Digihumanitaaria õppekava annab valdkonnast süstemaatilise ülevaate, pakkudes nii praktilisi oskusi (andmeanalüüsi, digi- ja multimeediumirakenduste kasutamise ning programmeerimise alused) kui ka teoreetilisi teadmisi (mis võimalusi digihumanitaaria pakub, kuidas luua ja analüüsida digitaalseid kultuurinähtusi, kuidas tulla toime infoühiskonnas jne).

Digihumanitaaria kõrvaleriala on ainulaadne võimalus Eestis selle uue ja kiiresti areneva valdkonnaga bakalaureuseastmes tutvust teha. Kasuta võimalust ja õpi eriala, mis avab palju uksi tulevikus!

Loe lähemalt siit ja siit

Õppekava ja -ained

Digihumanitaaria kõrvaleriala õppekava koosneb kaheksast ainest, iga semester loetakse neist kahte.

  • Aine "Sissejuhatus digihumanitaariasse" pakub teadmisi valdkonna kujunemisest, eesmärkidest ja mõistevarast ning tutvustab tähtsamaid digihumanitaaria suundi ja uurimismeetodeid. Loenguid täiendavad seminariarutelud valdkonna alustekstidest ja praktikumid digiandmebaaside ja digiteerimistehnoloogiate tundmaõppimiseks.
  • "Digihumanitaaria tehnoloogiad" on praktilise iseloomuga aine, mille eesmärk on luua eeldused digitehnoloogiliste abivahendite kasutamiseks ja nende loomiseks ning pakkuda algoskusi andmeanalüüsi ja programmeerimise valdkonnas.
  • Aine "Tehnoloogia ja ühiskond" võtab vaagida digitehnoloogia rolli kultuuris ja ühiskonnas ning pakub sissevaate tehnoloogia uurimise teoreetilistesse alustesse ja filosoofilistesse koolkondadesse.
  • "Digitaalne kultuuriloome" on aine, mille siht on anda teadmisi digitaalse kultuuriloome võimalustest ja eripäradest, keskendudes digitaalse kirjanduse, uue meedia kunsti, arvutimängude ja virtuaalse reaalsuse ajaloolise arengu, eri liikide ja avaldumisvormide käsitlemisele.
  • Aines "Multimeediumi tehnoloogiad" omandatakse algteadmised ja praktilised oskused pildtöötluses, vektorgraafikas, 2D animatsioonis, heli- ja videotöötluses, ruumianalüüsis ning virtuaal- ja liitreaalsuses. 
  • "Kvantitatiivne digihumanitaariaja "Kvalitatiivne digihumanitaaria" on praktilise iseloomuga ning mõeldud esmaste oskuste kujunemiseks digitehnoloogia kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete analüüsimeetodite valdkonnas. Oluline ongi meeles pidada, et tänapäeva digihumanitaaria ei huvitu üksnes suurte andmete, vaid niisamuti üksikjuhtumite analüüsist, niisamuti analüüsitulemuste visualiseerimisest. Tekstikaeve ja sõnastatistika kõrvale on juba mõne aja eest siginenud piltide, helide, asjade digitaalne uurimine, kus rõhk on pigem kvalitatiivsetel mudelitel, info visualiseerimisel, transmeedia lahendustel jne.
  • Viimaks pakub aine "Keel ja tehnoloogiaülevaate suulise ja kirjakeele tehnoloogilistest analüüsi- ja rakendusvõimalustest, alusteadmised ja praktilised oskused suurte tekstiliste andmemahtude töötlemiseks ning oskused keelemustrite kvalitatiivseks interpreteerimiseks.

Tutvu õppekavaga

Õppejõud

Digihumanitaaria kõrvaleriala õpetamisse on kaasatud suur hulk õppejõude nii TLÜ humanitaarteaduste kui ka digitehnoloogiate instituudist, samuti külalisõppejõude mitmelt poolt mujalt.

Teiste seas õpetavad õppekaval:


Marek Tamm on kultuuriajaloo professor ja vanemteadur Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis. Ta on TLÜ Kultuuridevaheliste uuringute tippkeskuse ning Kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli nõukogu esimees. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo ja semiootika erialal (1998), omandanud magistrikraadi keskaja-uuringutes Pariisis, Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales’is (1999) ja doktorikraadi ajaloo alal Tallinna ülikoolis (2009). Ta on avaldanud viis monograafiat, üle seitsmekümne teadusartikli mitmes keeles ja toimetanud tosinat teaduskogumikku. Tema peamised uurimisvaldkonnad on keskaja Euroopa kultuuriajalugu, ajalookirjutuse teooria ja ajalugu ning kultuurimälu uuringud.

Meedias:


Piret Viires on eesti kirjanduse ja kirjandusteooria professor. Ta on omandanud doktorikraadi Tartu ülikoolis 2006. aastal eesti kirjanduses.

Tema peamised uurimisvaldkonnad on tänapäeva eesti kirjandus, postmodernism ja post-postmodernism, kirjanduse ja tehnoloogia suhted, digitaalne kirjandus. Ta on avaldanud raamatuid eesti kirjandusest ja postmodernismist, neist viimane on seni "Postmodernism in Estonian Literary Culture" (2012, Peter Lang Verlag). Lisaks on ta avaldanud rohkesti teemakohaseid artikleid, toimetanud teaduskogumikke, korraldanud teaduskonverentse, on teadusorganisatsioonide ja toimetuskolleegiumite liige. Viires on õpetanud ja teinud uurimistööd Turu ülikoolis (Soome), Eötvös Lorándi ülikoolis (Ungari) ja Ohio Osariigi ülikoolis (USA). Piret Viires on Eesti Kirjanike Liidu aseesimees ja on avaldanud ka ilukirjandust.

