Doktoritöös selgus, et suurem suhtlusvõrgustik mõjub hästi naiste elulemusele
Elu jooksul tekkinud suhtlusvõrgustikud ja sotsiaalmajanduslik positsioon on tegurid, mis võivad mõjutada inimese terviseseisundi kujunemist. Selline toestik võib parandada terviseseisundit või hoopis krooniliste haiguste ja stressi kahjustavat mõju süvendada. Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Liili Abuladze uuris oma doktoritöös erinevate Euroopa riikide ja Eesti kesk- ja vanemaealiste sotsiaalsete ressursside potentsiaalset kaitsvat seost tervise ja elulemusega.
Suhtlemine lähedaste inimestega ehk nn lähivõrgustikuga annab võimaluse saada ja pakkuda emotsionaalset tuge. Emotsionaalne tugi võib mõjutada tervist, sealhulgas füüsilise või vaimse puude tekkimist, aga ka sellest kogunenud stressi leevendada. Nii võib selline tugi parandada inimese toimetulekut argielus või ka elu pikkust.
Abuladze leidis, et Eesti kesk- ja vanemaealiste, eriti tegevuspiirangutega inimeste, suhtlusvõrgustikud on keskmiselt väiksemad ja perekesksemad kui mitmes teises Euroopa riigis elavatel eakaaslastel. Seega on emotsionaalse hoole vahetamise võimalused siin mõnevõrra piiratumad, osaliselt pikaajalise madala eluea tõttu. Samas ilmnes, et suuremad võrgustikud olid toeks vaid naiste eluea puhul, seda nii neljateistkümne Euroopa riigi kui ka eraldi Eesti kohta tehtud analüüsis. Suuremast tugivõrgustikust ei olnud siiski naiste puhul abi selle stressi leevendamisel, mida tervisepiirangud ja ühiskonnaelust kõrvalejäämine põhjustavad. Leevendust pakkus sõpradega suhtlemine ja naiste puhul ka see, kui langes ära kohustus partnerile tuge pakkuda.
Ehkki suhtlusvõrgustike rolli on peetud tervises ja ühiskonnakorralduses väga oluliseks, siis Eesti kesk- ja vanemaealistel ilmnes võrgustike ja elulemuse vahel positiivseid seoseid vähe. Suurema lähivõrgustiku olulisust Eesti kesk- ja vanemaealiste naiste pikemas elulemuses saab tõlgendada mitmesuunaliselt – suuremasse võrgustikku kuulumine aitab tervisele kaasa, pikendades elu. Teisalt on emotsionaalse hoole saamine ja andmine soo lõikes erinev – kesk- ja vanemaealised naised on tavapäraselt peamised hooleandjad ümbritsevatele inimestele, seega võivad tulemused peegeldada ka emotsionaalse toe andmise seost, mitte vaid saamise mõju. Eesti tegevuspiirangutega inimeste stressikogemusi vastavad lähivõrgustikud aga ei puhverdanud, viidates pikaajalistele puudujääkidele tegevuspiirangutega inimeste sotsiaalse lõimumise valdkonnas.
Abuladze doktoritöö uudsus eelneva kirjandusega võrreldes on erinevate tervisenäitajate ja sotsiaalmajandusliku positsiooni kuhjumise analüüs. Uurimistöö kinnitas varem leitut, et vanemaealistel eurooplastel, kes on kogenud lapsepõlve ja täiskasvanuea jooksul kuhjunud sotsiaalmajanduslikku halvemust, on ka halvem tervis nii tervise enesehinnangu, tegevuspiirangute kui ka kognitiivse võimekuse näitajates. Hoolimata idaeurooplaste madalamatest tervisenäitajatest ning enamast ebasoodsaid tingimusi kogenud inimestest, ei ilmnenud halvemuse kuhjumine märgatavana Ida-Euroopa vanemaealistel.
Oma doktoritöö uurimuse jaoks analüüsis Abuladze kesk- ja vanemaealiste uuringu „SHARE“ mitme laine jooksul kogutud andmeid. Sotsiaalvõrgustike ja elulemuse vahelisi seoseid aga ka sotsiaalvõrgustike jaotust tegevuspiirangutega inimestel pole Eesti kohta varem uuritud. Tulemused aitavad tähelepanu pöörata tervise sotsiaalsetele osistele olukorras, kus rahvastikuvananemine ning tegevuspiirangute kasvav osakaal on toonud esile väljakutsed hoolekande ja tervishoiu paremaks korralduseks ning rahastamiseks.
Liili Abuladze kaitses doktoritöö „Social Resources and Health Outcomes of Middle-Aged and Older Populations“ („Kesk- ja vanemaealiste sotsiaalsed ressursid ja tervis“) 4. juunil. Doktoritööd juhendasid Tallinna Ülikooli sihtrahastusega professor Luule Sakkeus, Rotterdami Erasmuse Ülikooli professor Pearl Dykstra ja Tallinna Ülikooli vanemteadur Martin Klesment. Doktoritöö oponendid olid Varssavi Majanduskooli dotsent Anita Abramowska-Kmon ja Ben-Gurion'i Ülikooli dotsent Ella Schwartz-Cohn.