise kringli ja kohviga, pidulik, juba pisut igav, aga kohustuslik traditsioon, niisuguse arvamusega nad ju kodust välja, koosolekumaja poole olid sammunud. Kuid äkitselt oli ruumis tunda ajaloo tiibade kahinat, mis lennutas kringlilt tuhksuhkru, sest sellesse õhtusse oli teravalt tunginud hõimurahva kannatuse ja vabadusejanu meeldetuletus. Ilmselt meenutas see neile ühtäkki nende endi suuri võitlusi, nende oma ajalugu.

Nii see elu käib ikka – inimene saab teise inimese murest ja rõõmust alles siis tõeliselt aru, kui suudab enda kogemust teise omaga samastada ja ennast teisega. Ka läbi kaugete aegade.

Kui ma vaid oleks teadnud, kui ma vaid oleks siis rääkinud sedagi soomlastele, et veerand sajandit hiljem on meil küll vabadus ja riik, aga ikka näib mõnele, et nii isamaad kui vabadust tohib alles siis armastama hakata, kui palk on vähemalt x raha, aga y raha eest ei tule see kõne alla.

 Tegelikult on aga kõik lihtne, sest:

„...isamaad võib armastada ka ilma ranitsata, milles marssalikepp või keisrikroon, isamaad võib armastada lihtsalt ja loomulikult, nagu armastab lind oma poegi, rebane oma koobast, sipelgas oma pesa, ja selles armastuses on vististi rohkem tõsist tundmust kui marssalikepi või kuningakrooni sünnitatus. Inimene ei sünni, ranits seljas, marssalikepp käes, kuningakroon peas ja hauda minnes on tal ükskõik, kas neid asju maailmas on või mitte. Küll aga sünnib igaüks teatavas maastikus ja õhustikus, mis loob erilise ümbruse. Küll aga kuuleb igaüks sünnil teatavat keelt, mis saab emakeeleks, muutudes paratamatult omasemaks ja lähedamaks kui teised keeled, millega ta tutvub hiljem. Selles sünni- ja arenemisaegses ümbruses juurdub kogu inimese siseelu, kogu tema hingeline, vaimne ja kehaline mina.” Anton Hansen Tammsaare, aastal 1933.