ÜTI teadusseminar: Peeter Selg, Georg Sootla, and Benjamin Klasche on Governance Failure and Failure Governance

TLÜ teadlaste kauaoodatud raamat algatab relatsioonilise pöörde poliitika kujundamises ja valitsemises, arendades edasi relatsioonilist ehk suhtepõhist poliitikaanalüüsi - võttes relatsioonilist mõtlemist arvesse mitte ainult kirjeldavates, vaid ka ettekirjutavates küsimustes. See raamat väidab, et vajadus sellise pöörde järele tuleneb nn nurjatute valitsemisprobleemide – nagu kliimamuutused, COVID-19 tüüpi pandeemiad, ülemaailmsed majanduslangused ja pagulaskriisid – käsitlemise järjest kasvavast tähtsusest. 

Monograafia väidab, et valitsemine kui protsess suhete vaatenurgast tuleks ümber mõtestada, et suurendada selle potentsiaali selliste probleemide lahendamisel. Uuesti mõtestama ei pea mitte niivõrd valitsemise konkreetseid vahendeid või ressursse, vaid küsimust sellest, kas valitsemist tuleks üldse vaadelda vahendite ja ressursside kaudu. See raamat aitab sellesse arutelusse kaasa, koondades seniseid relatsioonilisi lähenemisviise valitsemisele ja viies need järgmisele – normatiivsele ja ettekirjutavale – tasemele. 

Avasõnades tõi Peeter Selg välja, et failure governance (läbikukkumise valitsmeine) on uus ja vajalik vaatenurk, kuna tänases poliitilises maailmas on kõik pidevas muutuses ja stabiilsust on vähe. Tavaarusaamadel põhinevast maailma mõistmisest relatsiooniliseks minnes, peame orienteeruma failure governance printsiipidele. Bob Jessopi eneseirooniat parafraseerides, me võime (vaid) loota ’paremale läbikukkumisele’ (failing better), ehk siis meie võimuses on vähemalt valida kuidas ja mis vormis me läbi kukume. Tegemist on pessimistliku, kuid teatava elegantsiga maailmanägemisega.

Üldiselt lihtsaid, kompleksseid, nurjatuid (wicked) ja deproblematiseeritud. Nurjatute probleemide puhul ei ole ühtset arusaama ei probleemist endast, kui ka võimalikest lahendusteedest. Tihti pakutakse valmis standardlahendusi  probleemidele, mille iseloom ja dünaamika ei ole üldsegi selge. Seda viimast võibki nimetada deproblematiseerimiseks.

Raamat analüüsis kolme juhtumina Covid-19 pandeemiaga seonduvat (mis jääb samuti teose valmimise perioodi). Esiteks vaade Taiwani eduloost, (kus failure governance põhimõtteid päriselt rakendati) ja teiseks, kontrastina, Ameerika Ühendriikide de-problematiseeriv  lähenemine Covidile (ilma teadlasi kuulamata ja eksperte kaasamata). Kolmandaks Saksamaa juhtum, mis omamoodi jäi nende kahe äärmuse vahele ning millest kõneles täpsemalt Benjamin Klasche oma ettekandes.

Georg Sootla rääkis poliitikadisainist ja -teooriatest. Ajaloolisest vaatest lähtuvalt, et traditsiooniline läänemaailma avalik poliitika (public policy) on tekkinud vastusena 1930. aastate kriisidele. Eesmärgiks on olnud poliitikute piiramine ekspertide poolt, et eelkõige vigu vältida. Selline tehnokraatlik vaade avalikule poliitikale on soosinud majanduslikku ja
militaarset arengut.

See toimis laias laastus kuni heaoluriigi kriisini, alates 1970. aastatest. Traditsiooniliste avaliku poliitika vahenditega ei ole sellele kriisile efektiivseid vastuseid leitud tänaseni. Põhiprobleemiks on, et klassikaline lähenemine pakub lahendusi keskklassile, mis (1960date aastate arusaamas) peaks paisuma ja lõpuks asendama ’alaarenenud’ ja raskustes ühiskonnakihid.

Ent seda ei toimunud ja hilisemal ajal on kesksel kohal olnud ühiskonna fragmenteerumine. Avalik poliitika oli endiselt orienteerinud keskklassile, kuid see on nähtusena ise muutunud. Reaalsus on konfliktsete ootuste ja vajadustega, mitmekesine ühiskond – public policy pole sellele siiamaani ammendavaid vastuseid leidnud. Üritatakse küll leida lahendusi, eesmärgiga vältida täielikke ebaõnnestumisi, kuid uut taset sellega ei saavutata. Avalikku poliitikat on käsitletud (kuni 1970. aastateni) kui lahenduste tsüklit. Heaoluriigi praktikatele on küll pakutud erinevaid intellektuaalsed vastused; kuid tänapäevane nurjatute probleemide käsitlus üritab esimesena pakkuda kvalitatiivselt uut lähenemist.

