"Mees metsast" reisib Matsallu - värske vilistlase lõpufilmi festivaliteekonna algus

Mõned päevad tagasi jõudsid lõpusirgele minu dokumentaalfilmi õpingud Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis. Minu magistritööna on valminud film "Mees metsast" ("Backwoodsman"), mis jutustab loo ühe noorema põlvkonna metsamehe Mati Sepa elust ja arvamistest. Filmi tegema ajendas mind küsimus - mis siis meie metsadega päriselt ikkagi toimub? Olin kuulnud nii palju vastakaid arvamusi, looduskaitseaktivistid ühel pool rindejoont, metsatööstus ja RMK teisal. Tahtsin minna ise vaatama, soovisin teemasse süveneda, et kujundada oma arvamus. Antud film räägib küll eelkõige Mati seisukohtadest, millele aga olen valmis täna omalt poolt alla kirjutama. Üheks murekohaks on kahtlemata liialt kõrged raiemahud, mille tagant paistavad selgelt metsatööstuse kõrvad.

Vanema metsa osakaal kahaneb sellise kiirusega, et isegi kui noored metsad peale kasvavad (ja tihumeetrite järgi on meil metsa rohkem kui kunagi varem), siis kümne aasta pärast oleme siiski olukorras, kus raieküpseid metsasid on jäänud pigem väga väheks ja meie maad katavad noorendikud. Sealt tuleb ka survestamine looduskaitsealadel raiumise teemal, raieküpseks saanud metsade vanuse alandamine jne.  Siin aga on teinegi probleem - noored metsad on haigustele palju vastuvõtlikumad kui liigirikkad vanad kooslused ning paljud liigid vajavad elukeskkonnaks just seda vana metsa. Kui keskkonnaaktivistidele heidetakse ette liigset emotsionaalsust ja sõjakat suhtumist, siis paraku pean möönma, et teinekord tuleb lihtsalt kisa tõsta, sest muidu ei hakkagi asjad õigemas suunas liikuma ja rahahuvid sõidavad lihtsalt muudest väärtustest üle. 

Kui aga tulla helgete hetkede juurde, siis ühed kõige põnevamad kogemused kogu filmimisperioodist olid need, kui läksime metsa mõnd looma varitsema/vaatlema. Aprillis õnnestus meil näha mäkrasid. Kahjuks need kaadrid küll filmi ei jõudnud, kuid sellele vaatamata jääb see seiklus mulle kauaks meelde. 

Kõndisime üle õhtuse päikesekullas põllu ja jõudsime Mati juhtimisel vanasse metsatukka. Just õhtul muutuvad paljud loomad aktiivseks ning lähevad jahile, nõnda ka mägrad. Pidime hiilima väga vaikselt, sedamööda kuidas mägra urule ligemale jõudsime. Lõpuks tundus iga sammu astumine väljakutsena, et mitte mõne järjekordse oksarao prõksumist kuuldes vähendada meie šansse mäkrasid päriselt näha. Olukorra muutis keerukamaks see, et kandsime kaasas statiivi, kaamerat, helitehnikat. Lõpuks saime kohale. Mati määras tuule suuna järgi meie varitsuspaiga, et meie lõhn mägrale urust väljudes ninna ei kargaks. Asusime ootama. Minu jaoks oli see esmakordne kogemus niimoodi metslooma varitseda. Pidime täielikus vaiksuses seisma kusagil tund aega ja mina olin juba enda peas arvamas, et ega see mäger täna meid küll endile ei näita, kuid siis järsku tõstis Mati näpu püsti ja osutas puude vahele, kust tõepoolest ilmus nähtavale musta-valge kirju loom. Kuid jõudsime teda vaid korraks silmata kui ta juba puude vahele kadus. Hakkas hämarduma. Mati oli aga arvamisel, et urus peab olema ka teine mäger, niisiis jäime teda ootama. Ning tõepoolest, poole tunni pärast pistis ka teine sõber oma nina urust välja ja meil õnnestus teda silmitseda ning ka korralikult filmida. Ootamine oli end ära tasunud ja mina kahtlemata ühe põneva kogemuse võrra rikkam. Kui hakkasime filmi kokku panema, siis pidime aga valima filmi avastseeniks kas kobraste või mäkrade vaatluse ning kuna kopravaatlusest oli meil Matist endast paremaid kaadreid, siis osutus kaalukauss sel korral siiski kobraste kasuks. 

Metsade vahel ringi sõites nägime veel ka põtra, rebaseid, jäneseid, palju metskitsesid. Sain teada, et Mati ei olnud ainus Kääpa küla elanik, kelle jaoks loomade vaatlemine oli tavaline õhtune ajaveetmise viis. Kui kinosaal puudub, siis tuleb ise minna ümbrusest elamusi otsima. Niisiis, jah, Eesti metsade vahel võib kohata mitmeid vahvaid metsaasukaid kui selleks tahtmist ja kannatlikkust on. 

Filmi sünopsis

Mati on noorema põlvkonna metsamees Põlvamaalt, kes on kasvava murega jälginud viimaste aastate kiireid muutuseid eesti metsades. Ta tunneb põhjalikult enda ümbruskonnas leiduvaid puude-ja loomaliike ja teab, et hetkel võetakse lageraietega maha rohkem metsasid kui meie ökosüsteem seda kahjustumata ära kanda suudaks. Nõnda on paljud liigid muutumas erinevatele haigustele aina vastuvõtlikumaks ja mitmed teised hoopis väljasuremise ohus. Ta jälgib, kuidas Riigi Metsamajandamise Keskus (RMK) annab välja kevadel, linnurahu ajal korralduse maha võtta suured alad metsa, et takistada üraskite levikut. Mati teadmisel aga oleks tulnud üraskitega võitlust alustada juba paar aastat tagasi ja ka nüüd kasutada selleks meetodeid, mis on palju tõhusamad kui lihtsalt rutakalt harvesteri metsa saatmine. 

Ta postitab videoid internetti ja kogub siiski vaikselt sotsiaalvõrgustikes kuulsust. Kuigi tal on toetajaskonda, saavad tema väljaütlemised aga tihti ka naeruvääristamise osaliseks. Sellele vaatamata üritab ta teha oma parima, et võidelda süsteemi vastu, mis paistab pidevalt tegevat rutakaid ja läbimõtlematuid otsuseid, mis mõjutavad meie järeltulevaid põlvesid.

Sedamööda, kuidas tema kuulsus kasvab, märkavad tema potentsiaali ka mõned EKRE erakonna poliitikud, kes veenavad teda poliitikasse astuma. Küsimus säilib, kas nad on tõepoolest Mati ideedest huvitatud või näevad temas siiski pigem “häältemagnetit” järgmisteks valimisteks. 

Oma looduskaitselise missiooni kõrvalt kasvatab Mati ka kahte poega - viieaastast Tõnist ja kuueaastast Indrekut. Ta püüab oma lastele õpetada, kuidas metsas ja selle elanikes näha enamat, kui ainult palki ja raha. 

Film on valitud Matsalu Loodusfilmide festivali võistlusprogrammi, kus toimub ka filmi ametlik esilinastus, 18.septembril kell 18.00
Järgmine linastus leiab aset 8.oktoobril kell 20.30 Tallinnas, kinos Sõprus.