Lembi Lõugas: Millal elas Eesti viimane mammut?

TLÜ Ajaloo Instituudi paleozooloog Lembi Lõugas küsib, kas tõesti elas Euroopa üks viimaseid mammutipopulatsioone Eestis.

TLÜ Ajaloo Instituudi paleozooloog Lembi Lõugas küsib, kas tõesti elas Euroopa üks viimaseid mammutipopulatsioone Eestis.

Paleozooloogia on teadusharu, mis laias laastus uurib loomade ajalugu. Siin on üheks uurimisallikaks loomade maapinnas säilinud luud (ei maksa segi ajada paleontoloogiaga, mis uurib fossiile ehk kivistisi).

Paleozooloogia on tihedalt seotud arheoloogiaga, sest muistsetest inimeste asulapaikadest võib leida korraga väga mitme loomaliigi suurtes kogustes luid. Need omakorda näitavad, millised loomad millisel ajaperioodil konkreetses paigas elasid ja muidugi, mis loomi inimene küttida eelistas. Looduslikest setetest leitud loomaluude arv tavaliselt väga suur pole, kui just mingite protsesside tagajärjel luude akumuleerumist ei toimu (näiteks jõgede poolt kokku kantud setetest). Luuleide erinevate meetoditega dateerides saame informatsiooni loomade ajas ja ruumis levimise kohta.

Elusloodust, seal hulgas loomastikku, mõjutavad erinevad klimaatilised ja inimtegevusest tingitud tegurid. See, kui palju me neist protsessidest minevikust teame ja kui hästi me seda teadmist oskame tulevikus ära kasutada, sõltub, kas meie järeltulijad ka neidsamu loomi looduses näevad või mitte. Tuleviku “kloonmammutid” jätame sellest mõttekäigust praegu välja.

Oleme harjunud kuulma uudiseid hästi säilinud mammutileidudest kaugelt Siberist, kus ikka ja jälle tuleb igikeltsast välja kas kogu mammuti hästisäilinud karkass või siis üksikuid luid. Mis seos on aga Eestil nende mammutitega olnud ja eriti, miks Eesti ala on mammutite levikukaardil nii oluline paik?

Teada on, et karvase mammuti õitseaeg Euraasias ja Põhja-Ameerikas oli viimasel jääajal, ligikaudu 100 kuni 25 tuhat aastat tagasi. Seejärel, 25-20 tuhat aastat tagasi, toimus veelgi suurem jahenemine, mille tulemuseks oli Põhja-Euroopat kattev paks jääliustik. See jahenemine mammutite väljasuremist ei põhjustanud, kuna mammuti keha kattev paks karvane kasukas oli külmade tingimustega kohastumuse tulemus.

Samas ei maksa arvata, et mammut kusagil jääväljadel elas, sest seal oleks ta nälga jäänud. Täiskasvanud mammut, nagu ka ta praegu elav sugulane elevant, vajas taimset toitu oma 200 kilogrammi päevas. Mammutite toidusedel sisaldas kõrrelisi, tarnasid, lehti ja põõsaste oksi, samuti õistaimi, mida nad said jääajal laiunud ulatuslikelt stepialadelt. Seal oli küll külm, aga sademeid vähe, sest palju vett oli seotud jääliustikesse. Seega taimset toitu ei pidanud paksu lumekatte alt otsima.

Mammutite hambad on spetsialiseerunud kõva ja koreda taimse toidu söömisele. Purihambad oma tugevate emailiharjadega kasvavad lõualuusse üksikuna: kui vana hammas on ära kulunud, kasvab selle asemele uus üksik hammas. Purihambad võivad kasvada kuni 30 sentimeetri pikkusteks ja kaaluda ligi paar kilogrammi. Tasub ka tähele panna, et mammutite võhad on tegelikult pikaks kasvanud lõikehambad. Need ei ole kihvad! Mammutitel võisid võhad isegi ligi nelja meetristeks kasvada ja kaaluda kuni 80 kilo.

Miks siis ikkagi Eesti on mammutite ajaloos nii olulist osa mänginud? Aga sellepärast, et Eesti alalt leitud ligi kolmekümnest mammuti hamba- ja luuleiust pärinevad kaks purihammast Euroopa ühelt viimaselt mammutipopulatsioonilt, mis lisaks naabermaadele käis läbi Puurmani kandist ja kus vähemalt üks mammut umbes 11,5 tuhat aastat tagasi oma otsa leidis. Mammutite väljasuremiseni kogu Euraasia mandrilt jäi siis veel napilt sadakond aastat. Mammutite viimane kääbustunud isenditega populatsioon pidas kaugel Wrangeli saarel vastu veel kuni umbes 4000 aasta taguse ajani.