Kõrghariduse omandamine taasiseseisvunud Eestis – vanavanemate edukus sõjaeelses Eestis kui oluline eelis

Kui võrdsed on ikka arenenud ühiskondades võimalused, ega nende ühiskondade avatust pole ülehinnatud? Kuivõrd suudavad perekonnad säilitada läbi eelnevate põlvkondade sotsiaalse edumaa? Sellele sotsiaalse mobiilsuse uurijate kogukonnas aktiivselt diskuteeritavale küsimusele otsivad Eesti näitel vastust professor Ellu Saar ja teadur Jelena Helemäe hiljuti avaldatud artiklis “Sovetiseerimise surve ja kolme põlvkonda läbiv ebavõrdsus. Vanavanemate mõju võimendamine põlvkondliku järjepidevuse õõnestamise tulemusena.”

Eesti teekond läbi erinevate režiimide avatud ühiskonna suunas erineb Lääne stabiilsete arenenud riikide omast. Erinevalt Põhjamaadest, kus järjepidevalt luuakse lisavõimalusi halvemas olukorras olijatele, kaasnes nõukogude režiimi kehtestamisega hoopiski Eesti Vabariigi aegse eliidi lausa füüsiline elimineerimine ning karmid piirangud nende järglaste võimalustele. Uurimusest selgub aga, et kokkuvõttes osutus Sovetiseerimise poliitika mõju ellujäänutele nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis kavandatust erinevaks. Selle poliitika vaatevinklist “vale” sotsiaalne päritolu (edukus sõjaeelses Eesti Vabariigis) oli kõrghariduse omandamisel pigem eeliseks kui riskiks nii nende laste puhul ENSV-s, kui ka nende lastelaste korral taasiseseisvunud Eestis. Enamgi, taasiseseisvunud Eesti Vabariigis oli represseeritute järglastel teistest kõrgem kõrghariduse omandamise tõenäosus. Seega taasiseseisvunud Eestis ulatuvad haridusliku edu tagamaad vähemalt kahe põlvkonna ja kahe režiimi taha. Ja üldisemalt – vägivald ja “ülevalt alla” võimaluste piiramise kampaaniad ei aita kaasa avatud ühiskonna (võrdsemate võimaluste) kujundamisele.