Ühiskonnateaduste blogi

Benjamin Klasche: kuidas globaalsete kriisidega toime tulla ja samal ajal doktoritööd kirjutada

Benjamin on pärit Kölnist Saksamaalt ja elanud Eestis juba kaheksa aastat. Ta tuli Eestisse armastuse pärast ja hakkas siin otsekohe ka magistrikraadi tegema. Ta on nüüdseks kaitsnud oma doktoritöö „Tegeledes globaalsete kriisidega: protsessuaal-relatsiooniline lähenemine nurjatute probleemide uurimisele ja valitsemisele“ ja kirjutab samal teemal raamatut.

pilt

Kuidas jõudsite õpingute ajal doktoritöö teemani?

Minu magistritöö rääkis globaliseerumisest ja sellest, kuidas see viib alati natsionalismini. Suur osa elanikkonnast pole globaliseerumisega mitte kuidagi seotud, mistõttu kerkivad esile natsionalistlikud suundumused ja tekivad parempoolsed parteid samal ajal kõikjal Euroopas.

Minu doktoritöö teema oli teistsugune. Hakkasin kirjutama Arktikast ja võimalustest, mis ilmnevad pärast jää sulamist. See ei viinud mind aga kuhugi ja siis sai Peeter Selg teadusprojektiks („A relational approach to governing wicked problems“) grandi ning pakkus mulle koostöövõimalust, sest mäletas mind magistriõppe ajast. Muidugi ei saanud ma sellisest võimalusest loobuda ja ühinesin projektiga, kuigi ma ei saanud algul tõtt-öelda aru, milles projekt seisnes. Mul kulus kaks aastat, et Peetri nägemusest aru saada ja siis kirjutasin sellest doktoritöö.

Doktoritöö kirjutamine on kahtlemata ülesanne, mis nõuab pidevat motivatsiooni. Millised nipid aitasid teid sellel teekonnal võiduka lõpuni?

Doktoritöö algul, mil kirjutasin veel Arktikast, oli mul teine juhendaja. Ent nii teema kui ka juhendaja tuleb hästi läbi mõelda ning doktorantuuri saab ainult siis teha, kui soovid töötada ülikoolis teadlasena. Ega mul muud võimalust polnudki. Ma ei teagi, miks keegi tahaks muul põhjusel doktorantuuri teha, sest doktoritöö nõuab palju aega ja vaeva. Mind motiveeris peamiselt töövõimalus. Töötasin küll mõnda aega erasektoris panganduses, aga see ei meeldinud mulle.

Seega jah, mind motiveeris töövõimalus, ent mu doktorikraad võttis kaua aega enamasti publikatsioonide tõttu. Kokku kulus kuus aastat, kui juurde arvestada esimest aastat, mille raiskasin Arktika teemale, ja veel ühte aastat, mis läks pandeemia tõttu raisku. Esitasime palju artikleid, ent nende avaldamiseks kulus terve igavik. Teadusajakirjad olid ühtäkki justkui šokis ega suutnud oma tööd teha. Kui need kaks aastat välja arvata, võttis doktorantuur neli aastat, mis pole halb.

Minu puhul töötas selline praktiline nipp, et ma kirjutasin iga päev midagi, oli selleks kas mõni artikkel või doktoritöö kokkuvõte. Kirjutasin päevas kasvõi paar rida. Ent niiviisi leheküljed täitusidki.

Kirjeldage mõnda meeldejäävat või naljakat seika, mis juhtus doktoritöö kirjutamise ajal.

Midagi naljakat küll ei juhtunud. Juba see, et artiklid saaks avaldatud, oli keeruline. Meie esimest artiklit retsenseeriti viis korda, mis oli rekord ka Peetri jaoks, kes on artikleid kirjutanud 14 aastat. Ta ütles, et tal pole kunagi varem nii juhtunud. Siis esitasime uue artikli ja poole aasta pärast saadeti meile tagasi retsensioon, aga see polnud meie artikli kohta tehtud. Ja Ameerika Poliitikateaduste Assotsiatsiooni kõige suurem ja prestiižsem ajakiri ei vastanud meile isegi pärast seda. Meie artikkel on nende käes juba rohkem kui kolm aastat olnud. See on mõnes mõttes isegi naljakas. Aga too hetk oli asi naljast kaugel. Arvan, et võiksin kirjutada raamatu sellest, mis kõik võib doktoritööd kirjutades valesti minna ...

