Vastilmunud raamatus "Haridusmõte" mõtestab dotsent Triin Lauri koolivalikupoliitikat Tallinna näitel

TLÜ HTI ja prof. Mati Heidmetsa eestvedamisel jõudis hiljuti lugejateni raamat haridusmõttest. Riigiteadlasena on mul eriti hea meel, et haridusteemade käsitlemise keerukust ja laiahaardelisust adudes on raamatu ilmumise taga olev uurijaskond mitmekesine nii uurimisvõtete kui –distsipliinide lõikes. Veelgi enam, arvan, et Tallinna Ülikoolil on nii ajaloost kui tänasest kirjususest tulenevalt suurepärane positsioon haridusteemaliste arutelude vedamisel, potentsiaal mille olulisust tasuks praegustel turbulentsetel aegadel enamgi ära kasutada. TLÜ eri instituutides on hulgaliselt projekte, mis moel või teisel hariduselu pudutavad ja hariduse eri tahke meie tegemistes mõtestavad.

Jah, haridus näib kõnetavat kõiki ja kõikjal. Haridusteemadega seotud lubadusi kuuleme sageli ka valitsejate sõnavõttudes, seda poliitilisest kuuest ja riigist sõltumata. See näib valijatele meeldivat ning parandavat ka mitmed haavad nii inimese kui ühiskonna tasandil. Eestlaste eripärasel haridususul olla suur roll ka meie PISA triumfis, mistõttu pole ka ime, et paljud tunnevad soovi ja vajadust siin pildis olla. Selle valguses võiks küsida, kas ses vankumatus usus on ka mingeid varjukülgi? Kas me mitte haridusest tulenevaid võite üle ei hinda või selle üleüldisesse tiivustavasse jõusse kiivalt uskudes haridusedu liig ühekülgselt ei mõtesta? Kas näiteks masskõrghariduse ja hariduse tööturukesksuse ajastul, uskudes, et su teenistus sõltub sellest, mida sa õpid“ (what you earn depends on what you learn), ei taastooda me hulka pettunuid, kes on „ise süüdi“ oma “valikutes“? Ja muidugi ka hulga eneseimetlejaid, kes oma edu uskuvad väärivat, sest see on tasu nende tubliduse ja pürgimuste eest.   

Selliselt ise oma saatuste seppadena omi asju, sageli teineteisest eemaldudes ajades, võib sandellikult küsida, kas avaliku huvi on säärases võidujooksus ikka kaitstud? Muidugi, nende küsimuste küsimine kütab kirgi demokraatia algusaegadest peale, kuid näib, et nende olulisus on nüüdsel ajal uut aktuaalsust saamas. Selles debatis on oluline täpsustada, kas ja kui, siis mil määral kahtleme meritokraatias endas, selle tööturu- ja/või diplomikeskses väärtussüsteemis või hoopis selle ideaali luhtumisest kuivõrd pole suutnud mängureegleid ühtlustada. Ühelt poolt, ülikoolitarkuse (või teatud ülikoolide ja erialade) ja majandusedu poole kaldu olev väärtus- ja väärtustamissüsteem tõmbab väärikust ära nn südame- ja kätetöödelt (kui kasutada Goodhart’i viimase raamatu vahvat kolmainsust) ehk hoolitsuse ja oskuste väärtustamiselt. Viimased, muide, eeldavad sageli ühtviisi palju pead ja nende olulisust on aeg, milles praegu elame end mitmel moel meelde tuletanud. Teisalt, kui võitja võtab kõik, siis on trügimisel teine hoog ja küsimuse, kellele ja mille alusel millelegi õigus tekib, akuutsus kasvab. Kooliharidusest rääkides on selliste küsimuste raskuskese koolide vastuvõtu poliitikatel.      

Seekordse haridusmõtte mõtestamise raames panustasimegi koostöös Kaire Põdraga peatükiga koolivalikust, mõtestades koolivalikut Tallinna koolivalikupoliitika näitel. Viimane, muide, on üks väheseid Euroopas, mis avalik-õigusliku koolisüsteemi sees 1. klassidesse lapsi katsete alusel sõelub. Niisiis, olgugi et pealtnäha argine küsimus, on viimaste kümnendite suundumused kaasa toonud koolivaliku tähtsuse tõusu, mis väljendub nii perede pingutustes oma lapsele sobiv kool leida, koolivaliku poliitika muudatustes kui ka selle teemaga seotud uuringute olulises kasvus. Meie peatükk võtabki vaatluse alla koolivaliku eri tahud, et selgitada nii koolivaliku olemust kui ka sotsiaalset mõju. Peatükk koondas perioodi 2012-2017 uurimusi, sh ETH ja kahe doktoritöö (Triin Lauri, Andre Veski) raames tehtuid. Näitame nende andmete najal koolivalikupoliitika alase kirjanduse tänaseid suundumusi ja Eesti ja eelkõige Tallinna arenguid ses valguses. Selgitame, kuidas ühtluskooli juurutavas Tallinnas pea kolmandik peresid mujale kui elukohajärgsesse kooli pürgib ja mil määral selle „võidujooksu“ raames sotsiaalselt tugevamaid peresid välja nopitakse. Ka seda, kuidas head ideed puterdava või pooliku elluviimise raames absurdsusese võivad viia. Arutleme, kas ja kuidas on koolivalik seotud sotsiaalse õiglusega ning kas koolivalikul on sisu väljaspool neoliberaalsust ning kas nn demokraatiakool, mida valikuvabadus eri poliitika valdkondades võiks pakkuda, ikka viib küpsema ja vastamisvõimelisema ühiskonnani või astuvad ambitsioonikamad paremat „teenust“ otsides riigiga seotusest pigem välja. Kokkuvõtvalt nentisime, et tänases hariduskorralduses on poliitikaid ja korraldusi, mis taastoodavad ebavõrdsust ja suurendavad ühiskondlikke lõhesid ning avaldasime lootust, et nutika koolivalikupoliitika kujundamise ja elluviimisega saab tagada, et Eesti hea tulemus põhihariduses säiliks.

Siinkohal tänud raamatu ilmumise eestvedajatele ja distsipliine ületava haridusmõtte alase diskussiooni käivitajatele!