Doktoritöö: teadlastel on meedias mitu nišši
Lisaks oma teadustöö tutvustamise soovile ajendab teadlasi meedias esinema näiteks eesmärk tõsta teaduse mainet või mõjutada mõnd poliitilist otsust. Teadlase peamisest eesmärgist sõltub tihti, kui oskuslikult ta meedia võimalusi ära kasutada oskab, leiab Tallinna Ülikoolis doktoritööd kaitsev Arko Olesk.
“Need teadlased, keda ajendab mõni strateegilisem eesmärk, suudavad enamasti olla meedias püsivamalt nähtavamad ja suunata kajastust endale sobivas suunas,” selgitab Arko Olesk. “Võib tuua võrdluse, et teadlaste meediasuhtluses toimuvad samasugused protsessid kui evolutsioonis,” jätkab Olesk. “Teadlane peab kohastuma, et meedias edukalt oma sõnumit edastada. Kui teda huvitab esmajoones oma teema arusaadav selgitamine, on tal tarvis teistsuguseid omadusi ja võtteid kui siis, kui eesmärgiks on avaliku arutelu suunamine. Justnagu liigid kohastuvad oma ökoloogilise nišiga, kohastuvad ka teadlased selle meedianišiga, mida soovivad asustada.”
“Oma töös toon välja viis mõõdet, mille põhjal on võimalik selliseid kohastumusi hinnata,” selgitab Olesk. Näiteks on nende seas arusaam ajakirjanduse tööloogikast ja oskus seda enda huvides ära kasutada. “Oma tööd tutvustada soovivale teadlasele piisab, kui ta kohaneb ajakirjanike ootusega vastata kiiresti ning selgitada teemasid lihtsalt ja huvitavalt. Strateegilisema eesmärgiga teadlased peavad aga suutma ise teemasid ajakirjandusse viia, võttes ajakirjanikega ühendust ning pakkudes ideid neile sobivas võtmes,” toob Olesk näite.
Töö tugineb muu hulgas Eesti esimese satelliidi ESTCube-1 üles lennutanud töögrupi kogemustele. “Nende suhtlust meediaga uurides õnnestus näha, kuidas teadlased õpivad meedia kirjutatud ja kirjutamata reegleid, ning mõista, kuidas erinevad eesmärgid kujundavad meediasuhtluse mustreid,” märgib Olesk.
Teadlaste ja meedia suhete alane teaduskirjandus on välja toonud, et kui teadlased hakkavad liigselt püüdma nähtavust meedias, võib selle all kannatada nende töö teaduslikkus. “Sellest uuringust sarnaseid mõjusid ei paistnud. Aga kui teaduse populariseerimise võtmes räägitakse palju, et teadlased peavad rohkem avalikkuses esinema, peame olema teadlikud, millised ohud teaduskajastuse kvaliteedile võivad sellega kaasneda,” ütleb Olesk.
Töö toob ühe võimaliku ohuna välja ka ajakirjanduse positsiooni nõrgenemise. “Kui teadlased muutuvad oma ideede “müümisel” aina paremaks ning ajakirjanikel pole aega või soovi süveneda, on teadlasel hõlbus saavutada endale sobiv meediakajastus,” kirjeldab Olesk. “Kuniks teadlase motiivid on õilsad, ei pruugi sellest midagi hullu juhtuda, ent ajakirjanike usaldust teadlaste vastu ära kasutades on kergesti võimalik teadustulemusi liigselt üles puhuda või levitada küsitavaid väiteid. Seega vajavad ühiskonnad jätkuvalt kriitilist teadusajakirjandust.”
“Näemegi, et teadlaste meediasuhtluse mustreid saab hinnata ka selle järgi, milline kasulik või kahjulik mõju on neil teadusele laiemalt, teadlastele endile, avalikkusele või ajakirjanikele. On mustreid, millega kaasneb probleeme, kuid on olemas ka kombinatsioonid, mille puhul kõik osapooled võidavad,” ütleb Olesk. “Just selliste mustrite hoidmise ja loomise jaoks vajalikele oskustele peame teadlasi ja ajakirjanikke koolitades rohkem tähelepanu pöörama.”
Tallinna Arko Olesk, kes oli doktorantuuris Tallinna Ülikoolis Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis, kaitseb oma doktoritööd "Teadlaste meediastumine: protsess, indikaatorid, mõju” 18. septembril. Selle juhendajad on Barbi Pilvre ja Anastassia Zabrodskaja ning oponendid Ragne Kõuts-Klemm Tartu Ülikoolist ning Mike Schäfer Zürichi Ülikoolist.