Kõrgharitud ja töötu?

Juba paar aastat on kogu Euroopas, sealjuures ka Eestis, tööpuudus noorte seas teiste rahvastikugruppidega võrrelduna ligi kaks korda kõrgem olnud. Teema puudutab laiemalt kogu ühiskonda, kuna tulevikus peavad just noored tööga üleval kogu riiki. 2012. aastal oli Eestis töötus 15–24-aastaste noorte seas ligi 21 protsenti, samas oli üldine tööpuudus Eestis vaid 10 protsendi ringis. Need näitajad olid veel negatiivsemad kriisiaastatel, kui noorte tööpuudus ulatus kuni 33 protsendini. Olgugi et probleemi teravik on suunatud põhi- ja keskharidusega noortele, ei jää ka kõrgharitud noored sellest puutumata. Kõrgharitud ja töötud: kas see ongi siis iga teise praegu veel kõrgkoolis õppiva noore saatus?

Loe Triinu Püvi intervjuud Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Insituudi vanemteaduri Marge Undiga.

Triinu Püvi: Milline on praegu noori kõrgharitud töötuid puudutav statistika Eestis ja laiemalt Euroopas?

Marge Unt: Noorte tööturuvõimalused ahenesid kriisi ajal märgatavalt, elasime läbi ühe kõige kiirema töötuse kasvu Euroopas. Samas langes töötuse määr Eestis 2010. aasta 33%-lt 2011. aastaks 22%-ni, mis on Euroopa kiireim langustrend. Pärast seda on olukord paranenud, 2012. aastal oli see Euroopa Liidu keskmise lähedal. Samas on selgelt näha kõrghariduse kaitsekilp: ka töötuse tipphetkel oli kõrgharidusega noorte töötus keskmisest tunduvalt madalam (olles 19%, põhiharidusega ja vähemaga ulatus see 47%-ni).

Samas on teiste riikide kogemus näidanud, et majanduslanguse ajal jätkab rohkem noori oma õpinguid, st haridussüsteem sööb osa töötust. Analüüsisime Kristina Lindemanniga, kas see oli ka Eestis nii. Meie üllatuseks ei jätkanud masu ajal sugugi rohkem noori kooliteed kui tavaliselt. Oluline erand oli ehk vaid see, et bakalaureusekraadi omandanud läksid suurema tõenäosusega edasi õppima. Kuid laiemat pilti vaadates selgub, et õppekohtade arv kutse- ja kõrghariduses ei vähenenud, kuigi iga aastaga tuli peale järjest väiksem põlvkond noori. Järelikult toitus haridussüsteem mitte niivõrd värsketest koolilõpetajatest, vaid hoopis tagasipöördujatest. 

TP: Kas ka statistika toetab mõtet, et mida kõrgem on kraad, seda lihtsam on leida tööd?

MU: Meie ühiskonna õhkpadjad on nii õhukesed, et kindlat kaitset pole kellelgi. Kuid on tõenäoline, et magistrikraadiga inimestel läheb tööturul kõige paremini. Neil on kõige tõenäolisemalt töökoht ametihierarhia tipus ja kõige väiksem tõenäosus olla töötu. Samas, alati on erandeid, nagu on ilmekalt näidanud Eesti Päevalehe lood noortest.

TP: Palju on räägitud, et tehniliste alade lõpetajatel on oluliselt lihtsam tööturule siseneda kui humanitaar- ja sotsiaalteaduste lõpetajatel? Vastab see tõele?

MU: Töötukassa andmed seda ei kinnita. Eksitav on pilt, kui tuuakse välja ainult see, kui palju mingi erialaga noori on Töötukassas arvel, kuna see ei arvesta proportsioone, kui palju nendelt erialadelt lõpetajaid oli. Töötukassa 2011. aasta andmeid analüüsides torkas silma pigem vastupidine suund: ükski õppevaldkond polnud selgelt suurema töötuse riskiga. Ainult veidi rohkem oli töötuid tehnika, tootmise ja ehituserialadel ning sotsiaalteaduste, ärinduse- ja õiguse erialade lõpetanute hulgas. Selgelt eristus vaid üks valdkond: noori kõrgharituid töötuid oli kõige vähem tervise valdkonnas.

TP: Mida saaksid poliitika kujundajad probleemi leevendamiseks ära teha?

