Taavi Laur: teadlase mõte on ühiskonna pidepunkt

Millise tundega lõppevale aastale tagasi vaatad?

Mõtlen, et kuidas rääkida lõppevast aastast ilma, et alustaks sõjast Ukrainas. Ühtpidi tahaks jätta selle alguses mainimata, sest see on kurb, kuid teisalt on see kogu mööduvat aastat defineerinud. Täpselt aasta tagasi olime ju täiesti teistsuguses olukorras, kuid lisaks kurjusele on esile kerkinud ka palju head: meie inimeste abivalmidus, mis tundub kohati eestlaste kohta suisa midagi uut. Samas annab see lahkus meile kindlust, et me saame hakkama ja aitame üksteist. See näitab ka seda, et me ei tohi karta abi küsida. See on minu jaoks selle aasta tunne. 

Samas tuleb enda südametunnistusele koputada ja veenduda, et me aitamisest liialt väsinud ole. Me peame jätkuvalt toetama ja aitama – ka meie enda üliõpilaste liikumist, et toetada Tallinna Ülikooli ukrainlastest tudengeid. Minu jaoks oli see äärmiselt südantsoojendav, kuidas Tallinna Ülikooli tudengid tulid sõja esimestel päevadel kokku ja asusid abistama neid, kes kõige rohkem abi vajasid. Students With Ukraine tudengiorganisatsiooni loomine oli imetlusväärne organiseerimine!

Tahaksin isegi veel rohkem kuulda tudengite häält, et ka nemad oleksid ühiskondlikes debattides aktiivselt kaasa rääkimas. Mulle tundub, et tudengeid ka meie riigis kuulatakse.

Lisaks näitas sõda, et demokraatia on kõigi oma veidruste ja keerulisustega kõige parem valitsemisvorm ja mina kindlasti tahan sellises süsteemis elada. See toob küll kaasa ohu polariseerumisele, kuid mulle tundub, et meie Eestis siiski saame aru, kus poolel me oleme. Oleme heade poolel ja see teeb mind uhkeks.

Sõda tõi meid kokkuhoiu mõttes ka hästi pöördelisse aega. Muutused, mis olid tulevikus vältimatud nii kui nii, tulid meie õuele järsku ning nendega on vaja tegeleda kohe. Energiahinnad läksid üles, ent sõjavarju jäi kliimakonverents. See on pisut võõrastavaltki pannud tegutsema kliimaaktivistid, kes asusid näiteks teiste inimeste kunsti rikkuma, et olukorrale tähelepanu pöörata. Minu jaoks on see meeleheite väljendus arusaamatul viisil, aga ma tunnen ilma selletagi, et oleme pöördemomendis: kas energiakriisi hirmus langeme hoopis paar sammu tagasi ja kasutame vanal tehnoloogial toodetavaid fossiilseid kütuseid kasvavas tempos edasi, või keskendume tulevikule ja loome muutuseid? Viimase valiku kasuks otsustades peame me liikuma muutuste rajale kiiresti ning sel teel on ühiskonnal vaja teadlasi. 

Sõda on tekitanud ka vajaduse mõtestada ümber heaolu. Me peame oma maailma ja keskkonda kaitsma, aga ka kestev sõjahirm viib edaspidi maailmast väga suure majandusressursi pigem kaitsesektorisse. See kõik sunnib meid paratamatult enda käitumist muutma ning vähem tarbima. Kuid kuidas siis muutust saavutada, saab näidata Tallinna Ülikool kui targa eluviisi eestvedaja.

Milline on selliste muutuste ja kriiside ajal teadlaste roll?

Ma olen mõelnud hiljuti sellele, et teadlaste vastutus ühiskonnas on nii sõja kui ka keskkonnakriisi tõttu kordades suurenenud. Võib-olla varem oli näiteks avalik eriarvamus ja väitlemine teadlaste vahel tavaline, kuid nüüd peame arvestama, et teadlase mõte ja väljaütlemine on ühiskonnas teatav pidepunkt. Seetõttu peame läbi mõtlema, kus on akadeemiliste ringkondade omavaheline väitlus ning milline sõnum läheb pärast seda väljapoole. See väljapoole minev sõnum peab olema ühtne ja tugev, et anda inimestele turvatunnet. Kui väljapoole läheb teadlaste poolt erinevaid ja omavahel vastanduvaid sõnumeid, siis tekitab see ühiskonnas ärevust ega vii meid koostööle.

