40 aastat ülikoolis. Tiina Selke: "Õppige ja seadke endale uusi väljakutseid, vaid nii saab ajaga kaasas käia ja areneda."

Jutu käigus ilmneb, et Tiina on ülikoolist 40 aasta jooksul eemal olnud väga minimaalselt. Lõpetamise järel käis ta Põltsamaalt veel kolm aastat ülikooli segakoori proovides. Hiljem Tallinnasse naasnuna oli aastaid Tallinna ülikooli naiskoori abidirigent, hiljem Tehnikaülikooli vilistlaskoori dirigent, lisaks juhendanud mitmeid ansambleid. Paralleelselt ülikoolis töötamisega on ta terve aeg ka üldhariduskoolis õpetaja olnud. Ta peab sellist toimimist vajalikuks just seetõttu, et metoodikat õpetades üliõpilastele ei saa olla ise koolist eemal. See on aidanud tal analüüsida ka enda tööd veelgi enam süvitsi. 

Teie karjäär on muusika valdkonnas kahtlemata mitmekülgne. Mida peate oma karjääri olulisemateks saavutuseks?

Tahaksin välja tuua neli kõige olulisemat saavutust. Esiteks ajakiri, mis on rahvusvaheliselt eelretsenseeritav ja kannab nime The Changing Face of Music and Art Education. Anname seda koos Gerhard Lockiga välja alates aastast 2010. Sattusin juba 1990ndate alguses ühte projekti, kust sain palju rahvusvahelisi kontakte ja mis pani alguse ka teisele saavutusele, milleks on rahvusvaheliste konverentside korraldamine aastatel 2004–2015. Leian, et just rahvusvahelistumisega ongi minu suurimad saavutused seotud. Olulise tähtsusega on olnud ka Eesti muusikapedagoogika saavutuste tutvustamine Euroopas. Olen alati sellistelt üritustelt kaasa võtnud teadmise, et Eestil on, mille üle uhke olla. Ning neljas ja väga oluline saavutus on õpilaste digitaalse heliloomingu konkursi idee väljakäimine. Nimelt selgus uurimistöö tulemusena, et muusikaõpetajad ei hinda õpilaste enda kodus loodud muusikat. Seega hakkasime ise sellist konkurssi korraldama. Teist taolist digimuusika konkurssi õpilastele Euroopas minu teada ei ole.

Mis oli rahvusvahelistumise taga veel teie jaoks peidus?

Minu eesmärgiks oli tuua Eestisse teema muusikakasvatuse filosoofia. Meil oli uuritud muusika ajalugu ja muusikafilosoofiat, aga muusikakasvatuse filosoofia on hoopis midagi muud. Pean õigeks seisukohta, et teadmine kasvab välja praktikast. Tuleb igaks juhuks märkida, et tol ajal oli koolis risti vastupidi. Hakkasin siis seda teooriat ka ise rakendama ja ma leidsin, et teema propageerimiseks ma pean tooma kõik selle suuna tipptegijad Eestisse. Minu õnneks langes see ajale, kus ka ülikooli eesmärk oli rahvusvahelistumises jõudsalt edeneda.

Kellega koos olete neid suuri tegusid oma karjääri jooksul teinud?

Meil on olnud väga tugev muusikaosakond: – Andres Avarand, Gerhard Lock, Marit Mõistlik-Tamm, Auri Niilo, Lilian Jõesaar, Vaike Kiik-Salupere, Pille Saar, Avo Ulvik ja paljud teised kolleegid. Üksi ei tee ei konverentse ega anna ajakirja välja. Nemad on olnud tõesti parimad kaasteelised, keda soovida.

Olete teinud nii teadustööd kui õppetööd. Milline teema teile endale kõige südamelähedasem on?

Uurimistöö on minu jaoks väga oluline ning köitev ja kui ma juba süvenen, siis teinekord on sealt väga raske välja tulla. Teemani jõudmiseks on pikk tee ja siis on hea, kui ei ole kõrval segavaid faktoreid. 2006. aastal ma alustasin näiteks uurimistööga teemal, kuidas lapsed tajuvad muusika ja värvi ja vormi seoseid tehes ise savipille. Mul oli väga hea materjal käes, kuid ma ei leidnud sellele teaduslikku teooriat taha. Sünesteesiat peeti tol ajal selliseks “hullumeelsuse ilminguks” ja sellist sõnagi polnud Eestis kuuldud. Aga kuna ma nii mitu aastat teooriat otsisin, siis ka artikli sisu, mis mul valmis oli, jäi kõrvale. Nüüd paar aastat tagasi ma tegin sarnase uuringu ja nüüd ehk saan õige pea selle teema ka tulemuslikult lõpetada.
Lisaks on minu südameasi ka metoodika ehk küsimus, kas me alati lähtume lapse vajadustest. Me räägime küll lapsekesksest õpetamisest, mis on tänapäeval ideaal. Kuid me ikkagi õpetame õppekavade järgi, mille on koostanud täiskasvanud ja professionaalid. Mind pikka aega huvitas see probleem, et milliseid tunnitöid õpilased enim tahavad ja mida nad hindavad versus mida teeb õpetaja. Tegime neid uuringuid loomulikult üliõpilastega koos ja me nägime vastuolu, et õpetajad tihti ei oska kaasa minna uuemate nähtustega nagu arvutimuusika. Muidugi ei võimalda seda ka alati tehniline baas. Sellest uuringust kasvaski välja digitaalse heliloomingu konkursi idee.

Kuivõrd erinev on koolis õpetamine ülikoolis tegutsemisest?

See energia, positiivsus ja optimism, mis ma algklassidelt saan, on hindamatu väärtusega. Näiteks saab tuua ühe hiljutise neljanda klassi, kellel plokkflöödi tunnis oli nii palju indu mängida läbi kõik õpitud lood ikka veel ja veel kord – see inspireerib ka mind väga palju. Tol korral tulin koju ja tegin neile lausa ise uue loo. Ülikoolis tegutsemine viib inimest aga enda arengus uutele tasanditele. Enda täiendamine ei pea tingimata olema erialane. Olen näiteks praegu Sirje Runge koolitusel “Suurt pilti vaadates”, mis viiakse läbi kunstiliste vahenditega. Eelmisel nädalal ma tulin sealt näiteks ära seletamatu tundega, mis mulle tohutult meeldis. Ega ma muusika õpetamises otseselt visuaaliga midagi ei tee, aga see koolitus annab mulle küll mingi täiesti uue nägemise ja paneb mõtlema.

Kuigi tööl on väga oluline roll, siis puhkama peab ka. Kuidas ennast maandate?

Täpselt see sama viis, milleni ka eelmises küsimuses jõudsime. Kuna plokkflöödile ei ole kirjutatud väga palju, siis väga tihti istungi ise klaveri taha ja teen ise. Aga ma hoidun klassikaliste lastelaulude tegemisest ja püüan ikka selliseid rütmikamaid lugusid teha.
Üks maandamise viis on ka maalimine. Ma käisin isegi ühe valgevene väljapaistva akvarellisti töötoas. Seal ütles üks teine akvarellist mulle, et kui ta oskaks sama hästi klaverit mängida, kui mina oskan maalida, siis küll oleks tore. See oli minu jaoks suurim kompliment oma tööde kohta. Ma tean, et ma ei ole professionaal ja näen ise ka oma vigu, aga ei oska neid tihti parandada. Muidugi on mul ka päris suur aed, millega tegeleda ja samuti koer, kes vajab palju seltsi.