Teadlane teab: Miks inimene tantsib? (Heili Einasto)

Teame, et tants on hea kehale ja meelele, kuid vähem teadvustame, et tants on kiire ja tõhus viis kehalise kogemuse ja sotsiaalsete kehaga seotud arusaamade edastamiseks, sest teabevahetus toimub peegelneuronite kaudu kehalt kehale, ilma aju sekkumiseta, selgitab Tallinna Ülikooli tantsuteooria lektor Heili Einasto.

Just seetõttu võib tants vormida ühiskonnas kehtivaid, kuid enamasti välja ütlemata norme ühiskondlikust staatusest: soolisusest, vanusest, oma minapildist, kehalisest võimekusest. On kogukondi, näiteks traditsioonilised juudi või islami omad, kus mehed ja naised üldjuhul koos ei tantsi, või kui nad seda teevad, siis ei olda kehalises kontaktis. Nii tugevdatakse tantsu abil meeste ja naiste tegevusvaldkondade lahusolekut, samas kui oma sugupoolega käest kinni hoides rõhutatakse sugupoole sisemisest sidusust eri vanustes inimeste vahel.

Kui aga tantsitakse valsivõttes, kus naine on mehe embuses, mis sai valdavaks 19. sajandi vältel, rõhutatakse romantilise paarisuhte olulisust. 20. sajandi lõpus aga hakatakse pidudel tantsima lausa üksi või ühe paarilise juurest teise liikudes või rühmas, aga ikkagi individuaalseid liigutusi tehes. See toonitab ühiskonna individualistlikke hoiakuid kollektiivsete üle.

On suur vahe, kas ühiskond n-ö lubab tantsida (eriti avalikus ruumis) ainult tervel, noorel inimesel, nagu see oli vaikimisi reegel Nõukogude Liidus, või sobib tantsima ka ratastoolis inimene. Kui koos tantsivad koos füüsiliselt võimekas ja vähem võimekas inimene, siis tugevdab see ideed võrdsetest võimalustest.

Nii et tants mitte ainult ei peegelda ühiskondlikke hoiakuid, vaid kinnistab, tugevdab, aga ka eirab või koguni trotsib neid. Tants võib luua piire: meie tantsime nii, nemad aga teisiti. Tants võib neid piire ka lammutada ja kogukonnasuhteid tugevdada, nagu teeb meie tantsupidu, kus staadionil tantsivad tuhanded, tribüünidel ja kodudes aga kümned tuhanded neid jälgides ning peegelneuronite abil kaasa tantsides.