Isegi meil siin Eestis on ülikoolidevahelisi seisukohti, mis on omavahel täiesti vastuolulised ning tekitavad segadust ka ühiskonnas. Minu hinnangul peaksime rohkem jõudma kokkulepeteni, ka teadlaste ringis. Selle saavutamiseks peab kaasama aruteludesse väga erinevaid valdkondi. Näiteks kui arutelu käib metsandusega seotud küsimuste üle, siis on lisaks keskkondlikele see seotud ka kultuuriliste, majanduslike ja sotsiaalsete aspektidega. Need kõik peaks omavahel kokku siduma. Kui me ütleme, et nii ei tohi, siis peame pakkuma ka lahendusi, et kuidas siis võiks. Lahendus ei peaks jääma eitavaks. 

Tõid välja, et senisest olulisem on teadlaste omavaheline kokkulepe avalikus diskussioonis. Kuidas suhtud sellesse, kui teadlased vastanduvad kriisi ajal väga tugevalt poliitikute ja poliitikakujundajatega ühiskonda puudutavates teravates küsimustes?

Mõeldes ka praegusele ajastule, siis on mul väga hea meel, et ülikoolide vahel on koostöö tihenenud – on ju kriisi ajal vältimatult oluline seista liitlastega kõrvuti.

Me oleme praegu sellises olukorras, kus mõningaid ühiskonna jaoks olulisi otsuseid on tehtud väga kiiresti, seda suuresti sõja tõttu. Sellega on läinud ühiskonna kese pisut tasakaalust välja. Mina loodan, et see tasakaal võrdsustub peagi, kuid kindlasti ei saa siin minu arvates teadlastele midagi ette heita. Pigem pöörasid teadlased tähelepanu sellele, et otsuseid tehes mõeldaks ühiskonnale tervikuna ja et mõnede otsustega ei muututaks liiati reaktiivseks. Mõnede otsuste puhul peab võtma aega. 

Võib-olla on see näide sellest, kuidas teadlased raputavad vajadusel ühiskonda ja tuletavad meelde, et me püsiks demokraatlike väärtuste juures.

Õnneks me elame demokraatlikus riigis ning meil on vabadus sellistel puhkudel ka riigijuhte kritiseerida. Demokraatiast rääkides tahaksin mina teinekord isegi veel rohkem kuulda tudengite häält, et ka nemad oleksid ühiskondlikes debattides aktiivselt kaasa rääkimas. Mulle tundub, et tudengeid ka meie riigis kuulatakse. See tekitab ühtlasi hea tunde, et me sellises riigis elame.

Tuleme nüüd riigijuhtide tasandilt ülikooli juhtimise juurde – kuidas meie nõukogul läinud on?

Nõukogul on seljataga üks väga oluline samm – võtsime tänavu detsembris vastu ülikooli uue arengukava. Praegune nõukogu on ühtlasi esimene Tallinna Ülikooli seadusega loodud nõukogu. Ühes koosseisus toimetab kogu viis aastat, mis tähendab, et rohkem arengukavasid me selles ringis vastu võtta ei saa. Selles mõttes oli tegemist väga märgilise otsusega.

Arengukavaga koostamise tuules ongi nõukogu sel aastal peamiselt toimetanud. Mul on hea meel tõdeda, et ehkki maailm me ümber muutub, siis põhiväärtused kanduvad eelmisest arengukavast ka uude edasi. 

Kuidas oled rahul uue arengukavaga?

Arengukavaga on nii, et ilmselt köidavad ülikooli inimesi selle juures erinevad kohad, sõltuvalt sellest, millise tööotsaga keegi tegeleb. Mulle kui välisliikmele on oluline see, et me kõnetasime ja võtsime arvesse seda, et kuidas paistab arengukava väljapoole. Kuna meil on selge ühiskondlik roll, siis peame me väljapoole paistma ja mina olen rahul, et me tõime välja tänase ühiskondliku tellimuse.

