Triin Lauri teekond Oxfordi ülikooli

Millal algas sinu suhe Tallinna Ülikooliga?

Sellega on huvitav lugu. Mul on palju sõpru, kelle karjäär ülikoolis algas enne mind ning sattusin nendega tihtilugu arutlema teemadel, mis olid tol ajal aktuaalsed, näiteks lasteaia- ja koolikohad. Kuna ka mu sotsiaalne tundlikkus oli toona üsna hästi välja arenenud, küsis üks mu sõpradest “Aga miks sa doktoriõppesse ei lähe? Me saaksime koos teha uuringuid meile huvipakkuvatel teemadel.” Mõtlesin pisut ja jõudsin järeldusele, et võiks ju tõesti proovida mõned aastad ning vaadata, kuidas see mulle sobib. Kaalusin erinevaid variante, Tallinna Ülikooli nende hulgas, ning tundsin, et akadeemiline karjäär võiks olla täitsa tõsiseltvõetav. Nii ma astusingi 2010. aastal Tallinna Ülikooli poliitikateaduse doktoriõppesse ning 2012. aastal avanes mul siin võimalus proovida ka akadeemilist karjääri. 10 aastat hiljem olen ma endiselt siin ning tundub, et minu jaoks oli see karjäärivalik õige.

Millega sa Tallinna Ülikoolis tegeled?

Töötan avaliku poliitika dotsendina ja teadurina. Töökoormus jaguneb teaduse ja õpetamise vahel enam-vähem pooleks.

Loenguid loen bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppe tudengitele ning uuringuid teen koostöös Rahvusvaheliste sotsiaaluuringute keskuse (RASI) kui ka TLÜ interdistsiplinaarsete eluteeuuringute tippkeskusega (TLÜ IET). Mõned projektid on ka TLÜst välja olnud.

Praeguseks oled pea kolmveerand aastat töötanud Oxfordi ülikoolis. Kuidas tekkis võimalus sinna minna?

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kui kaitsesin 2015. aastal oma doktoritööd, oli loogiliseks jätkuks post-doktorantuur välisülikoolis. Pere ja väikesed lapsed seadsid mu valikutele piirid. Samas istus mul kuklas teadmine, et kui soovin saada tõsiseltvõetavaks teadlaseks, on välisülikooli kogemus hädavajalik. Nii sai seda ka kodus aeg-ajalt arutatud ja sellise võimalusega mingil määral arvestatud.

Algselt taotlesin post-doktorantuuri Konstanzi Ülikoolis Saksamaal ning jäin ootama rahastusotsust. Mõni aeg hiljem edastas kolleeg Marge Unt mulle Oxfordi Ülikooli kuulutuse, kus otsiti täpselt minu profiiliga inimest sotsiaalpoliitika osakonda. Kuna Konstanzi Ülikool oli endiselt laskmata karu nahk, saatsin oma kandideerimisdokumendid ka Oxfordi. Edasine otsustamine käis seal väga kiirelt ning peagi kutsuti mind järgmisesse vestlusvooru. Juba samal õhtul võeti minuga uuesti ühendust ning anti teada, et osutusin valituks.

Kui esmane otsus minna tuli mul kiiresti, siis argielulised küsimused pakkusid rohkelt väljakutseid, kasvõi näiteks kolmele lapsele kooli leidmine Oxfordis. Leppisime kokku, et lapsed tulevad ükshaaval järele vastavalt sellele, kuidas koolikohad tekivad.

Triin perega reisil Pariisis

Kuivõrd tekitas maailma üks nimekaim ülikool aukartust ja hirmu?

Muidugi tekitas! Olin pisut mures oma inglise keele pärast – loomulikult oskan keelt, kuid mul on siiski tuntav idaeurooplase aktsent ja hääldus, mille osas tundsin ebamugavust.

Ka nende pika ajalooga ja traditsioone järgivas ülikoolis leidub palju tavasid ja norme, mida ei hoomanud ja mida saab õppida vaid kogedes.

Mille poolest erineb Inglismaa kõrgharidussüsteem Eesti omast?

Oxfordis süsteem on pisut teistsugune kui meil. Neil on ühes õppeaastas kolm trimestrit ja trimestrid on lühikesed, kuid intensiivsed. Tänaseks on neist läbi kaks ning kolmas kohe algamas.

Magistrantidel on esimesel ja teisel trimestril väga intensiivne õppetegevus ning toimub palju kontaktloenguid. Esimestest nädalatest alustatakse ka üks-ühele juhendamisega. Trimestrite vahelisele ajale aga ka viimasele trimestrile jäävad enamik eksameid – kuigi kindlat eksamiperioodi Oxfordis pole – ja kirjutatakse lõputööd. Seega ka õppejõul viimasel trimestril õppetööd ei toimu, kuid on palju juhendamist ning eksamite kontrollimist, lisaks sisseastumistega seonduvaid tegemisi ja lõputööde paneele.

