Uudiseid hariduse uurijatelt

See, et haridus mitte ainult ei leevenda ühiskonna probleeme, vaid neid sageli ka juurde tekitab, on ühiskonnateadlastele hästi teada. Teada on ka see, et vaatamata probleemi pikaaegsele märkamisele, pole suudetud hariduslikku kihistumist peatada. Üheks suundumuseks on keskenduda halvemuste ja paremuste kumuleerumisele kui ühele võimalikule seletusele üle põlvkondade kanduvale ebavõrdsusele. Selle suundumuse tuules võtsid ÜTI teadurid Prof Ellu Saar ja Triin Lauri ette hulgateoreetilise lähenemise, mis traditsioonilisest regressioonist paremini kumuleeruvaid mustreid ja nendest tulenevaid võimalikke eelistusi ja takistusi haridusteedel võimaldab paljastada.

Mida see hulgateoreetiline lähenemine tähendab? Kui eeldame, näiteks, et lapse haridusotsuste kujunemisel on määrava tähtsusega nii see, kas tema emal ja isal on kõrgharidus kui ka see, milline on koduse kultuurilise kapitali tase (mõõdetuna näiteks raamatute arvus), siis hulgateoreetiline analüüs keskendub tavapärase korrelatsiooni asemel sellele, kui suur on erinevus nende vahel, kel on need kõik „kapitalid“ olemas võrrelduna nendega, kel on vaid üks. Mida kõrgem on see kapitalide koondumine, seda ebavõrdsem on ühiskond ja seda suuremal määral võtavad „võitjad kõik“ ehk edasiõppimise võimalused on kõrged just kõiki ülalmainitud kapitale omajatel. Eeliste koondumisest veelgi olulisem aga on selliste eeliste puudumise roll kõrghariduse omandamist takistava asjaoluna. Ehk teisisõnu, laste jaoks, kelle emal-isal ei ole kõrgharidust ega küllaldast kultuurilist kapitali, jäävad kõrgkoolid uksed suletuks.

Ellu Saare ja Triin Lauri vastilmunud artikkel https://journals.sagepub.com/doi/10.1177/00207152221092152 tugines PIAAC andmetele ning analüüsis kuue riigi (Tšehhi, Eesti, Itaalia, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia) halvemuste ja paremuste kumuleerumisi ning näitasime lisaks süsteemitasandi võrdleva analüüsiga seda, milliste riikide hariduskorraldus suudab neid kumuleerumisi kõige paremini ohjata. See, et valitud riikidest Rootsi haridussüsteem osutus kõige võimekamaks nii paremuse positiivse kui ka halvemuse negatiivse mõju piiramisel, ei ole vast haridusuurijatele suur uudis, samuti ka see, et paremuste kumuleerumine hariduse ekspansiooni tuules suureneb. Küll aga näitasime uudselt, et halvemuste koondumise takistav jõud on paremuste soodustavast võimest oluliselt tugevam. Põnev oli ka see, et selgus, et peale Rootsi ei ole analüüsitute hulgas riike, kes „mõlemas suunas“ hästi hakkama saaks, küll aga on näiteks Saksamaa pigem selline riik, kus soodsa tausta kumuleerumine mõjutab järgmise põlvkonna haridusteid pigem vähem. Eestis ja Suurbritannias aga vastupidi, ebasoodus taust jätab piirab kõrghariduse omandamise võimalusi suhteliselt vähem.

Kokkuvõtteks, kuivõrd sotsiaalteaduslik hulgateoreetiline analüüs on küllatki inertsel teadusmaatikul endiselt veel pigem alternatiivne nišš kui peavool, siis seda enam on vägev, et sellise „nišitootega“ kõrgetasemelises ajakirjas läbi lõime.