TLÜ kalender 2021: Millega tegeleb ühiskonnateaduste instituudi poliitikateooria professor Peeter Selg?

Mis uuringud, projektid on hetkel käsil? Millest need on? 

Formaalselt üteldes olen hetkel n-ö projektide vahepeal. Kevadel lõppes neljaaastane personaalse uurimistoetuse projekt relatsioonilisest lähenemisest nurjatutele probleemidele. Selle käigus tekkis idee keskenduda ühiskondliku korra läbikukkumise (failure) probleemile laiemalt. Omamoodi võiks öelda, et see tänapäeval üsna „normaalsena“ kõlav idee, et vähegi laiemad ühiskondlikud projektid on määratud läbikukkumisele, on ühiskonnateoorias olnud enamasti unustatud teema, kuni võibolla kahekümnenda sajandi lõpuni. Rohkem teoretiseeritakse selle üle, kuidas ühiskondlik kord on võimalik ning selle korra läbikukkumine on pigem mingi anomaalia kui ühiskonna toimimise loomulik osa.

Ühest küljest huvitab mind ja mu mõttekaaslasi, kuidas ajalooliselt see läbikukkumise unustamine tekkis ja teisest küljest, mis on selle tagajärjed poliitikakujundamisele ehk ühiskonna juhtimisele kõige laiemas tähenduses. Oleme seda ühes valmivas raamatus nimetanud „läbikukkumise valitsemiseks“, mis apelleerib küll veidi ingliskeelsele sõnade mängule „failure governance“. Tavaline mõiste vastavas erialases kirjanduses on „governance failure“ ehk „valitsemise läbikukkumine“. Püüame mõtestada, milline oleks ühiskonnast mõtlemine võttes lähtepunktiks läbikukkumise, mitte korra (ehk omamoodi eduloo) ja väidame ka, et see mõttelaad oli ajalooliselt esmasem kui n-ö korrafilosoofia, mille tuules me vähemalt Platonist, modernsel ajal vähemalt Hobbesist saadik oleme seilanud. Seega oleks siin nii ideeajalooline kui ka mingis mõttes päevapoliitiline mõõde kohal. Tuleval kevadel on vähemalt kaks suuremat projektitaotlust plaanis sellega seoses esitada. Teadupärast muidugi on projektide saamise tõenäosus nii meil kui Euroopa tasandil suurusjärgus 1-5%, aga ma olen üldiselt ka seda meelt, et mõtted ei jää mõtlemata, ega uurimus tegemata, kui ka parasjagu lisarahastust ei ole.

See Eesti teadussüsteemi n-ö projektiseerumine on eraldi teema muidugi – väga paljude uurimisteemade puhul on projekti rahastuse saamine eksistentsiaalse tähendusega ehk teisisõnu uurimus jääbki tegemata, kui lisaraha ei tule. Paljudes n-ö arenenud riikide teadussüsteemides see nii ei ole – ja see muide võimaldabki innovatsiooni. Innovatsioon saab sündida ainult sellises keskkonnas, kus eksimine on lubatud ja aktsepteeritav uurimistulemus. Projektimajanduslik lähenemine toodab tegelikult tihti halvas mõttes „kindla peale“ minemist, kus julgeid hüpoteese ei püstitata, sest nende läbi surumine akadeemilises establishmendis on alati väga keeruline.

Mis Teid elus inspireerib ja sütitab?

Mul ei ole üldist elumudelit, kõik muutub. Vahel inspireerib mõni idee, vahel hoopis tunne – näiteks armastus – vahel ka näiteks hoopis muusika. Aga kunagi ei saa öelda, et alati on miski kindel, mis alati inspireerib. Seega saan rääkida pigem viimasest ajast.

Praegusel koroonaajastul, kus inimesed on igapäevases suhtlemises üldiselt naelutatud helesiniste ekraanide taha, võin öelda, et mind on väga palju inspireerinud see, kui mõni õpilane on must targem. Ta märkab asju ja nüansse, mida mina ei märka minu enda tegevuse puhul ja oskab küsida küsimusi, mida mina ei ole taibanud küsida. See annab lootust.

Kõige inspiratsioonivaenulikum elamus on minu jaoks küll olnud mõttelaiskus, mis tuleneb sellest, kui inimesel on kõik selge – ta juba ette teab, millest mingi tekst räägib, mistõttu ta põhimõtteliselt loeb kõike diagonaalis ja otsib kinnitust oma juba olemasolevale eelarvamusele ning ei märka, et juba järgmises lauses on see eelarvamus kahtluse alla seatud. Selliseid „palju lugenud“ teadmamehi (know-it-all) on natuke liiga palju. Sageli on nad ka arvamusliidrid, sest arvamus on ju kiire tulema, kui eelarvamused on tugevad. Ent isegi akadeemia pole neist päris puhas (ja mitte ainult Eestis). Kuid peale kasvavad noored annavad lootust, et see nii ei jää. Nagu öeldakse, ärge uskuge kõike, mida te mõtlete. Tänapäeval populaarne „oma peaga mõtlemine“ on muidugi ka üks inspiratsiooniröövel just selle sama mõttelaiskuse pärast.