Minu jaoks oli suur väljakutse ka siinne süsteem, kus igal tudengil leidub oma isiklik tuutor või juhendaja, kes õppetegevust jälgib ja toetab. Seega ei piirdu juhendaja roll vaid lõputööga, vaid ta jälgib kogu õppeprotsessi kulgemist. Kõige vähem valmistas minu jaoks aga muret erialane ettevalmistus, sest ained, mida siin loen, olid mul ka Tallinna Ülikoolis.

Oxfordi ülikoolis meeldib mulle kõige enam kindla eksamiperioodi puudumine. Eksamid on piisavalt hajutatud ning see sobib ka üliõpilastele paremini.

Millised on sinu igapäevased tööülesanded?

Esimesel trimestril õpetasin koos kahe kolleegiga võrdleva sotsiaalpoliitika kursust magistrantidele ning lisaks olen magistrantide juhendaja. Kureerin ka bakalaureusetaseme õppeainet sotsiaalpoliitikast, mida loeme koostöös kolleegidega teistele instituutidele ülikoolis - seal käivad poliitikateadlased, humanitaarteadlased ja paljud teised. Osalen ka mitmes komisjonis, mis on seotud doktorantidega ja doktoritööde erinevate etappidega ning löön kaasa perepoliitika uurimisrühmas, mille juht on prof. Mary Daly.

Kindlasti on mõjutanud praegune kriis ka sinu tööd. Kuidas hakkama saate?

Huvitaval kombel pole kriis minu tööd palju mõjutanud. Algul võttis Inglismaa rahulikuma lähenemise, loodeti karjaimmuunsusele ning koole esmalt sulgema ei asutud. Kuna olen Oxfordis üksikema, tekkis mul siiski üsna kiirelt hirm. Kriisi puhkedes oli just trimester lõpusirgel, seega aktiivset õppetööd enam ei toimunud. Tavapärane praktika on see, et õppejõud lähevad trimestrite vaheliseks ajaks oma koduriiki tagasi, kuid mina otsustasin jääda Oxfordi, sest mu lapsed õpivad seal. Eestisse planeerisime tulla alles koolivaheajaks. Mõtlesin ka sellele, mis juhtub siis, kui peaksin haigeks jääma. Mul puudub Oxfordis tugev sotsiaalne võrgustik, kes aitaks sel juhul tuua lapsed koolist koju (sealses süsteemis ei tohi alla 12-aastased reeglina ise liikuda) või poest toiduaineid. Ärevaks läks olukord siis, kui teatati, et minu tagasilennupiletid 4.aprilliks on tühistatud. Peale seda teadet asusime kohe otsima esimest võimalust kodumaale naasta, õnneks saime 4 päeva jooksul lennupiletid ning kojutulek möödus sujuvalt.

Kogu õppetöö ja suhtlus töötajatega käib Skype/MSTeami ja meili vahendusel ning toimib hästi. Kõik, kel võimalik, on läinud oma kodudesse. Tänaseks on ülikoolihooned suletud ning tegevus toimub vaid viirusega tegelemise seisukohalt kriitilistes instituutides.

Hetkel ei tea, kas saan aprilli lõpus tagasi minna, kui uus trimester pihta hakkab. Ma arvan, et ei saa. Õnneks minu töö sellest väga ei kannata, sest kogu Oxfordi ülikooli järgmise trimestri õppetegevus on plaanitud viia  online’i. Kriisi pärast ei jää midagi tegemata. Elame veel usus ja lootuses, et saame hiliskevadel naasta.

Mis on Oxfordis teistmoodi võrreldes TLÜga?

Teadus on rahvusvaheline valdkond, mistõttu pead olema kursis, mis sinu valdkonnas toimub. Siiski, minu jaoks oli rõõmustav näha, kui palju Oxfordi ülikooli õppetöö ja –tegevus lähtub neist samadest raamatutest, artiklitest ja teemadest, millest meilgi Tallinna Ülikoolis. Siinkohal suur kiitus ja tunnustus mu juhendajale ja heale kolleegile Anu Tootsile, kellega me paljut koos teeme ning kelle teene meie kirjanduse värskus ja asjakohasus suuresti on.

Kui aga rääkida sellest, mis on erinev, siis Oxfordi üliõpilaste ettevalmistuse tase ning nõudlikkus iseenda ja õppejõu suhtes on väga kõrge. Tegu on ju ikkagi ülikooliga, kuhu on väga tihe konkurss! Loengusse tullakse ettevalmistunult ning ollakse tundlikud õigluse suhtes. Õppejõud peab tagama kõigile võrdse võimaluse ja jälgima, et kõik oleks ühtviisi. Kedagi ei tohi eelistada ega anda mõnele rohkem tagasisidet kui teisele. Loengutes on alati mõni aktiivsem ja häälekam ning neid peab tasakaalustama ülejäänutega, et kõigil oleks võimalus rääkida.