Meedias:


Marianne Paimre on dokumendihalduse lektor. 2013. aastal sai ta doktorikraadi Jyväskylä ülikoolis ajakirjanduse erialal. Marianne on avaldanud mitmekümneid teadusartikleid, neist umbes kümme on indekseeritud WoS/Scopuses. 

Marianne juhendatud magistritööd on saanud tunnustamist ka konkurssidel. Hetkel on lõpetamas enda teist väitekirja teemal "Eesti vanemaealiste terviseinfo käitumist veebikeskkonnas". 

Meedias: 

 

 


Jaagup Kippar on programmeerimisõppejõud alates 1997. aastast. Võtab hea meelega ette teemad, mille kallal on põhjust pikemalt nuputada. Muuhulgas kirjutab programmikoodilõike keeletehnoloogia ning muusika valdkonnas. Õpetab roboteid kokku panema nii üli-, põhi- kui ka algkoolirahva seas. On koostanud programmeerimise ja andmeanalüüsi õppematerjale.

Meedias:


Andrus Rinde on multimeediumi lektor. Andrus on Tallinna Ülikoolis töötanud juba 1990. aastast. Ta alustas kooliarvutile JUKU tarkvara programmeerijana, seejärel sai temast arvutiklassi laborant ning õpetanud on alates 1992. aastast. 

Andruse pädevuste alla kuulub igasugune multimeedia (digitaalne heli, video, animatsioon), veebilehtede loomine (HTML ja CSS) ning ka veebiprogrammeerimine (PHP, Javascript) ja üldine IT. 


 

Kais Allkivi-Metsoja on infoühiskonna tehnoloogiate doktorant. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikoolis keeleteaduse magistriõppe (2016) ning täiendanud ennast Utrechti ülikoolis (Holland). Peamine uurimisvaldkond on eesti keele oskustasemete lingvistiline mudeldamine ja automaatne eristamine, kuid ta on vaadelnud ka ilu- ja ajakirjandustekstide keelekasutusmustreid. Ta osaleb eesti vahekeele korpuse veebirakenduste väljatöötamises.

Kais Allkivi-Metsoja tegutseb ka kultuuri- ja teadusajakirjanikuna.

Meedias:

Tudengite tagasiside

Mida on digihumanitaaria kõrvaleriala sulle pakkunud?

 

Digihumanitaaria kõrvalerialana on pakkunud palju põnevust ja uuenduslikkust. Kindlasti annab see võimaluse humanitaariat üldisemalt teise nurga alt vaadata ning meie kiiresti arenevas digitaalses maailmas paremini kohaneda. Eriti positiivne on see, et ka praktilised oskused on õppekavasse sisse kirjutatud. Tundub, et kursuse jooksul omandame hädavajalikud pädevused digimaailmas toimetuleks. Kuna tegu on uue ning väga interdistsiplinaarse suunaga, siis olen kindel, et digihumanitaaria annab võimaluse teha uuenduslikku teadustööd ning loob head eeldused hiljem tööturul toimetulekuks.

 

 

 


Usun, et digihumanitaaria kõrvaleriala pakub mulle laialdasemaid võimalusi tulevikus, sest lisaks enda erialale on mul algteadmised ja oskused digimaailmas orienteerumiseks. Kõrvaleriala valides võib tunduda, et sõnad ‘digi’ ja ‘humanitaaria’ ei sobi kokku, kuid õppides saab väga praktilised teadmised sellest, kuidas digitaalseid vahendeid humanitaarvaldkonnas kasutada. Digihumanitaarias on ideaalselt põimunud teooria ja praktika, sest teadmiste tervik tekib, kui osata koostada programmi ja selle tulemusena saadud andmeid vastavalt vajadusele analüüsida. Samuti tunnen end enesekindlamalt erinevate väljundite (tabelite, jooniste, graafikute) koostamisel andmeid analüüsides. Kui uutel tudengitel on hirm, et nendest tehakse selle eriala raames tippklassi programmeerijad, siis seda pole vaja karta. Ka programmeerimist õpetatakse, kuid siiski laiemalt ja humanitaarvaldkonda silmas pidades.

 


Digihumanitaaria kõrvaleriala on laiendanud minu silmaringi humanitaarerialades kasutatavate digitaalsete võimaluste osas. Lisaks polnud ma enne iseseisvalt ühtki programmikoodi kirjutanud, seega olen saanud väga palju uusi teadmisi selles valdkonnas. Digihumanitaaria kõrvalerialaga omandatud oskused on väga kasuks tulnud, sest tänu juba esimeses semestris õpitule sain ma oma erialaga seotud digihumanitaaria valdkonda kuuluva praktikakoha. Peale selle on mul nüüd kergem kirjutada oma lõputööd, sest saan õpitu abil andmeid tunduvalt lihtsamalt otsida ning töödelda.

 

 

 


Ma olen alati pidanud ennast humanitaariks, kuid tänu digihumanitaaria kõrvalerialale sain aru, et olen võimeline õppima ka programmeerimise aluseid. Kuigi ma kindlasti ei suuda enam omandada sügavaid teadmisi IT valdkonnas ja saada IT-spetsialistiks, on mul hea võimalus õppida esmaseid IT-oskusi ja rakendada neid humanitaarvaldkonnas. Digihumanitaaria kõrvaleriala valivaid üliõpilasi ootavad põnevad praktikumid, kus saab kokku puutuda erinevate digihumanitaariaga seotud tegevustega. Ma olen loov inimene, kes sooviks oma loovust väljendada tehniliste vahendite abil. Kuna tänapäeval on tehnoloogiline areng vältimatu, siis on digihumanitaaria loengud humanitaarüliõpilastele hea võimalus arendada oma oskusi IT valdkonnas, sest see on aktuaalne, populaarne ja perspektiivne!