TLÜ kalender 2021: Millega tegeleb tulevane professor Kairit Tammets?

Mis uuringud, projektid on hetkel käsil? Millest need on?

Praegu on mul kolleegidega koostöös kolm suuremat uuringut käsil: distantsõppe mõjude uuring üldhariduskoolides. Oleme lõpetamas uuringu viimast etappi ja see on olnud mulle kindlasti üks huvitavamaid õppimismomente viimaste aastate jooksul. Mind kui teadlast huvitavad eelkõige distantsõppe õpetamisviisid tehnoloogiaga toetatud keskkonnas ning nende õpetamisviiside ja õpilaste individuaalsete eripärade koosmõju. Selleks on distantsõppe mõjude uuring andnud palju mõtlemisainet.
Teine suurem uuring keskendub haridustehnoloogilise innovatsiooni levitamiseks loodava mudeli loomisele H2020 projekti iHub4Schools raames ja see projekt hõlmab endas erinevaid tegevusi, millega olen tegelenud: koostöö haridustehnoloogia iduettevõtetega, tõenduspõhine kooliarendus, koolide digivõimekuse hindamine, õpetajate koosõppimine ja mentorlus jne. Projekt on esimene suurem H2020 projekt, mida koordineerin ja lisaks sisulisele poolele õpin ka suure projekti juhtimist – sinna on ilmselt suurem töö esimese kuue kuuga ka läinud.
Kolmas teema on seotud personaliseeritud õppimisega, aga mind huvitab siin just eelkõige õpetaja ja tehnoloogia omavaheline koostöö. Mind huvitab väga, millised on personaliseeritud õppe praktikad ja milline peaks olema süsteem, mis toetaks õpetajat personaliseeritud õppe rakendamisel, oma praktikate planeerimisel ja nende praktikate mõju märkamisel õppijate õppeprotsessi mõtestamisel.
Need on kolm teemat, kuhu olen sidunud mitmed oma varasemad ja praegused huvid ja tegevused ja loodan nende tegevustega edukalt edasi minna.

Mis Teid elus inspireerib ja sütitab?

Minu jaoks on töö ülikoolis nii intellektuaalselt kui sotsiaalselt inspireeriv.  Ma kindlasti lähen põlema, kui ma näen, et see, mida ma teen, kõnetab ja hakkab elama oma elu, inspireerib teisi ning selle tulemusena valmib midagi huvitavat. Sarnaselt inspireerivad mind vestlused targemate kolleegidega, kus ma õpin nägema teisi vaatenurki. Olen sellistest sügavatest vestlustest Zoomi-ajastu tõttu viimase 1,5 aasta jooksul nii palju puudust tundnud. Veel sütitavad mind sütitavad ka keerulised olukorrad, mulle meeldib lahendusi leida ja protsesse paremaks teha.

Lisaks teadusele – kas teil on ka mõni hobi või tegevus, mis keha ja vaimu virgutab?
 
Neid tegevusi, mis mu keha ja vaimu virgutavad on mitmeid, kuid mu viimaste aastate suurim virgutaja on kindlasti tennis. Sattusin täiesti juhuslikult väikesesse Kuusalu tenniseklubisse ning mulle hakkas seal nii palju meeldima, et naljalt ma trenni juba vahele ei jäta. Meil on suurepärane seltskond, me saame mängida tennisehallis ja õues ning meid treenib kõige kannatlikum ja rõõmsameelsem treener, keda saab üldse soovida. Tennis on minu ainus tööriist, mida ma oskan kasutada, et maandada pingeid peale väga keerulist tööpäeva. Olen üsna võistlushimuline ning minu kõige suurem vastane olen ma ise – kõige suurema rõõmu toob see, kui mul õnnestub trennis tehniliselt head löögid teha. Siis sõidan muheledes kodu poole ja olen endaga rahul. Aga on ka trenne, kui sõidan koju ja haletsen end, et minust ei saa kunagi tennisemängijat ning vahel on mul kahju, et nii hilja selle hobi enda jaoks avastasin. Tänu tennisele on mu ellu tulnud ka teine seltskond täiskasvanuid, kellega rääkida tennisejutte ning see on samuti tõeliselt värskendav. Me oleme kõik nii erinevad, – rohkem ja vähem keskealised harrastussportlased, aga selleks 1,5 tunniks on meil kõigil sama eesmärk, mis meid justkui nii sarnaseks teeb. Kord kuus on meil ka võistlused ja sel päeval on mul tavaliselt väike ärevus sees.

Aga ma armastan ka küpsetada, kokasaateid vaadata, kokaraamatuid lehitseda ja katsetada. Ma olen kindlasti magusate küpsetiste peale suurem meister kui soolaste asjade peale.  Armastan tänavakohvikutes aja peatamist ja sama palju ka perega (mul on 10-aastane poeg ja 12-aastane tütar) metsas ja mere ääres kondamist. Ma arvan, et olen omale leidnud mitmeid tegevusi, mis mind virgutavad – matan end küll liigselt töö alla, tihti võtan tööd liiga tõsiselt ja võin vabalt peale tööpäeva peatäie stressi välja nutta, aga samas oskan suurepäraselt aja maha ka võtta ja end kosutada.

Kuhu teadus liigub?

Loodetavasti stabiilsema rahastusmudelini, mis võimaldab uurimisrühmadel panustada teadussuundade arendamisse ning mille tulemusel ei pea teadlased hüppama erinevate tegevuste vahel ellujäämise nimel. See on vajalik nii nooremteadurite jaoks, kes saaksid rahulikult oma uurimisteemaga tegeleda kui ka kogenud teadlaste jaoks, et oma uurimisgruppe üles ehitada ja toimivana hoida. Sellisest stabiilsusest tunnen küll suurt puudust. Sisuliselt olen aga kindel, et haridustehnoloogia uurimissuund liigub üha enam sinna, et küsimuste 'milline tehnoloogia' asemel küsime rohkem 'miks' ja 'kuidas' küsimusi, et võtta rohkem vastutust selle eest, et haridustehnoloogiline innovatsioon oleks vastutustundlik, vähem vahendite keskne ja rohkem inimese-tehnoloogia koostööle suunatud.