Erinevus tuleb sisse ka sellest, et ülikooli tullakse ikkagi õppima ega käida ülikooli kõrvalt nii palju tööl, kui näiteks Eesti üliõpilased on sunnitud seda tegema. See on mõneti ka arusaadav, sest tudengid kandideerivad õppekohtadele sadade omasuguste hulgas ning teiste seast on ääretult raske välja paista. Seepärast on ka üliõpilaste tase väga kõrge.

Olen täheldanud, et kollegiaalsust ja teineteise toetamist leidub samuti rohkem. Eks see võib tuleneda ka sellest, et Oxfordi trimestrid on lühikesed (trimester kestab 8 nädalat) ning need on väga intensiivsed nii üliõpilastele kui ka õppejõududele ja meeskonnana töötamine on väga tähtis.

Kuidas on igapäevaelu Oxfordis?

Oxford meenutab mulle pisut Tartut - kogu linn on justkui ülikooli täis. Linna elurütm ja emotsioonid käivad koos ülikooliga. Kui on trimestrite vaheline aeg, on linn tühi ja kui on trimestrid, siis üliõpilased valguvad tagasi linna. Linn hingab väga ülikooli rütmis, kuhu iganes ka ei läheks. Ülikooli töötajana on siin ka palju eeliseid ja võimalusi – mitmele poole saab tasuta või soodsamalt sisse. Nii tudengid kui ülikoolitöötajad on linna uhkuseks.

 Tohutu boonus Oxfordis töötades on see, et toimub palju seminare ning teadusüritusi tuntud külalisesinejatega. Seal võib kohtuda inimestega, keda oled teadlaseks saamise teekonna algusest imetlenud, tsiteerinud, lugenud nende teoseid ning siin satud temaga kõrvuti seminaril arutlema. Sedasorti üritusi on nii palju, et ma pean kahjuks paljudest loobuma, sest töö on pingeline ja pere võtab samuti oma aja.

Kas Oxford on koht, mille nimel tasub pingutada?

Ma olen alati oma tudengitele öelnud, et üks trimester välisülikooli kogemust on ääretult kasulik. Kas see ilmtingimata peab olema Oxford, ma kellelegi ette seada ei tahaks, sest usun, et häid kogemusi saab ka mujalt.

Kui aga tulemused on head, peab ka unistama suurelt ning Oxford on vaieldamatult üks parimaid. Ka omanäolisemaid. Leides Oxfordist mõne eriala, mis pakub huvi, või on mõni konkreetne professor, kelle töödega oled kursis, tasub oma teadlikkust nii erialast kui põhiõppejõudude tegemistest kindlasti oma avalduses näidata ning ma olen kindel, et seda märgatakse.

Ma usun, et siia ülikooli saamine on hea tahtmise juures kindlasti võimalik. Minul eestlasest tudengeid ei ole, aga mujal erialadel on neid küll. Ka on üks minu instituudi kolleeg TLÜ sotsioloogia taustaga eestlane. Välismaal õppimist soovitan kindlasti kaaluda. Kasvõi juba see kogemus, mis tunne on olla sisserändaja. Usun, et lisaks kõigele muule kasulikule areneb ka empaatiavõime. 

Kas on midagi, mis sulle Inglismaale jõudes tuli üllatusena?

Suurim üllatus minu jaoks oli see, kui palju siinne ühiskond elab oma traditsioonide ja tavade kohaselt. Me oleme harjunud mõtlema Suurbritanniast kui väga liberaalsest ja õhukese riigiga heaoluriigist. Alguses olin ehmunud, kui palju siin on regulatsioone ja piiranguid, näiteks juba see, kuidas käib eluaseme hankimine. Riik põhimõtteliselt seab ette, mida sa saad endale lubada. Kui ühel pereliikmel on sissetulek Inglismaal ning teisel Eestis, siis korterit üürides Eesti sissetulek arvesse ei lähe. Saadud sissetuleku põhjal antakse hinnang, mida sa oled võimeline üürima. Ka on nende otsustada, kui suurt korterit 3-liikmeline pere vajab.

Kui Eestis räägitakse ka palju sellest, kuidas lapsevanemad ja kool peavad tegema koostööd, siis Inglismaal püütakse vältida lapsevanema kokkupuudet õpetajaga. Seda just selle nimel, et õpetaja saaks rahulikult õppetööle pühenduda. Lapsevanemate murede ja pöördumistega tegeleb peamiselt kooli büroo. Õpetajaga saad soovi korral kokku kord trimestris nn lapsevanema õhtul, kus igal perel on 15-minutiline ajaaken oma lapse murede ja rõõmude jagamiseks.

Kas Oxfordis tekkis ka koduigatsus?

Ära kolimine, olgu see lühikeseks või pikaks ajaks, ei ole kindlasti lihtne. Võid üsna kindel olla, et koduigatsus hakkab närima, seda enam kui lähed pooliku perega. Ma siiski arvan, et kui oled sedasorti inimene, kes väärtustab uusi kogemusi ning soovid akadeemilist karjääri teha, on selline samm üsna vältimatu. See on väärtuslik kogemus ning avab maailma teisi nurki. Minu jaoks on see olnud väga kogemusterohke aeg ja julgen küll soovitada.