Tallinna Ülikooli doktor Maka Eradze: nautisin iga osa doktoriõppe teekonnast

TLÜ digitehnoloogiate instituudis kaitses tänavu maikuus Maka Eradze oma doktoritööd, milles ta uuris õpianalüütikat laiendatud õpiruumis.

---

• Kus ja kellena praegu töötad ning kuidas kasutad oma igapäevases töös oma teadustööst saadud teadmisi?

Teadmised, mille ma doktoriõpingute ajal omandasin, on minu praeguse tööga suurel määral seotud. Ma töötan Itaalias University of Modena and Reggio Emilia's teadurina ja minu valdkond on tehnoloogiaga rikastatud õpe. Töö sisuline fookus on kõrghariduse multimodaalsel õpianalüütikal, õpikeskkondadel, õpidisainil ja tõenduspõhistel õpetamispraktikatel.

• Doktoritöö kirjutamine on üsna suur töö ja vajab pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu n-ö nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Saage lapsevanemaks! Võib tunduda, et ma teen nalja, aga tegelikult on tehtud uuring, mis näitas, et laste saamine suurendab võimalust olla edukas ja motiveeritud.
Kui aga enda õpingute ajast täpsemalt rääkida, siis ma ei tunne, et oleksin jooksnud mitmeid maratone või teinud endale kuidagi liiga. Ma kirjutasin mitmetel artiklitel põhineva töö, seega valmisid need artiklid mitmete aastate jooksul. Tõsi – doktoritöö ülevaate loomise etapis tuli intensiivselt ja kogu tööd hõlmavalt keskenduda erinevatele töö osadele ning see oli küllaltki ajamahukas. Õnneks oskan ennast üsna hästi motiveerida. Seega minu ainuke soovitus on teha täpselt seda, mis meeldib ja kui oma valdkonnas ei ole soovi teadustööd teha, siis ei ole mõtet doktoriõppesse astuda. Mina tõepoolest nautisin kogu seda teekonda.

"Loodan, et praegu on aeg, millal enda prioriteete ümber hindame – võiksime ju palju rohkem oma planeedi ja ka üksteise eest hoolitseda."

• Kui oma doktorantuuri ajale tagasi vaatad, siis mis sellest kõige eredamalt meelde on jäänud?

Kui õpingute alguses koos oma perega Tallinnasse lendasin, oli oktoober ja mina läksin lennukisse täiesti suvises lühikeses riietuses. Tallinna lennujaamas võttis mind vastu talv ja pidin oma sulejope kohvrist välja otsima. See oli esimene kord, kui kogesin oktoobris talve.

• Mis Sa arvad, kuidas oma uurimistööga maailma parandasid?

Ma tahan loota, et koolidel on minu loodud raamistikust ja disainitud rakendusest abi, et klassis kasutatavaid õpetamispraktikaid paremini mõista ja analüüsida.

• Kuidas ja kui palju on Sinu elu mõjutanud ülemaailmne koroonakriis? Mis Sa arvad, milliseks kujuneb meie elu järgmistel aastatel?

Tunnen isegi veidi süütunnet, sest ma olen väga õnnistatud ja õnnelik. Terve minu perekond on hea tervise juures. Mul on töö, mida ma armastan. Kodukontoris töötamine ei ole minu jaoks võõras, sest olen seda väga palju ka varem teinud. Ma püüan olla kannatlik ja pidevalt teadvustada oma õnnelikkuse tunnet. Minu valdkonnas toimub hetkel väga palju ja tänu sellele on mul kogutud palju andmeid, mida analüüsida.
Teisest küljest on minu kodumaa Georgia koroonapandeemia põhjustatud tervishoiu- ja majanduskriisis. Olgugi, et ma seal hetkel ei asu, on mul valus vaadata, kuidas inimesed kannatavad. Lohutust toob teadmine, et liigume ehk järgmisel aastal vaikselt „normaalsuse“ poole tagasi. Loodan, et praegu on aeg, millal enda prioriteete ümber hindame – võiksime ju palju rohkem oma planeedi ja ka üksteise eest hoolitseda. Praegune olukord on heaks näiteks, kuidas silmale nähtamatu viirus tõestab, et me oleme osa ökosüsteemist, kus tuleb ka pöördelistel aegadel hakkama saada.

• Viimane raamat, mida lugesid? Miks seda ka teistele soovitada?

Ma loen alati mitut raamatut samal ajal. Mõni raamat on ilukirjanduslik, mõni teaduskirjanduse valdkonnast ja mõni on nende kahe žanri vahepeal. Hiljuti lõpetasin paralleelselt kahe raamatu lugemise: The Age of Surveillance Capitalism autorilt nimega Shoshana Zuboff ja Nino Haratistšvili raamatu Eighth Life (for Brilka). Esimest raamatut soovitan ma kõigile, sest seal arutletakse teemadel, mis on suurema hulga inimeste jaoks avastamata. Teise raamatu autor Haratistšvili on minu kaasmaalane ning soovitan tema raamatut neile, kes ei ole kursis Georgias toimuvate sündmuste ja Nõukogude Liiduga üldiselt.