Linda Helene Sillat: "Eksimine on osa teekonnast võiduni!"

Linda, kuidas Te jõudsite oma uurimisteema juurde?

Tehnoloogiate ja nende kasutamise teema huvitas mind juba siis, kui õppisin bakalaureuseõppes alushariduse pedagoogiks. BA lõputöös uurisin, et kuidas lasteaiaõpetajad kasutavad digitehnoloogiad oma töös. Kuna minu ema oli lasteaia õppealajuhataja, siis andis see mulle võimaluse noorena sukelduda alushariduse maailma, mis oli põnev väljakutse! Esmest korda töötasin lasteaias juba neljateistkümne aastasena, nii, et ülikooli jõudes oli mul õpetaja kogemus taskus.

Pärast seda otsustasin jätkata oma õpinguid juba digitehnoloogiate instituudi haridustehnoloogia magistriõppes, kus keskendusin õpetajate haridustehnoloogiliste pädevuste uurimisele, mida võib pidada digipädevuse eelkäijaks. Samal ajal asusin tööle DTI Haridustehnoloogia Keskuses projektide spetsialistiks. Pärast edukat magistrikraadi kaitsmist, minu õppejõud, ja tegelikult ka kolleegid, haridustehnoloogia professor Kairit Tammets ja matemaatika ja informaatika didaktika professor Mart Laanpere pakkusid jätkata oma õpinguid ja astuda doktorantuuri. See andis mulle võimaluse lähemalt uurida õpetajate digipädevuse ja nende hindamise teemat, ning siis juba doktorandi rollis. 

Kuidas muudab Teie uurimistöö maailma (kasvõi natukene)?

Minu uurimistöö proovis leida vastuseid küsimustele: miks meil on vaja õpetajate digipädevuse hindamist läbi viia? Millised on erinevad lähenemised hindamise läbi viimiseks? Mida on vaja õpetajatel selleks, et nad saaksid mõtestatult kasutada uusi tehnoloogiaid oma töös? Kas õpetajatel on vaja tuge, koolitusi või muid enesetäiendamise võimalusi? Ma arvan, et need teemad toetavadki ja laiendavad Eesti haridusruumi!

Millised olid Teie salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?

Kõige tähtsam on tihe koostöö juhendajaga. Kahe juhendajaga koostöö on muidugi keeruline, sest sa pead arvestama mõlema juhendaja ideedega ning lisaks leidma võimalusi neid ideid oma mõtetega siduda. Samas annab see võimaluse oma uurimisteemat veel laiemalt vaadelda. See, et minu juhendajad olid enne doktorantuuri astumist ja selle ajal mu kolleegid, kindlasti aitas, kuna meil oli juba eelnev koostöö kogemus.

Tähtis on ka ajaplaneerimine, mis mul ei tulnud ilmtingimata hästi välja. Värske doktorandina tuleb palju häid pakkumisi ja põnevaid projekte, aga sa pead oskama, mõnikord, öelda „ei“. On tähtis hinnata oma võimalusi adekvaatset ja võtta vastutust nende asjade eest, millega saad hakkama. Samas on väga oluline nautida seda perioodi ja end proovile panna. Doktoritöö kirjutamine ei ole lihtne ja ei peagi olema, aga see on aeg oma teemat rahulikult uurida ja õppida! Tasub teha meeskonnatööd juhendajatega ja usaldada protsessi. Kunagi ei tohi eksimist karta, sest eksimine on ka üks osa teekonnast võiduni.

Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?

Kõige meeldejäävad hetked olid esimesed kaks töölähetust oma juhendajatega. Esimene reis oli Kairitiga kohe, kui alustasin oma õpinguid doktorantuuris. Ühe projekti raames pidime reisima Kanaari saartele enne jõule. See kogemus oli nii sürreaalne! Ma olin alles 24-aastane, värske doktorant, kes reisis oma ülemuse ja juhendajaga esimeseks advendiks Kanaari saartele. See reis möödus tänulikkuse tähe all, et mul oli õnnestunud leida töökoht ning teema, mis sellisele seiklusele viis.

Ja samasugune reis oli siis Mardiga üks aasta hiljem. Nii mina, kui ka Mart siiamaani ei tea, kuidas juhtus nii, et me olime lennukis esimesse klassi pandud. Ja kui lennukeid vahetades oli meil eraauto sõidutamas, siis Madridist Sevillasse sõitmiseks jäime ikkagi peaaegu rongist maha... Võib-olla olime liiga heas tujus ja elevil?! Aga jällegi ei lähe see mul kunagi meelest, sest reis viis Euroopa Komisjoni uurimiskeskusesse ja Mart võttis mu kaasa. 

Nende reiside ajal ma olin nii-nii noor ja veel ise ei teadnud kas või mis minust saab. Aga Mart ja Kairit uskusid juba siis minusse ja tutvustasid mind (loodetavasti) uhkusega „Saage tuttavaks, see on Linda, meie doktorant!“. 

Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on Teie jaoks “tark eluviis”?

Jätkusuutlikkus! Mis see tähendab minu uurimisvaldkonnas? No näiteks, see õpilane kes täna läheb esimesse klassi jõub tööturule alles 2040 aastaks. Aga missugune on ühiskond siis? Mis töökohad on tema jaoks siis olemas? Ja kuidas me täna peame teda juba ette valmistama? Sama küsimus tekib õpetajate puhul. Millised on õpetaja tööülesanded aastal 2040? Millised on need ülesanded, mida nad täna tegema ei pea? Kuidas saame neid toetada täna, et õpetajad oskaksid olla valmis tuleviku muudatustele? 

Teine tähtis teema on meie, kodanike, panus parema maailma loomisel. Mina töötan teadlasena, aga mis ma saan teha, et kusagil mujal oleks olukord parem? Ukraina-Venemaa konflikti ajal tegime koostööd Eesti arengukoostööga (Estonian development cooperation), mille põhieesmärk oli avada lasteaedasid Ukrainas või toetada siia tulnud lapsi haridussüsteemi üleminekul ning pakkuda töökohtasid Ukrainast pärit teadlastele. 

Aastal 2021, kui oli Covid-19 laine, tegime UNESCOga koostööd ja valmistasime Palestiina laste jaoks haridusstrateegiat. Muidugi siis oli fookuseks rohkem Covid-19. Aga seda sama haridusstrateegiat on võimalik kasutada sõjaliste olukordade järgsel ajal. Selgelt on kurb näha, et oleme jõudnud olukorda, kus nii lähebki. 

Teadlaste panus ühiskonda võib olla väga suur. Ma usun, et iga inimene, sõltumata tema valdkonnast, saab teha midagi selleks, et maailm oleks veidi parem koht.

Mida hindate oma juhendajate juures kõige rohkem?

Kannatlikkust! Ma arvan, et on väga raske juhendada nii noort inimest, kes alles otsib oma teed. Kairiti jaoks olin esimene doktorant, kes jõudis lõpuni, ehk see töö valmimine oli uus protsess meile mõlemale. Mu juhendajatel oli alati siht olemas, isegi siis, kui mul vahel ei olnud. Doktoritöö valmimise teekond oli pikk, kokku 6 aastat. Aga mu juhendajad toetasid mind väga ja saime hakkama! Siiralt tänan teid!

 

Loe rohkem doktoritööst