Lisaks toob arengukava lisadokumentides välja selle, millel meie arengukava põhineb. Olgu selleks Magna Charta, ülikoolide halduslepingud, OECD materjalid või muud rahvusvahelised dokumendid. Me arvestame keskkonnaga ja arvestame tulevikuga. Mulle see lähenemine meeldib.

Olen uhke ka selle üle, et arengukava rakenduskava luues mõtlesime sellele, et see oleks mõõdetav: kus me oleme täna, kuhu soovime jõuda ja kuidas seda siis mõõta. Kõike ei saa muidugi panna mõõdikutesse – näiteks milline on keele ja kultuuri kandja alg- ja lõppmõõde – kuid paljut saab numbritesse panna. Arengukava eesmärk ei ole seejuures kindlasti see, et me kõik oodatavad mõõdikud täpselt sajaprotsendilist saavutame. Küll aga peame sellisel juhul pärast hindama, et miks me nendeni ei jõudnud või mis andis meile võimaluse kuskil oluliselt edukam olla.

Arengukava puhul meeldib mulle ka see, et meie põhitekst ei veninud liiga pikaks, kuid selle juures on toetavad lisadokumendid. Nüüd on ääretult tähtis, et me suudaksime selle ka visuaalselt kenasti ja kompaktselt pakendada. 

Lisaks arengukavale – detsembrikuu istungil osales viimast korda Eesti Teaduste Akadeemia poolt nimetatud Tallinna Ülikooli nõukogu liige professor Ülo Langel. Järgmisel aastal ta nimelt TLÜ nõukogu liikmena ei jätka. Olen professor Langelile väga tänulik ning tervitan uuest aastast keeleteadlast, professor Raimo Raagi, kes TLÜ nõukoguga liitub. 

Mulle teeb suurt heameelt ka see, et ülikoolidevaheline koostöö on palju paranenud. Tänavu toimus kohtumine kõikide ülikoolide nõukogude vahel. Kindlasti on sellele kaasa aidanud ka väga koostöine rektorite nõukogu. Minu meelest ei ole olnudki sellist momenti, kus ülikoolid saavad omavahel nii hästi läbi nagu nüüd. Mõeldes ka praegusele ajastule, siis on mul väga hea meel, et ülikoolide vahel on koostöö tihenenud – on ju kriisi ajal vältimatult oluline seista liitlastega kõrvuti. Ma südamest loodan, et nii ülikoolide nõukogude, rektorite kui ka teadlaste vahel püsib koostöine suhtlus, mis läheb ajas vaid paremaks.

Mida uus aasta toob?

Ülikoolid peavad olemas valmis muutusteks ja sisemiselt end reformima. Tõsi küll – me oleme raha hädas, kuid peame mõtlema ka sellele, et kuidas saame olla ise senisest efektiivsemad. Näiteks meenub mulle, et teadus- ja arendusnõukogu käis välja idee, et ülikoolid võiksid arendada ühise õppimise infosüsteemi. Ühine süsteem annaks võimaluse õppekavasid võrrelda ning nende sisusid analüüsida. Alles siis saame rääkida vajalikust ja mittevajalikust erialade duubeldamisest ning üle- ja alatootmisest.

Kui Eesti teadus tahab olla maailmatasemel (ja tahab!), siis peavad Eesti teadlased edukalt osalema suurtes rahvusvahelistes teadusprojektides ja taotlema teostuseks erinevaid suuri grante. Eesti ülikoolid on aga maailma mastaabis üsna väikesed ning selliste teadusrahastuste taotlemisel võiksime me senisest rohkem koostööd teha ning ühiseid taotlusi koostada.

Mainisid teadus- ja arendusnõukogu (TAN), mis avaldas hiljaaegu kõrghariduse edendamise raporti. Selles seisab soovitus muuta Eestis kõrgharidus osaliselt tasuliseks nii, et igal tudengil on omaosalus. Kuidas sellesse suhtud?