MU: Kuna töötajate vallandamiskulud on madalad, siis majanduse jahtudes eelistavad tööandjad oma riske maandada eelkõige töötajate arvu vähendamisega. Harvem kasutatakse tööaja või palga paindlikkust ja tööülesannete ülevaatamist. Seetõttu tõuseb Eestis majanduse jahtudes tööpuudus märksa enam kui Skandinaavias või Kesk-Euroopas, st suureneb järsult surve sotsiaalsüsteemile. Siinkohal tuleb rõhutada, et eriti kiiresti tõuseb majanduse jahtudes noorte tööpuudus.

TP: Kuidas saaksid Eesti ülikoolid tulevikus probleemi leevendada?

MU: Ülimalt oluline on, et kõrgkoolide tegevust reguleerivad reeglid toetaksid eelkõige kvaliteeti, mitte kvantiteeti. Kõrgharidusreform, mis toetab ainult täiskoormusega õpet, on liialt vanaaegne. Praegu on iga kolmas tudeng Eestis üle 25 eluaasta, mis tähendab, et nad on ei ole tulnud kõrgkooli otse keskkoolist ja suure tõenäosusega on neil töö- ja/või pereelu. Kõrgkoole survestatakse nominaalajaga lõpetajate osakaalu tõstma ja tasuta kõrgharidus on neile, kes suudavad koguda 30 ainepunkti semestris. Kuidas see tegelikkuses toimib? Pelgan, et osaliselt tulevad tulemused kvaliteedi arvelt, kasvab oluliselt nende arv, kelle hinded on D ja E. Praegu üleehitatav süsteem toetab seda, et õpitakse paberi pärast.

TP: Mida oleks Tallinna Ülikoolis õppivatel tudengitel endil võimalik kooli ajal õpingute kõrvalt ära teha, et pärast lõpetamist edukalt tööturule siseneda?

MU: Kindlasti tasuks huvipakkuvatesse ettevõtetesse või asutustesse minna praktikale. Intervjuusid tehes torkas silma, et tudengid ei taba ära, kuivõrd oluline on tutvuda asutuse sisekliimaga ja kui olulise eelise see annab töövestlusel.

Praktika puhul kurdeti sageli mõttetute ja vähearendavate tööülesannete üle. Samas, ettevõtja seda tihti nii ei näe: nende jaoks aitab ka kohvi keetmine noore inimese isikuomadustest ülevaadet saada. Nii mitmedki tööandjad eeldavad, et uus töötaja peab sobima mitte ainult teadmiste poolest, vaid ka isiksusena.

Paljugi algab erialavalikust. Minu arvates teeb elus õnnelikuks pigem enese huvide järgi joondumine, kui kõige tulusama eriala valimine. Praegune tulus valik ei pruugi seda olla edaspidi. Kindlasti peab olema ka varuplaan. Ka mina ei tööta algselt õpitud valdkonnas, aga kuna nautisin iga õpinguaastat Kunstiakadeemias, siis ei kahetse oma valikuid. Tuleb lihtsalt uskuda ja usaldada, et omandatud oskused ja teadmised võivad hiljem ka mingi hoopis uue nurga alt vajalikuks osutuda. On ütlemine: probleemid – sealhulgas tööotsingud – on tööriietes võimalused.

Märkus: Intervjuus viidatud analüüsid on valminud programmi PRIMUS projekti „Tööturu väljakutsed kõrgharidusele” käigus. Vt http://primus.tlu.ee/tehtud-tood.

 

Millist nõu annab ülikool üliõpilastele ja vilistlastele?
Kommenteerib karjäärinõustaja Mikk Kasesalk: 

Tallinna Ülikooli karjäärinõustajad tegelevad paljude teemadega. Meie kompetentsi kuulub kõik alates eriala valikust kuni tööle kandideerimiseni. Lisaks aitame koostada karjääri- ja tulevikuplaane. Karjäärinõustajaga tasub vestlema tulla siis, kui pole päris selge, mida omandatava haridusega hiljem tööturul peale hakata ja mida võiks lisaks õpingutele juba õppimise ajal teha, et hiljem konkurentsivõimeline olla. Siin pole universaalseid vastuseid, sest väga palju oleneb tudengi huvidest, kogemustest ja oskustest, kuid nendele teemadele tähelepanu pöörates on kasu hiljem suur.

Tööle kandideerides võiks iga inimene küsida endalt kolm väga olulist küsimust, mis sageli määravad ära selle, kas tööandja on inimese teenetest huvitatud või mitte.
1. Mida ma õigupoolest oskan ja milles ma hea olen?
2. Mida on mul (kui värskelt ülikooli lõpetaval inimesel) praegu tööandjale pakkuda?
3. Mida ma ootan tööandjalt ja töölt, mida tahan teha?