Muide, üks sellise mõttelaiskuse äraspidine ilming on ka see, kui keegi, olles kuulnud või lugenud paar sissejuhatavat lauset, kibekiirelt tõdeb, et ta ei saa midagi aru. Seda n-ö retoorilist külmrelva on aja jooksul kasutanud nii tudengid, kõikvõimalikud „oma peaga mõtlejad“ kui ka professorid. Teinekord ma ikka küsin selle peale vastu: „Aga kust te teate, et te aru ei saa?“ Tihti selgub siis, et nii, nagu pole võimalik ühtki teksti või juttu täielikult lõpuni mõista, pole seda võimalik ka täielikult mitte mõista. 

 

Kuhu teadus liigub?

Üldiselt on väga raske öelda. Olles erialaselt natuke uurinud teaduse n-ö ühiskondlikku rolli ja seda, kuidas ka teaduse siseselt käib teinekord vägagi poliitiline võitlus, tundub, et elame ajastul, kus tunnetuslik autoriteet ei ole enam teaduse monopol. Teadustulemused, eriti kriitilistel perioodidel nagu praegu, ei kõnele enam iseenda eest, vaid vajavad eestkõnelejat, mitte enam pelgalt populariseerijat. See on ohtlik tendents, sest pseudoteaduse eest kõnelejad on pea alati võimekamad ja organiseeritumad: neil lihtsalt on palju rohkem aega käes, kuna teadustööd nad ei pea tegema, piisab „oma peaga mõtlemisest“. 

 

Kas Eesti poliitikud järgivad otsuste tegemisel teadust, mis Teie neil teisiti soovitaks teha?

Eesti poliitikud ei järgi üldiselt teadust. Nad on kas ideoloogilised – „tuleb kärpida või muidu...“ – või siis populistlikud – „need kliimahüsteerikud ja neomarksistid tuleks üldse kinni panna...“ Teadusliku sõnumiga valimistsüklis edu ei saavuta. Praegu on meil küll teadlasest president, aga tema käed on ju üpriski seotud.

Klišeelik soovitus oleks muidugi, et kuulakem rohkem teadust. Samas on muidugi selge, et teadus juhib probleemidele rohkem tähelepanu, kui pakub lahendusi – vähemalt selliseid lahendusi, mida saaks kohe elegantselt teostama asuda. Selle valguses võiks ehk vähemklišeelik soovitus olla hoopis teadlastel rohkem kuulata neid, kelle igapäevaseks tegevuseks ongi poliitilise otsustusprotsessi uurimine. Siin ei mõtle ma ainult poliitikateadlasi, vaid ka poliitikajälgijaid üldisemalt, kes võivad sama hästi olla ka nt ajakirjanikud või intellektuaalid. Äkki võiks ka sarnaselt teadusnõukojale olla teadlastel oma poliitikanõukoda. 

 

Lisaks teadusele - kas teil on ka mõni hobi või tegevus, mis keha ja vaimu virgutab?

Kuna mu igapäevatöö on seotud mõistmise, mõtestamise ja mõtlemisega üldiselt, siis mu peamine hobi – mida soovitavad ka vaimse tervise spetsialistid – on, kui veidi, jõhkralt väljendada, mõistuse välja lülitamine. Kui seda mitte teha, siis on läbipõlemine kiire tulema. Tean seda ka omast käest. Mittemidagitegemine on üks hobisid, milles viimasel ajal olen saavutanud uusi kõrgusi. Mulle on lohutuseks see, et 20. sajandi üks mõjukamaid filosoofe Ludwig Wittgenstein käis tihti õhtuti kinos mingeid täiesti totraid kauboifilme vaatamas. Ilmselt siis ka mõistuse väljalülitamise tarbeks. Mina lihtsurelikuna päris nii hulle filme ei pea vaatama, aga ütleme nii, et puhkusel, mida püüan iga päev siiski võtta, on mu kangelaseks pigem Al Bundy kui Ludwig Wittgenstein :)

Vaimu ja keha virgutab muidugi ka mõõdukas sporditegemine, ent kas see just hobi on – pigem vast mitte; tegu on ikka rohkem vahendiga tervise säilitamiseks.