Omaosalustasu arutelusse suhtun ma väga positiivselt, sest see teema on vaja lauda tuua. Kui me vaatame ka teisi riike, siis meiega sarnaseid väikeriike on palju, kus omaosalustasu süsteem toimib hästi. Ma arvan, et selline analüüs tasub ka Eestis läbi arvutada. Omaosalus võib ka tudengit motiveerida õpet õigeaegselt läbima, samuti annab see aluse tudengitel ülikoolilt rohkem nõuda. Seega mõlemad pooled pingutavad rohkem.

Minu hinnangul peaksime rohkem jõudma kokkulepeteni, ka teadlaste ringis. Selle saavutamiseks peab kaasama aruteludesse väga erinevaid valdkondi.

Minu sisemine suhtumine on selline, et kui kõigil oleks Eestis kõrgharidus, siis oleks meil palju vähem probleeme. See tähendab, et kõikidel peab olema soovi korral võimalus ka kõrgharidust omandada. Selleks peab TAN-i hinnangul olema paremini planeeritud õppelaenu võimaldamine ning sel puhul näeb nõukogu ette, et tudengil peaks olema ka vähemalt üks käendaja. Endise pankurina väidan, et käendajat ei peaks olema. Ma ei taha ennast ja teisi aasta lõpus ärritada, et tuua võrdluseks kui palju laenuturule pressitakse ja on väljastatud erinevat sorti kõrge intressiga kiir- ja tarbimislaenu, mille puhul käendust pole nõutud. Õnneks on see statistika riigil olemas ja kõrgkoolis õppiva inimese suhtes ei peaks me kahtlema, et ta ei suuda oma riigi tingimustel pakutavat õppelaenu hiljem tagastada kas töö või maksete näol.

Omaosaluse eelis on ka see, et see võimaldab reguleerida nõudlust ja pakkumist vastavalt vajadusele meie tööturul. Näiteks kui riigil on oluline, et mõne valdkonna spetsialistide arv kasvaks, siis vähendatakse neil erialadel omaosalust või kaotatakse see sootuks ära. Omaosalus on seega terve mudel, mis motiveerib inimesi riigile soovitud erialadel õppima asuda.

Millele Tallinna Ülikooli nõukogu 2023. aastal keskendub?

Nõukogul on kokku viieaastane mandaat ning kolm sellest on möödas. Mulle tundub, et me peame allesjäänud kahe aasta jooksul kinnisvara targema kasutamise plaani valmis jõudma teha: et kulud väheneksid ja tulusid tekiks juurde. See eeldab ka teatud seadusandlikke muudatusi, kuid kui me tuleme ise väga heade mõtetega esile, siis on ju lootust, et ka õigusloomes ja seadusandluses võib midagi muutuda.

Ma lootsin, et ülikool jõuab 2022. aastal endale kuuluvate varade kasutamise arendamisega kaugemale, kui me jõudsime. Kuna aasta tõi nii palju ootamatuid takistusi, siis on arusaadav, miks see aeglustus. Küll aga on meil eraldi kinnisvaraga tegelev töögrupp ning ma loodan, et uuel aastal jõuab see kollektiiv jõudsalt konkreetsete ettepanekute ja ideedeni.

Lisaks kinnisvara kasutamise arendamisele soovin uuel aastal aktiivselt tegeleda ka sellega, kuidas muuta Tallinna Ülikooli senisest nähtavamaks ettevõtete jaoks.

Mida nõukogu juht ülikooliperele uueks aastaks soovib?

Tallinna Ülikoolil on olemas kõik võimalused, et muuta enda roll ühiskonnas aina tähtsamaks ja ma usun, et meid ootab ees suur tulevik. Me peame tegema õigeid valikuid, keskenduma interdistsiplinaarsusele, teadlaste vastutusele ning suunama ühiskonda targemaid valikuid tegema. Optimistlikult arvan, et me saame ka praegusest keerulisest ajast peagi läbi ja koos sellega muutume ka ülikoolina senisest tugevamaks. 

Ja muidugi soovin kogu ülikooliperele head vana-aasta lõppu ning rõõmsat ja rahulikku uut!