Madis Lepik: peagi otsime õpetajaid tikutulega!
Eesti koolimatemaatika hea tase võib õige pea langema hakata, sest matemaatikaõpetajateks õpib meie ülikoolides umbes neli korda vähem inimesi kui vaja oleks.
Madis Lepiku matemaatika-armastuse juured ulatuvad aega, mil ta õppis Pärnu Koidula Gümnaasiumis. Õpetajad oli ääretud toredad, koolielu põnev, matemaatika ja füüsika eriklassid andsid võimaluse sügavamat ainehuvi rahuldada. Pärast kooli lõpetamist oli Madisel selge, et ka temast peab saama matemaatikaõpetaja. Valikuid oli kaks: pedagoogiline instituut Tallinnas ja ülikool Tartus. „Kui juba õpetajaks, olgu siis Tallinna Pedagoogiline Instituut!“ otsustas ta. „Kahetsema pole ma seda otsust pidanud kordagi!“ tunnistab teenetemärgi kavaler. Õppis ta ju ka väga tugeval kursusel: neli toonast kursusekaaslast on praegu ülikooli õppejõud, mitmed koostavad õpikuid, ülejäänud on tublid kooliõpetajad. Madis Lepik oli samuti kooliõpetaja, andis Viimsis matemaatikat ja füüsikat. Töö sobis: lastele meeldis õpetaja, õpetajale lapsed ja neile mõlemale matemaatika. Tõsi, see aine on tõesti raske, seda oma loogika ning sisemise struktuuri tõttu. „Ta on ülesehituselt väga kumulatiivne, nõuab järjepidevat tööd, pingutust. Kui midagi vahele jätta, maksab see hiljem kurjalt kätte,“ selgitab Lepik.
Õpetajate koolitus ei ole jätkusuutlik
Kuigi koolitöö Lepikule sobis, jäi alles side ka ülikooliga. Ning nii oli loomulik, et ühel hetkel pakuti talle aspirantuuri, praeguses mõistes doktorantuuri võimalust. 1989. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis doktorikraadi, juhendajaks professor Jaan Mikk. Nüüdseks on Madis Lepik juba aastaid õpetanud Tallinna Ülikoolis tulevasi matemaatikaõpetajaid . Ja tulemuslikult: rahvusvahelised võrdlusuuringud näitavad, et läbi viimase aastakümne on Eesti matemaatikaharidus kuulunud vaieldamatult Euroopa tippude hulka. Järelikult on meil ka professionaalsed õpetajad ninghästitoimiv õpetajakoolitus. Kas me oleme nii edukad ka edaspidi? Küsimus on aktuaalne, sest õpetajakutse pole ühiskonnas populaarne ja õpetajaks õppijaid napib . Eesti kooli matemaatikaõpetaja on keskmiselt mitu aastat vanem kui 50. Kuuekümneste põlvkond on suurem kui kahekümneste ja kolmekümneste põlvkond kokku. „Kümne aasta pärast otsitakse matemaatikaõpetajaid tikutulega,“ ennustab Madis Lepik. „Meie ülikooli lõpetab igal aastal viis matemaatikaõpetajat, Tartu teist sama palju, aga vaja oleks 40!“
Tõsiste sammude ootuses
Küsimus pole ülikoolides – siin oodatakse huvilisi pikisilmi. „Küll peaks Eesti riik astuma õpetajakutse väärtustamiseks kiireid ja tõsiseid samme ,“ leiab teenetemärgi kavaler. Ka soovitab Lepik käivitada haridusalaste rakendusuuringute programmi, mis on suunatud Eesti koolidele. Teadlased on ju meil olemas, aga praegu teevad nad eelkõige piirideülest koostööd ja publitseerivad artikleid rahvusvaheliselt tunnustatud ajakirjades. Fookus tuleks aga suunata meie aktuaalsete haridusprobleemide lahendamisele. Samuti tuleks läbi mõelda süsteem, mis tagaks järjepidevuse õppekirjanduse koostamisel – praegu on see puhtalt kommertskirjastuste mure. Kui mured kõrvale jätta, naudib Madis Lepik oma tööd tõeliselt. Talle meeldib seista auditooriumi ees, koolitada tulevasi ja täiendkoolitada praeguseid õpetajaid, vedada kooliarendusprojekte. Ka meeldib talle teha koostööd teiste Põhjamaade uurijatega, laiendada niiviisi oma vaadet matemaatikaharidusele. Ning muidugi aitab ta nõnda Eesti matemaatikadidaktikat rahvusvahelisel areenile viia.
Madis Lepik; Valgetähe IV klass Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi matemaatika didaktika dotsent Madis Lepik on kauaaegne matemaatikaõpetajate koolitaja, matemaatika didaktika uurija ja koolimatemaatika arendaja. Seda tegevust toetab tihe koostöö kolleegidega mujalt, ta on Põhjamaade matemaatika didaktika uurijate assotsiatsiooni juhatuse liige.