Digiblogi

Sõudmine on puhas matemaatika!

Liisa-Marie Lääne on digitehnoloogiate instituudi matemaatika bakalaureuseõppe tudeng, kuid lisaks sellele on ta üks Eesti tulevikulootustest sõudmises ja tema eluunistuseks on osaleda esimese eestlannana suveolümpiamängudel. Alles hiljuti võitis Liisa-Marie sisesõudmise EM-il sprindis (500 m) hõbemedali. Uurisime lähemalt, kuidas Liisa-Marie sõudmiseni jõudis ja kuidas ta kõige selle kõrvalt õppida ja töötada jõuab.

Liisa-Marie Lääne

Kuidas Sa jõudsid sõudmiseni?

Sõudma hakkasin seitsmendas klassis dr. Sirje Tarraste soovitusel, kuna mul oli probleeme põlvedega. Sõudes aga kehamass põlvedele nii suurt koormust ei anna. Pärast esimest proovitrenni otsustasin, et see on ala, millega tahan tegeleda. 1. septembril alustan oma kümnendat aasatat sõudjana. Sõudmisel on kaks hooaega: sisehooaeg, ehk talveperioodil treenime sõudeergomeetritel sisetingimustes, ning välishooaeg kevadest sügiseni: siis treenime paatidega Tallinnas Harku järve peal. Kõige meeldivam on siiski välistingimustes treenida.

Mis Sulle selle spordiala juures kõige enam meeldib?

Sõudmine on tegelikult väga raske spordiala. On vaja julgust ja järjepidevust, tööd iseendaga. Mugavustsoonist välja astumine pole kunagi lihtne, kuid riskide võtmine võib mõnikord ennast ära tasuda. Tulemus sõltub nii paljudest mõjutajatest: olgu selleks ilm või ergomeetri seadistus. Kui tahta häid tulemusi, siis tuleb valmis olla ka nende nimel vaeva nägema. Mulle meeldib see imeline tunne, kui olen distantsi viimasesse veerandisse jõudnud- süda puperdab sees, kõrvus kumiseb, silme eest on must, jalg ei jõua enam lükata, aga leian veel ühe käigu, et liikuda edasi. Mõnikord võib see viimane veerand jääda stardist liiga kaugele... Just selle tunde taaskogemine, et on olemas see viimane vajalik käik, motiveerib mind hommikul vara üles tõusma ja pimedas trenni minema. Sõudmine on ränk spordiala, finišis pole mitte midagi ilusat, tihti ei mäleta isegi, kuidas ma sinnani jõudsin.

Liisa-Marie

Lisaks Tallinna Ülikoolis õppimisele, töötad ka koolis. Mis koolis Sa töötad ja mida täpsemalt õpetad?

Bakalaureuse esimesel aastal alustasin väikeses maakoolis 6. klassi matemaatikaõpetajana. Nüüd töötan Tallinna Saksa Gümnaasiumis ning õpetan seal matemaatikat seitsmendale, kaheksandale ja 10. klassile.

Milline on Sinu argipäev, kuidas jaga omad aega töö, õpingute ja spordi vahel?

Elan maal, linnast väljas. Mõnikord tuleb trennis olla juba enne päikesetõusu ehk minu päevad saavad alguse üpris varakult. Päevas on 24 tundi, mis tuleb ära jaotada treeningute, õpingute ja töö vahel. Ei tohi ära unustada ka täisväärtuslikku und ja toitumist. Aega tuleb osata planeerida, siis on kõik võimalik ning aega jääb veel ülegi.

Kas loogiline mõtlemine, mis on väga vaja matemaatika õppimisel, kuidagi aitab Sind spordis?

Sõudmine on puhas matemaatika. Kogu paat ja sõudeergomeeter on üles ehitatud matemaatikale tuginedes. Isegi ideaalse finišiaja leidmiseks on olemas valem. Kõik on omavahel seotud. Minu sõudepaat on 7,5m pikk, karbonist ja seadistatud mulle kraadi täpsusega. Aerude-, jalatoe- ja tullide nurgad- kõik on puhas matemaatika, kui kaugel asetseb pink jalatoest, millist aeruseadist ust vaja kasutada ilmale tuginedes. Arvatakse et sõudeergomeeter on lihtne trenažöör, aga tegelikult on sellega treenides peidus palju matemaatilisi termineid, mida kasutades on võimalik enda elu lihtsamaks teha. Sõudmine on nagu õpetamine- starti minnes võib kõik ette valmistatud olla, aga kas see ka töötab, seda ei tea enne, kui start on antud ja oled jõudnud finišisse.

On Sul peale sõudmise veel huvisid, millega vabal ajal tegeled?

Kui midagi teha, siis teha seda maksimaalselt. Sõudmine võitis minu südame, kui sellega esimest korda kokku puutusin. Alates 2014. aasta septembrist on kogu minu vaba aeg seotud sõudmisega.

 

Delfi sportLiisa-Marie Lääne (vasakul), Doris Meinbek (paremal), foto autor: EESTI SÕUDELIIT

Kes on Sinu eeskujud ja mida oled nendelt õppinud?

Minu suurimaks eeskujuks on Olaf Tufte, kes ütles mulle, et tegelikult ei mängi pikkus sõudmises mingit rolli, oluline on see, et sa tahad seda teha.
Kindlasti on üheks minu eeskujuks ka ema. Viimased kaks aastat on ta aidanud mul treeninguid läbi viia, saan teda usaldada ja vajan tema karmi kätt, sest ta tunnetab hästi minu võimekust ja minu piire. Ema oskab märgata minu tugevusi, nõrkusi, oskab motiveerida pingutama ja õigel ajal puhkama.

Milline on soovitus noortele sportlastele?

Käige koolis, haridus on oluline. Tark sportlane on haritud sportlane. Tuleb osta kuulata oma südant ja keha, hoolida üksteisest ja olla hoitud. Mitte kunagi ei tohi alla anda ja kui kukud, siis tõused uuesti püsti. Tuleb uskuda endasse ja viia oma unistused ellu.

Mis on Sinu moto, mille järgi Sa elad?

Eelkõige tuleb teha asju iseenda, mitte teiste pärast. Kui midagi teha, siis tuleb teha korralikult andes endast maksimumi. On vaja julgust ja järjepidevust, tööd iseendaga. Läbipõlemine tuleb siis, kui me emotsionaalselt või füüsiliselt enam ei jaksa, kuid kui soovid häid tulemusi, siis tuleb valmis olla selle nimel pingutama-näiteks uusi oskusi omandama.

Soovime Liisa-Mariele edu oma eesmärkide saavutamisel!