ÜTI riigiteadlased analüüsisid viimaseid Euroopa Parlamendi valimisi
Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli riigiteadlaste koostöö tulemusena ilmus hiljuti Palgrave Macmillan’i kirjastuselt kogumikuartikkel, kus analüüsitakse viimaseid Euroopa Parlamendi valimisi (2019) Eestis.
Alates Euroopa Liiduga ühinemisest 2004. aastal eristab Eestit teistest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest suhteliselt kõrge avalikkuse toetus EL-i liikmeks saamise ja euroskeptiliste parteide peaaegu puudumise tõttu. Esimesed märkimisväärsed praod selles Euroopa-meelses konsensuses ilmnesid 2015. aastal, kui uus paremäärmuslik euroskeptiline partei - Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) - sai esinduse riigi parlamendis. Neli aastat hiljem kolmekordistas see oma häältesaagi, kindlustades viiendiku kohtadest riigi parlamendis, ja sai valitsuskoalitsiooni liikmeks. EKRE võitis 2019. aasta EP valimistel 13% häältest ja kindlustas endale ühe koha Euroopa Parlamendis. Kui need arengud on oluliselt suurendanud euroskeptilise liikumise nähtavust Eestis, siis tugevalt EL-i pooldavate meeleolude levimus Eesti avalikkuse seas pärsib tõenäoliselt euroskeptiliste parteide edasisi valimisi.
Artikli autorid Tõnis Saarts ja Mari-Liis Jakobson (Tallinna Ülikool, ÜTI) ja Piret Ehin (Tartu Ülikool) vaatlevad Vit Hloušeki ja Petr Kanjoki toimetatud kogumikus, „European Parliament Election of 2019 in East-Central Europe: Second-Order Euroscepticism“, viimaseid Euroopa valimisi Eestis ja tõdevad, et tegemist oli ilmselt kõige murrangulisemate Europaralemendi valimistega viimase 15. aasta jooksul. Nimelt lagunes neil valimistel Eestis kaua aega kestnud Euroopa-meelne konsensus ning euro-skeptilised jõud kogusid kokku 15% jagu hääli, mis on võrreldes varasemate valimistega rekordtulemus. Autorid pole siiski kindlad, kas seesugune valimisedu on veel piisav, et euroskeptilisele liikumisele Eestis nii tugevalt tuult purjedesse puhuda, et järgmistel valimistel kordades edukam olla.
Kogumikuartiklis antakse ülevaade ka varasemast Euroopa valimistest Eestis: nende põhiteemadest ja konfliktitelgedest. Lisaks analüüsitakse põhjalikult ka nn. teise järgu-valimiste (second-order elections) fenomeni ning selle väga eripärast mõju just Europarlamendi valimistele osalusele ja parteide käitumisele. Eraldi peatükk on pühendatud viimasele valimiskampaaniale, kus näidatakse, et Eesti valimiskampaaniad on muutunud järjest sotsiaalmeedia- ja internetimeedia-kesksemaks, mis pakub senisest enam võimalusi just euroskeptilistele jõududele edastamaks tugevaid ja polariseeruvaid sõnumeid.
Kogumikuartikli täisteksti saab lugeda Research Gate’i vahendusel siit