TLÜ kalender 2021: Millega tegeleb tõsimängude lektor Mikhail Fiadotau?

Mis uuringud, projektid on hetkel käsil? 
Üks hiljutisi näiteid on Methodyca, digitaalne mäng uurimismeetodite kohta, mille õppejõud ja üliõpilased on loonud programmi Digital Learning Games raames. Avaldasime mängu 2021. aasta kevadel ja oleme sellest ajast alates piloteerinud seda Tallinna Ülikooli uurimismeetodite tundides.

Tulevane projekt, mis on mulle eriti südamelähedane, kannab nime Nordic Alliance for Sustainability in Gaming ning see on koostööprojekt Eesti, Soome, Rootsi, Taani ja Islandi ülikooli vahel, kes pakuvad mänguarenduse ja mängude kasutamisega seotud kursusi ja programme hariduses.

Lihtsamalt öeldes on eeldus, et videomängud on jätkusuutlikkuse osas mitmeti mõistetavad. Ühest küljest on mängudel olnud suur keskkonnajalajälg: mängude mängimine arvutites, mängukonsoolides ja nutitelefonides tarbib palju energiat; mänguseadmete tootmisel kasutatakse haruldasi muldmetalle ja muid taastumatuid elemente; need seadmed on ka õudusunenägu ringlusesse võtuks. See probleem on eriti terav, kuna mängutööstus on vähemalt viimase kolme aastakümne jooksul sundinud mängijaid pidevalt oma riistvara vahetama, et oleks võimalik käitada uusimaid ja arvatavasti arenenumaid mänge. Rääkimata sellest, et mängutööstus ise ei pruugi tingimata olla väga jätkusuutlik koht, sest paljud stuudiod toetuvad ajutistele töötajatele, tasustamata ületunnitöödele (crunching) ning võitlusele kaasatuse ja mitmekesisusega nii töökohal kui ka mängudes.

Kuid see ei pea olema nii. Videomängude esitamiseks ja nende jätkusuutlikumaks loomiseks on võimalusi nii keskkonna- kui ka kultuurilises mõttes. Ja institutsioonidena, kes õpetavad tulevasi mänguspetsialiste ja uurivad mängukultuuri, tunneme vastutust julgustada oma õpilasi sellega arvestama ja seda oma töös rohkem mõtisklema. Sel eesmärgil korraldame seminare ja mängude kooslusi, mis on pühendatud hasartmängude jätkusuutlikkusele ja vaatame, kuhu sealt edasi minna. Sooviksin hea meelega viidata veebisaidile, mis pakub projekti kohta lisateavet, kuid töötame selle kallal endiselt ja projekt algab korralikult alles septembris.

Mis sind elus inspireerib?
Mind inspireerivad head lood igas keskkonnas, olgu need raamatud, filmid, videomängud, etenduskunst või folkloor. Minu jaoks on ka teadlased jutuvestjad, kes konstrueerivad narratiive oma ideede edastamiseks, aga ka maailma mõtestamiseks (umbes nagu inimesed on loonud lugusid maailma mõtestamiseks juba ammusest ajast). Mõned mu lemmikteadlased on fantastilised kirjanikud: mänguteadlased Ian Bogost ja T.L. Taylor on kaks suurepärast näidet.
 
Millised on teie hobid ja huvid väljaspool akadeemilist ringkonda?
Pole üllatav, et mulle meeldib mängida ja teha videomänge (mitte ainult harivat). Mängude loomine on mõnikord olnud minu jaoks teraapiline, nagu juhtus Fake Your Own (Re-) Election mänguga, mille tegin pärast poliitilist kriisi kodumaal Valgevenes.

Armastan ka reisimist, mida on viimased kaks aastat olnud natuke keeruline teha, aga pluss on see, et pandeemia on andnud mu naisele ja mulle võimaluse Eestit rohkem avastada ning oleme avastanud palju suurepäraseid kohti, alates Saaremaal asuvast Panga pankrannikust kuni Keila-Joa juurde, kuni Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumini.

Olen ka kirglik muusika vastu. Ma ei maini konkreetselt ühtegi žanrit, kuna olen muusikaliselt kõigesööja. Olen kirjutanud muusikat mõnele videomängule, mille kallal olen töötanud, ja loodan, et mul on kunagi rohkem aega muusikategemisele kulutada.

Kuhu teie arvates teadus liigub?
Mul pole enesekindlust, et sellele üldist vastust anda, kuid toon välja kaks suundumust, mida loodan, et näeme rohkem. Üks neist on nihe monodistsiplinaarsusest: idee, et teadlased peavad spetsialiseeruma ühele kitsale valdkonnale. Sellel on kindlasti oma kasutusvõimalused, kuid potentsiaali on ka erinevate valdkondade ja erialade ristumiskohtade uurimisel. Minu enda töö on kuskil kultuuriuuringute, disaini, meediaõpingute ja arvutiteaduse vahel. Ja üks meeldivamaid asju minu töös on võimalus teha koostööd erinevate valdkondade teadlastega, kellel on samuti erinevad huvid. Ma hindan seda, et Tallinna Ülikool teeb jõupingutusi sellise interdistsiplinaarse koostöö edendamiseks teadus- ja arendusprojektide, ELU kursuste ja muude algatuste kaudu.

Teine asi, mida ma loodan näha, on teadlaste kogukonna enda mitmekesisus. Aastakümneid on suurtel inimrühmadel olnud piiratud juurdepääs akadeemilistele ringkondadele: naised, teise nahavärviga inimesed, seksuaalvähemused, puuetega inimesed, majanduslikult vähekindlustatud inimesed jne. Kindlasti on see tänaseks võrreldes sajandi taguse ajaga paranenud, kuid ka mängude uurimisel on palju arenguruumi. Mitmekesisemate häälte omamine on akadeemilisele ringkonnale tohutu õnnistus, kuna see pakub juurde uusi ideid ja vaatenurki ning ma loodan, et tunnustatakse rohkem neid takistusi, millega inimesed silmitsi seisavad, kui nad üritavad akadeemilisse ringkonda siseneda, ning rohkem algatusi, et kaasata rühmi, kes on alaesindatud. Muide, täpselt sama kehtib ka mängutööstuse kohta.