Michael Andrew Keerdo-Dawson: Kui ma oleksin pudel šoti viskit, oleksin praeguseks juba joodav

Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?

Oli nii isiklikke kui ka tööalaseid kaalutlusi. Suurim kiusatus doktorikraadi tegemiseks oli võimalus teha loovuurimustööd, kus uurimistöö ja kunstipraktika on põimunud. Võimalus mõtiskleda ja panustada filmitegemise teadmistesse läbi filmitegemise protsessi oli põnev võimalus ja ma tahtsin seda proovida. Nüüd olen sellesse protsessi täielikult uppunud ja näen selle väärtust kunstipraktika tuleviku innovatsioonile, uutele teadmistele filminduses ja uutele uurimissuundadele.

Aga oluliseks oli ka see, et  üks kolleeg ütles mulle, et ma peaksin doktorikraadi tegema, sest ma ei muutu enam nooremaks. See oli ka veenev ja tal oli õigus. Ma ei muutunud selle viie aasta jooksul, mis mul kulus doktorikraadi lõpetamiseks, sugugi nooremaks – tegelikult arvan, et vananesin kaks korda kiiremini. Kui ma oleksin pudel šoti viskit, oleksin praeguseks juba joodav.

Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?

Interaktiivne filmitegemine on põnev valdkond, mis on muutunud elujõulisemaks tänu kaasaegsetele tehnoloogilistele edusammudele, mis toetuvad minevikus sagedamini räägitud lugudele ja lahkuvad neist. Interaktiivne filmitegemine sunnib kirjanikku-režissööri murdma mineviku tavasid tähendusrikkal viisil, et kohaneda sellise narratiivi keerukusega, mida see nõuab. Nendes oludes tehtud loominguliste otsuste üle mõtisklemine tõi minu puhul esile teatud pinged ja tendentsid, mida seni ei tunnistatud, ning vabastas mind uurima radikaalsemaid lähenemisi jutuvestmisele filmis. Kaasaegses maailmas on oluline uurida meetodeid, mis võimaldaksid stsenaristidel-režissööridel käsitleda jutuvestmist teistmoodi või teisest vaatenurgast ja vähemate või vähemalt erinevate piirangutega.

Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?

Ma arvan, et mul polnud ühtegi salanippi. Proovisin, ja õnnestus endale mõned head harjumused paika panna. Määrasin kirjutamiseks kindlad ajad, mis algasid sageli väga varahommikul kell 5 või 6. Panin tunniks taimeri ja kirjutasin vahetpidamata, ilma pausi tegemata, seejärel tegin 15-minutilise pausi, kus sain teha kõike muud. kui kirjutada (nt juua kohvi, minna jalutama, vaadata YouTube'is videot jne). See kestis niimoodi hommikuni ja siis pärastlõunal lugesin uuesti läbi, mida olin päevaks kirjutanud ja toimetanud. See tehnika on minu jaoks alati töötanud igasuguste kirjatööde puhul.

Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?

Minu korteriaknast paistis võsastunud ja õunapuid täis maatükk. Kui ma oma lõputööd kirjutama hakkasin, saabus sellele krundile ehitusmeeskond, piiras selle aiaga ja raius maha paljud puud ning asus ehitama seda, millest saaks kallis kortermaja. Nädala kaupa jälgisin nende edenemist ega saanud jätta tõmbamata paralleele, kui nad rajasid hoone vundamenti. Lõpetasin oma tutvustuse; kui nad ehitasid esimest, teist ja kolmandat korrust, edenesin oma esimeste peatükkide kaudu. Kui nad lisasid inventari ja tarvikuid ning korrastasid aeda, hakkasin kirjutatut ümber sõnastama, toimetama ja täpsustama. Kui nad neid kortereid ehitasid, ehitasin minagi midagi muud. Nüüd on kaks perekonda sisse kolinud ja kindlasti tuleb varem või hiljem ka teisi ning hoone seisab kahtlemata veel aastaid. Kui hakkan oma uurimistööd konverentsidel ja festivalidel levitama, tunnen, nagu oleks pered sisse kolinud. Loodan, et minu uurimistöö osutub kasulikuks ka mõneks järgnevaks aastaks.

Doktoritööga saab lähemalt tutvuda SIIN.