Näitena klassikalisest vs uudsest poliitikast on tuuleturbiinide arendus. Paar kümnendit tagasi olid põhilisteks konkurentideks USA ja Taani. Ameerikas rakendati keskselt juhitud, teadmisele ja ressurssidele orienteeritud management’i, Taanis aga olid arengu vedajateks autonoomsed ja konsensuslikud toimijad. Tulemuseks oli 2000. aastate alguses olukord, kus maailma kuuest suuremast tuuleenergeetika firmast neli olid Taanist.

Benjamin Klasche lisas Saksa kogemusest kolmanda juhtumi, ehk illustreeriva näite Euroopa keskelt (naabruses riigid, kes said Covidi kriisiga pigem kehvemini hakkama). Saksamaa paigutus oma poliitikate ja tulemustega laias laastus USA ja Taiwani vahele. Edukas oldi esimeses perioodis, failure governance, ehk eestvedava juhtimise, ekspertide kaasamise ja pideva planeerimise rakendamisega. Hilisemates lainetes – traditsioonilisemate lahendustega – Saksamaa enam nii edukas ei olnud. Näiteks vaktsineerimises oli ebaõnnestumisi, kui arvati, et kõik retseptid ja töötavad lahendused on juba olemas.

Kokkuvõtvalt ja kliimaküsimusi üldistades, et need on vastand failure governance’le. Kliimakriisi ei peeta ’päris’ kriisiks ja kasutatakse tavalise valitsemise bürokraatlikke tööriistu. Ei toimu kiireid kohandumisi muutustele ega ekspertide reaalselt kaasamist. Kliimakriisi iseloomustab ka de-problematiseerimine, kus osapooled veeretavad vastutust üksteisele.

Professor Rein Raud tõdes, et on oma uurimisprojektidega, riivamisi, lähenemas sarnastele teemadele (mis on tema jaoks siiski uued) ning lisas mõned avatud küsimused.

Esiteks protsessipõhise lähenemise põhi küsimus. Millal ja kus üks protsess algab ja teine lõppeb? Midagi on ka vahepealset või ainult üks või teine või hoopis on elemente mõlemast?

Teiseks kausaalsuse probleem, protseduuriliselt vaadates, mis on mida (mingit olukorda) põhjustanud? Kui kaugele ajas tuleks või peaks tagasi minema (kas lausa dinosaurusteni)…

Kolmandaks läbikukkumise idee, et kui midagi tahtsid saavutada siis see ei õnnestunud, aga äkki oled selle juures hoopis midagi muud saavutanud? Näitena ajaloost, kui valitseja käsul kulla tegemise asemel avastas Saksa alkeemik – oma suures läbikukkumises – portselani valmistamise. Olukord oli uus ja ebaõnnestumises oli midagi tänaseni kasulikku.

Laiemas perspektiivis on ka küsimus, kas komplekssest probleemist on meil ikka sarnane arusaam (et mis üldse on see probleem)? Seda ühist osa ja või arusaama ei pruugi siiski olla. Kui näiteks võtta tänane aktuaalne Iisraeli ja Palestiina perspektiiv: see on nii erinev, et nad ei jaga isegi sama sõnavara, seega ei saa tekkida isegi päris arutelu. Relatsiooniliselt on kõik on defineeritav vaatenurga kaudu.

Diskussant Joonatan Nõgisto kommenteeris omalt poolt, et raamatus esitatud lähenemisel on kolm eesmärki ja väärtust:

• Kontseptuaalse skeemi muutus. Talupojatarkusel põhinevalt maailma arusaamalt protsessilisele ja relatsioonilisele, mis on rohkem intuitiivne.
• Analüütiline sfäär. Nurjatute probleemide ontoloogilised alused ja metodoloogilised järelmid. Millised on need head, loovad, uued seletused?
• Normatiive dimensioon ja poliitiline kujutlusvõime. Failure governance juhtmõte: Lahenduskeskselt probleemikesksele lähenemisele üleminek, kui võti nurjatute probleemide mõtestamiseks.

Diskuteerisid teenekas professor Rein Raud (TLÜ humanitaarteaduste instituut) ja nooremteadur Joonatan Nõgisto (TLÜ ühiskonnateaduste instituut).

Juhatas professor Peeter Selg (TLÜ).