Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu kolib luud uude hoidlasse.

Luuleiud hõlmavad märkimisväärse osa Eesti arheoloogilistest kogudest, arvestades, et ainuüksi arheoloogia teaduskogu nimistus on üle 15 000 luudega täidetud karbi, millele lisanduvad veel Tartu Ülikooli ja erinevate muuseumide kogud üle Eesti (näiteks asub Tartu Linnamuuseumis suur Tartu keskaegsete loomaluude kollektsioon).

Arheoloogia teaduskogu loomaluudest on vanimad mammutiluud, mis on umbes 35-40 000 aasta vanused ja leitud juhuleidudena. Näiteks on kogus üks mammutivõha tükk, mis pärineb Kunda Lammasmäelt mesoliitilisest kultuurkihist ning on huvitav seetõttu, et sel ajal mammuteid Eesti alal enam ei elanud. Tähendab võha tükk leiti keskmise kiviaja küttide poolt ja toodi oma asulakohta ilmselt kui potentsiaalne tööriistade valmistamise materjal. Kogusse kuuluvad ka leiud eksootiliste liikide kohta, mida Eestis enam ei leidu ning on siia nö juhuslikult eksinud või meie alale imporditud. Ühed põnevamad neist pärinevad varaneoliitilisest Kõnnu asulakohast Saaremaal, kust kaevati välja mõõkkala „mõõga“ tükk ja vaala selgroolüli.

Lisaks loomaluudele hoiustatakse arheoloogia teaduskogus ja teistes kogudes ka hulgaliselt maapõuest välja tulnud inimluid. Põnevamatel inimluudel on näha traumade, tapluste ja erinevate haiguste jälgi, mis võimaldavad teha mineviku eluolu kohta erinevaid järeldusi. Luudest leitav info annab teavet meie esivanemate seas levinud haiguste, aga ka nende toidulaua ja inimesi ümbritsenud keskkonna kohta. Erinevalt loomaluudest hoiustatakse inimluid tavaliselt karpidesse sorteerituna üksikute luustike kaupa. Loomade luud pakendatakse aga sageli samasse karpi, kus võivad olla segamini erinevate liikide luutükid ja hambad. Seetõttu on loomaluude uurimine palju töömahukam, kuna neid leitakse arheoloogilistelt väljakaevamistelt sageli rohkem kui inimese luid ning tihti on ühe luukogumi puhul tegemist üle 20 eri loomaliigi luudega.

Kuigi Eesti arheoloogias on luude uurimisega tegeletud vähemalt sada aastat on see tegevus arheoloogide seas suhteliselt marginaalne, hõlmates praegusel ajal ehk vaid 5-6 % arheoloogidest. Lembi Lõugas arvab, et põhjuseks võib olla ühelt poolt uurimisala keerukus ning teiselt poolt vähene teaduse rahastamine riigi poolt ja liigne projektipõhisus Eesti teaduses, st, et ajamahukas arheoloogiliste luude uurimise alal spetsialistiks õppimine ning kindlus tulevikus sellel alal tööd leida pole omavahel just parimas korrelatsioonis.

Uus luuhoidla asub Tallinnas, Ankru tänaval, kuhu koondatakse kokku erinevad luud üle Eesti asuvatest kogudest. Arheoloogia teaduskogu juht Lembi Lõugas rõhutab, et hoidla avamine on Eesti ajalooteadusele olulise tähtsusega sündmus, kuna esimest korda Eesti teadusajaloos saavad arheoloogilised luuleiud omale erihoidla. Arheoloogilised luuleiud on aluseks paljudele uuringutele, mis puudutavad mineviku keskkonda ja elurikkust, muistset elu-olu ning inimeste suhteid neid ümbritseva keskkonnaga. Luud talletavad omaniku elu jooksul läbi aineringete mitmesugust „teavet“, mis nüüd, erinevaid uurimismeetodeid kasutades, annab palju andmeid muistse elukeskkonna kohta.

Uues hoidlas on sobivad keskkonnatingimused luude pikaajaliseks hoiustamiseks ning kaasaegsed vahendid nende uurimiseks: kliimaseadmed, kergesti puhastatavad ja vastupidavad töölauad ja riiulid mullaste esemetega töötamiseks, liivapüüduriga valamud jne. Hoidla ehitus sai tõuke ja pool rahastusest EL meetmest "riikliku tähtsusega teaduse infrastruktuuri kaasajastamine" ja täpsemalt nn Eesti teadustaristu teekaardi projektist "Loodusteaduslikud arhiivid ja andmevõrgustik" ning oma- ja kaasfinantseerija on Tallinna Ülikool.

Tänu sellele, et suur osa Eestis olevatest luukogudest tuuakse ühte hoidlasse ei teki võimalust, et luud liigse transpordi käigus kahjustada saaksid, nagu seda on varem juhtunud. Kõige olulisem seoses uue avatava hoidlaga on asjaolu, et uurijatel on nüüd võimalik ligi pääseda nendele kollektsiooni osadele, mis varem olid kokku pakitud ja uurimiseks suletud. Siiski pole uude hoidlasse esialgu plaanitud kogu Eesti arheoloogilist luumaterjali, kuid ideaalis saaks uus hoidla sellega hakkama. Kokkuvõttes võib öelda, et uus moodne hoidla aitab kaasa efektiivsemale üha edenevate uurimismeetodite rakendusele, võimaldades uurimiseks vajaminevate luupalade palju paremat ja kiiremat väljaotsimist tuhandetest hoiustatavatest luukarpidest.

Tulevikuplaanidest rääkides viitab Lõugas esmalt kogu süstematiseerimise vajalikkusele ning seejärel andmebaaside arendamise olulisusele, sest just põhjalikud andmebaasid võimaldaks kollektsioonidele ligipääsu töölaua juurest lahkumata, samuti saaksid seda kasutada huvilised väljaspoolt teaduskogu, mille tulemusel hakkaks hoidla töötama nagu raamatukogu.

Eesmärgiks on ka erinevates projektides osalemine ning uute uurimismeetodite rakendamisele kaasa aitamine. Lisaks on plaanis teaduskogu täiendamine: arheobotaanika kollektsiooni süstematiseerimine ja säilitamine ning pinnaseproovide kollektsiooni loomine.

Uues, peagi avatavas luukogu hoidlas, Tallinnas Ankru tänaval, on tehtud palju teadusele tänuväärset tööd ja palju on veel teha, millega on loodud luukogu säilitamiseks ja teadustöö arendamiseks parimad võimalused kui kunagi varem.

 

Artikkel on kirjutatud ELU projekti "Tallinna Ülikooli mäluüksused online-meedias nähtavaks!" raames ning selle autorid on Grete Allandi, Kalev Kask ja Reigo Andok.