Kuidas muudab teie uurimus maailma?

Teadusliku uurimistöö puhul tuleb arvestada, et selle mõju avaldub alles tüki aja pärast. Ent usun, et mu töö käsitleb mõningaid kõige tähtsamaid probleeme – globaalseid kriise – ja võib seega avaldada otsest mõju poliitika kujundamisele. See mõju kandub ka tulevikku, mil meid tabab veelgi rohkem selliseid probleeme, mida me ei suuda hetkel veel ette kujutada. Kui rääkida praegusest olukorrast, siis Eesti teeb täpselt vastupidi sellele, mida soovitame. Lihtsalt passib ja ootab. Meie käsitlus põhineb tegutsemisel ja kui esimene katse läheb luhta, siis tuleb ette võtta plaan B. Ja siis plaan C või plaan D. See peaks olema uus normaalsus, sest kriise ei saa tegelikult juhtida ega kontrollida. Kriisid näevad mõne aja pärast teistsugused välja. Praegune pandeemia on selle hea näide, sest see algas tervisekriisina, aga on nüüd ka majandus-, haridus- ja vaimse tervise kriis. Kriisid näevad alati erisugused välja, seega tuleb aeg-ajalt enda tegutsemist muuta. Mitte käed rüpes istuda. Ka selle kohta saab peagi meie raamatust lugeda.

Millised on tähtsaimad väärtused ja uskumused, millest juhindute?

Minu jaoks on tähtis olla nii töö- kui ka eraelus suuremeelne. Paljud minu tõelised mentorid on olnud väga suuremeelsed minusse panustatud aja, teadmiste ja hoolivusega. Mentorid, kes pole olnud eriti head, pole olnud ka suuremeelsed. Püüan järgida häid eeskujusid nii töö- kui ka eraelus. Ole suuremeelne sõprade ja perega ning kõik läheb hästi. Sinu suuremeelsus saab tasutud ja kõik teised on sinuga samuti suuremeelsed.

Ka töökus on oluline. Siinkohal saan naasta lõputöö kirjutamise küsimuse juurde ja rõhutada, et tuleb lihtsalt väga töökas olla ja töö valmis kirjutada. Tean, et see on väga saksapärane lähenemine, aga nii see paratamatult on.

Kirjeldage raamatut, mida olete hiljuti lugenud ja soovitate ka teistele. Miks te seda soovitate?

Tegu on n-ö poolakadeemilise raamatuga, mis on ilmselt tähtsaim teos, mida olen hiljuti lugenud. See teos on Robbie Shilliami 

Decolonizing Politics“.

Raamatu autor on professor, ent raamatut on siiski väga lihtne lugeda ja see räägib väga tähtsast teemast. Shilliami arvates pärinevaid kõik meie politoloogia ja sotsiaalteaduste teadmised kolonisaatoritelt. Need teadmised rajanevad klassikaliste filosoofide, alates Aristotelesest kuni Kanti ja Hegelini välja, kaanonitel, mis on õigupoolest üpris rassistlikud ja kirjutatud valge Euroopa ülemklassi mehe vaatepunktist. Ja isegi need, kes pole otseselt rassistlikud, peavad imperialismi (näiteks ülejäänud maailma tsiviliseerimist) siiski väärtuslikuks. Shilliam aitab meil üha uuesti mõista ja parandada oma eelarvamusi ning selle üle tuleks vähemalt järele mõelda. Tema teos sarnaneb 2021. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Abdulrazak Gurnahi töödega. Kõigil inimestel oli enne koloniseerimist omad teadmised ning me peaksime püüdma seda meeles pidada ja ise rakendada.