Ühiskonnateaduste blogi

Eve-Liis Roosmaa: "Täiskasvanuna õppimine ja enesetäiendamine on tihedalt seotud toimetulekuga tööturul".

28. jaanuaril 2022 kaitses Eve-Liis Roosmaa ühiskonnateaduste instituudist doktoritööd "Adult education and training: a comparative perspective of participation patterns across Europe" („Täiskasvanuõppes osalemise mustrid Euroopa riikides võrdlevas perspektiivis“).

pilt

Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?

Doktoritöö teema juurde jõudsin rahvusvahelise projekti kaudu „Elukestva õppega ühiskonna suunas Euroopas: haridussüsteemi panus“ (2005–2011, Euroopa Komisjoni 6. Raamprogramm), kus mul oli rõõm minu juhendaja ja projektijuhi Ellu Saare kutsel kaasa lüüa. Tegemist on väga erilise projektiga, kuna see oli esimene sellise mastaabiga ettevõtmine, mida juhtis (nais)professor Ida-Euroopa ülikoolist. Projekti üks lähtekohti oli uurida elukestvas õppes osalemist heaoluriigi režiimide raamistikus, mis pakkus mulle huvi ka varasemate õpingute käigus, kui keskendusin tööturu protsessidele nagu pensioneelses eas töö otsimine ja parimas tööeas töötusest väljumine. Täiskasvanuna õppimine ja enesetäiendamine on tihedalt seotud toimetulekuga tööturul (aga ka muude elu valdkondadega), seega oli täiskasvanuõppes osalemise mustrite uurimine Euroopa riikide kontekstis minu uurimistööle loogiline jätk.

Kuidas muudab sinu uurimistöö maailma?

Minu doktoritöö panus on selles, et see käsitleb elukestvat õpet mitmetasandiliselt tuues fookusesse kolm osapoolt: inimene, töökoht ja riik. See tähendab, et oskuste ja teadmiste kujunemise ning arengu eest vastutavad lisaks inimesele ka töökeskkond ehk tööandja ja riik. Suur hulk uurimistöid on üldjuhul keskendunud ainult indiviidi motivatsioonile ja vastutusele, mistõttu jääb tähelepanuta, et tähtis on ka see, kas ja kuidas töökohal oskusi-teadmisi arendatakse ja rakendatakse ning kuidas riik saab seda kõike toetada näiteks haridussüsteemi, aga ka tööturu korralduse jms kaudu.

Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?

Olen näide sellest, kuidas ka väga-väga pika aja möödudes on võimalik doktoritöö valmis saada. Kuna protsess oli pikk, siis mul häid salanippe jagada ei ole, küll aga saan kinnitada, et suureks abiks on töökaaslaste ja lähedaste usk sellesse, et veel ei ole hilja ja tasub eelnevalt tehtud töö (väitekirja moodustavad artiklid) ühtede kaante vahele kokku võtta. Protsess ise oli aga üsnagi proosaline: leia indu ja aega vabadel päevadel ning tööpäevade lõpus edasi rühkida. Kui saad hoo sisse, siis enam pidurdada ei tohi, kuna järg on kerge käest minema. Suurepärane, kui õnnestub võtta muudest tegemistest mõneks ajaks puhkus (nt kirjutamislaagrid).

Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?

Lühidalt on minu uurimisvaldkonnast lähtuvalt „tark eluviis“ elukestev õpe inimese kogu elukaare vältel ja kõikvõimalikes vormides, olgu selleks tasemeõpe koolis, vabaõpe koolituste, seminaride, õpitubadena jms ning kogemusõpe elust enesest. Seejuures viib suure tõenäosusega üks õpe järgmiseni, kui kogemus on positiivne. Seega on just esimesed õpikogemused koolis (või miks mitte juba lasteaias) kriitilise tähtsusega ja võiksid sisaldada neid erinevaid õppimise vorme lõimitult, et väärtustaksime erineval moel omandatud oskusi-teadmisi.

Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?

Juhendajate Ellu Saare ja Rein Vöörmanni juures hindan kõige rohkem juba eespool mainitud usku, et doktoritöö lõpetamiseks pole kunagi liiga hilja. Ja muidugi on hindamatu väärtusega aastatepikkune koostööd, mis on mind sotsioloogina, nii teaduri kui õppejõuna, toonud siia, kus ma praegu olen ja ka sinna, kuhu edasi liigun. Eriti tihe on olnud koostöö Ellu Saarega, kellele olen hästi tänulik kohati pea märkamatult ja elegantselt teatud mõtteradadele suunamise eest, mis on toimunud mitmete teadusprojektide ja ühiselt kirjutatud artiklitena. Tema töökus ja õhin annavad jõudu ka teistele.