Raul Talmari 15-aastane teekond Tallinna Ülikoolis

Teil täitus oktoobris 15 aastat Tallinna Ülikoolis töötamist. Kuidas te ülikooli tööle sattusite?

Aastal 2007 kutsus mind Tallinna Ülikooli kandideerima Merike Aarma. Konkursil läks mul piisavalt hästi, et mind tööle võtta. Selle kutse eest olen Merikesele igavesti tänulik, sest seda otsust ei ole ma küll kordagi kahetsenud. Ka 90ndatel töötasin mõnda aega Tallinna Ülikoolis, nii et see ei olnud päris tundmatus kohas vette hüppamine. Mul oli ikkagi mingi aimdus sellest, mis mind siin ees ootab. Seda aga kauaks ei olnud ja peagi hakkasid üsna järsku mitmed muutused toimuma – kõigepealt instituutide ühendamine ja siis Laialt tänavalt ära kolimine. 

Mis on ülikooli peamised arengud või edasiminekud, mida te nende 15 aasta jooksul täheldanud olete?

Minu ampluaa või ametioskuseid on aastate jooksul palju vähemaks jäänud. Kui ma siin tööd alustasin oli meil vähemalt üks kohustuslik tund nädalas koos koorimeistriga. Täna oleme me olukorras, kus koorijuhtimist kui sellist enam õppeainena ei olegi ja individuaaltundide hulk on üsna suuresti vähenenud. Sellel on ilmselt erinevaid põhjuseid ning üheks nendest on kindlasti raha. Dirigeerimine on tõenäoliselt kõige kallim õppeaine mida õpetada, sest maksta tuleb nii õppejõule kui ka kontsertmeistrile. Ma näen, kuidas selle maja fookused on aja jooksul muutunud, kuid nendega tuleb kaasa minna. 

Viieteistkümne aasta jooksul näeb ja kogeb ühes organisatsioonis nii mõndagi. Kuidas on teie arvates Tallinna Ülikool muutunud ja mis võiks tulevikus veel muutuda?

Minu mätta otsast vaadatuna sooviksin ma rohkem individuaalseid kontakte ja tunde. Kõik tudengid on äärmiselt erinevate oskustega ja oluline on leida iga ühe arenguks sobivad viisid. Muusika õpetamisel ei ole veel välja mõeldud paremat süsteemi kui õpetaja ja õpilase omavaheline suhe. Muusikateoreetilisi teadmisi saab muidugi edasi anda rühmades, kuid individuaalne side on pillimängu õppimise juures siiski väga oluline. 

Selge on see, et ülikool kui teadusasutus on pisut erinev kõrgematest muusikaõppe asutustest – nende vahel on teatavad käärid. Samas leiame ühiselt kolleegidega, et juhul kui ülikool on võtnud enda suunaks ka kunstidega tegelemise, siis oleks ju tore, kui ta arvestaks ka nende vajadustega, mis selle suuna arendamisega kaasnevad.

Mis on sellest viimasest 15 aastast teile kõige eredamalt meelde jäänud? 

Kõige eredamalt on meeles Vita maja avamise õhtu. Meie tudengid tegid üritusel muusikat, tantsisid, lõid valguse – siis ma adusin, et selle maja potentsiaal kunstide ühendamiseks on tohutult suur. See, et nii palju erinevaid kunstiliike korraga toimivad on üldse maailma kunstiloos väga uus asi. Kui vaadata teatrit aga ka muusikat, siis need ei ole enam omaette, vaid esinevad ikka koos teiste kunstiliikidega. 

Põnevaid kogemusi on pakkunud ka muusika tehniline loomine ja filmide helindamine. Ma olen nii vana, et see ei ole minu jaoks loomulik tegevus, aga kui ma näen mil moel ja kui kiiresti oskavad tudengid tänapäevaste vahenditega muusikat teha, siis see on väga äge. Minul jääb üle ainult kõrvalt vaadata ja mõningate muusika toimimise üldiste mehhanismide osas juhendada.

Ma ei usu, et arvuti suudab olla loominguline – arvuti saab meid aitada meie ideedes, aga impulss peab ikkagi inimese peast tulema. 

Ja muidugi on igas lennus mõned tudengid, kes jäävad eriti eredalt meelde. Üks hea näide on Ragne Rüütelmaa, kes töötab nüüd juba mitme kooriga ja kirjutab ise koorimuusikat. 

Kuidas te ennast tööelust välja lülitate? 

Selleks teen ma tavaliselt sporti – mu suur armastus on tennise mängimine. Viimased kaks aastat olen ma koos ühe tudengiga regulaarselt kaks korda nädalas tennist mängimas käinud. Ja kord nädalas käin ma siin majas professionaalse treeneri käe all võrkpalli harjutamas. 

Lisaks sellele meeldib mulle ehitada, sest sellest jääb väga selgelt mingi jälg maha. Kuigi ma ei ole kunagi ehitamist õppinud ja ilmselt teen ma seda väga valesti, pakub see mulle sellist naudingut. Ja õnneks seal Hiiumaa metsade vahel, kus mu suvekodu on, ei näe ka keegi seda, mida ma ehitan. Selline aja maha võtmine ja Hiiumaa looduses viibimine on minu jaoks oluline ja ma teen seda peaaegu igal nädalavahetusel. 

Mis teid elus inspireerib ja sütitab? 

Mind sütitab hea kontsert või teatrietendus. Esimese hooga haarab selline heas mõttes kadedus, et kurivaim, kuidas nad nii hästi seda teevad. Aga see on minu jaoks kõige suurem inspiratsiooniallikas, sest siis tekib uus energia ja tahtmine ise ka midagi sellist korda saata. 

On teil mõni hea kultuurisoovitus, kuhu kolleegid võiksid minna või mida kogeda? 

Kahjuks paljud ägedad koorikollektiivid ei jõua suurele ekraanile, aga kindlasti tasub jälgida Vox Populi, Head Ööd, Vend ja HUIK! kooride tegemisi. 

Hiljuti leidsin enda jaoks Mehis Heinsaare teosed, millest olin koheselt lummatud. Kristiina Ehini või Doris Kareva luule lugemine annab samuti alati erakordselt hea tunde. Sõnad on ka koorimuusika üheks väga oluliseks osaks. Seda on alati põnev vaadata, kuidas helilooja suudab mingid sõnad muusikasse panna ja siis dirigendina proovid ära arvata, mida autor või heliooja siis mõtles. Aga suur osa muusikast, mis mõjub otse ja emotsionaalselt teebki seda teksti kaudu.

Head heliloojad inspireeruvad headest tekstidest, need kaks ei saa kuidagi üksteisest lahus olla.

Mis on teid viimased 15 aastat ülikoolis hoidnud, mis teeb ülikoolist teie arvates atraktiivse tööandja?

Vaimsus. Meil on kolleegidega väga tore ja meeldiv koosmõtlemine. Siin on uskumatu sünergia – tipp kunstnikud ja kinomehed on koos, Eesti kõige kuulsamad mehed istuvad siin üle koridori. See sünergia ongi mind siin hoidnud. Ma arvan, et akadeemilisus mulle ei sobi, aga selline kultuuriakadeemilisus, mida ma siin tunnetan, see on minu asi küll.