Kindlates kätes Euroopa heaoluriik
7.veebruaril toimus Brüsselis pidulik üritus – avalikustati kõrgetasemelise ekspertgrupi raport “Sotsiaalkaitse ja heaoluriigi tulevik Euroopa Liidus”. Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika teenekal professoril Anu Tootsil oli au olla üks 11st Euroopa tippteadlasest, kes 75 kandidaadi seast välja valiti, et see raport valmis kirjutada.
High Level Expert Group’i (HLG) missiooniks seati pakkuda Euroopa Komisjonile välja visioon heaoluriigist, mis oleks nö ’fit for the future’ ja suudaks edukalt toime tulla globaalsete megatrendide aga ka heaoluriigi konkreetsemate väljakutsetega nagu vähenev maksubaas ja muutuv töömaailm. Kohustuse selline ekspertgrupp luua võttis Euroopa Komisjon Euroopa Sotsiaalõiguste Samba tegevuskavaga. Niisiis oli HLG tegevus algusest peale kenasti sobitatud EL sotsiaalse dimensiooni arengu põhivoolu.
HLG liikmed ja DG EMPL töötajad külas kolleeg Anton Hemerijckil Firenzes, EUIs, oktoobris 2022.
Ekspertgrupi raporti põhisõnumite arutelu on planeeritud ÜTI teadusseminaride sarjas maikuus, sestap jätan siinkohal sisu põhjalikuma ülevaate kõrvale ja jagan hoopis muljeid sellest, mida aastasest koostööst Brüsseli bürokraatide ja Euroopa tippteadlastega õppisin.
Esimene õppetund – ära kahtle, vaid müü ennast.
Kui konkursist teada sain, oli mul ebalust palju – kas tasub?, kas ma suudan?, kas mul on lootust? Kui mu elukaaslane poleks mind tagant torkinud, oleks ilmselt dokumendid saatmata jätnud. Taotluse kirjutamisel on alati mõistlik mõelda – mida on mul sellist väärtuslikku, mida teistel pole? Siin tuleb esimese hooga muidugi pähe see ’naine ja Ida-Euroopast’. Aga sellest võib täna juba väheks jääda. Teadsin, et Euroopa heaoluriigi poliitiline ambitsioon on pöörata ennast näoga noorte poole; samas on noorte temaatikat heaoluriigi võtmes ikka veel üpris vähe uuritud ja kuulsamad teadlased tegelevad traditsiooniliste teemadega nagu pensionid, sotsiaalpartnerlus ja tööhõive. Nii paningi oma COST YOUNG-INis kogutud teadmised mängu ja ma ise usun, et just see noorte fookus poliitikate vastastoimes ja heaolurežiimide prisma läbi tegi minust hinnalise kandidaadi. Lõppraporti noorte peatükkide tööversioonid ongi minu kirjutatud.
Teine õppetund – tee rohkem, vingu vähem
Kõik mu kolleegid ekspertgrupis olid täiskohaga professorid või teadurid; kõigi nende graafikud olid tihedad. Loengute pidamine, vastuvõtuvestlused ja muu õppetöö oli mu lääne professoritest kolleegidel mahukam kui meil, ja samas nende endi silmis paju kõrgemalt väärtustatud. Selle kõrval publitseerisid nii mitmedki neist ’nagu hullud’. Näiteks Anton Hemerijckil ilmus selle sama aasta sees 12 artiklit ja raamatu peatükki. Ma ei kuulnud kordagi virisemist ülekoormusest ja ajapuudusest. Kalendrid ja tähtajad pandi klappima, ülesanded jagati ära ja kõik pidasid sellest kinni. Tühja-tähja peale koosolekutel aega ei kulutatud, ühte ja sama asja sada korda üle ei korrutatud. Nagu nõupidamine algas, nii mindi kohe asja juurde. Kõigil oli oma kodutöö tehtud ja materjalid läbi loetud.
Kolmas õppetund – professionaalne bürokraatia on kulda väärt
Toormaterjali, mille me aastaga läbi töötasime, on muljetavaldav. Et kõiges selles korda hoida ja varustada eksperte–sisuloojaid vajalike andmetega, oli meil DG EMPL (Tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadist) abiks neli inimest, kes meid regulaarselt varustasid teemakohaste raportitega, mida Euroopa agentuurid massiivselt toodavad ja kes otsisid meile andmebaasidest vajalikku statistikat, millele me ise lihtsalt ligi ei pääsenud. Nende tugiinimeste pädevus sotsiaalpoliitikas oli muljetavaldav ja seetõttu oligi nendest nii palju abi toimetamaks tekste, mille 11 väga erineva ’käekirjaga’ eksperti olid kirja pannud. Iga kohtumise algul briifiti meid ka sellest, kes kellega EL tasandil on kohtunud, millistes küsimustes on oodata edasiliikumist ja kus on erimeelsused suuremad. Seda, miks see teadmine kasulik on, sain aru alles HLG töö lõpufaasis (vt järgmine õppetund).
Neljas õppetund – kui tippametnik räägib, et peaksid praktiseerima ’kastist välja mõtlemist’, ära võta seda üleliia tõsiselt.
Mäletan hästi HLG esimest kohtumist, kus mitmed Euroopa Komisjoni kõrged ametnikud meile teele häid sõnu kaasa andsid. Vist oli see tööhõive ja sotsiaalõiguste volinik Nicolas Schmit, kes kutsus meid üles olema loovad, novaatorlikud ja mõtlema ’kastist välja’. Võimukoridorides vähekogenud inimesena läksin kohe elevile ja jätsin kahe silma vahele teise soovituse - visioon peab olema novaatorlik, ent samas ka rakendatav. See viimane tähendas loomulikult paljude eksisteerivate poliitikate, arengukavade, sihtmärkide ja töös olevate direktiivide ning soovituste silmaspidamist. Lisaks sellele EL liikmesriikide tavad ja poliitiline olukord. Näiteks perepoliitiliste soovituste sõnastamisel oli üpris keeruline leida sõnastust, mis sobiks Ungarile, Madalmaadele, Prantsusmaale ja ka kõigile ülejäänud 24 liikmsriigile. Nii et kui me lõpuks jõudsime poliitkasoovituste sõnastamiseni, siis ei jäänud bravuurikast ’kastist välja’ mõtlemisest suurt järele. Sain selgeks, et kui tahad, et sinu raporti soovitusi poliitkud ka reaalselt rakendama (või vähemalt kaaluma) hakkaks, tuleb ekstravagantsed mõtted kõrvale jätta.