Akadeemik Marek Tamm: selgitan humanitaarteaduste olulisust nii suu kui sulega

Palusin värskel akadeemikul aastavahetusel eel vastata küsimustele, mis keskenduvad Eesti humanitaaria praegusele seisule ning edasistele väljavaadetele.

Kuidas hindad humanitaaria positsiooni tänases Eesti ühiskonnas?

Hindan Eesti humanitaaride tööd väga kõrgelt. Arvan, et Eesti humanitaarteadused pole kunagi olnud rahvusvaheliselt nii nähtavad ja mõjusad, kui viimastel aastatel. Eriti tunnustusväärne on, et suurem osa kolleege suudab üsna võrdses mahus pakkuda uusi teadmisi nii kaasmaalastele kui ka ülejäänud maailmale. See tähendab, et töötatakse rööpselt vähemalt kahes – eesti ja inglise – keeles, sageli veel kolmes ja neljaski. Selles osas on humanitaarid üsna ainulaadsed, sest isegi sotsiaalteadlased on suuremas osas läinud üle inglise keelele, rääkimata siis loodus- ja täppisteadlastest. Pole liialdus öelda, et eestikeelne teaduskultuur püsib tänapäeval väga olulises osas humanitaaride tööl.

Keerulisem on muidugi humanitaarteaduste rahastamisega. Eesti Teadusagentuuri grandimajanduses on konkurents tavapäraselt kõige kõrgem humanitaarias. Näiteks eelmise aasta grandivoorus sai rahastuse vaid 15% humanitaaride esitatud taotlustest. Samas kui keskmine edukusprotsent oli 22 (võrdluseks arsti- ja terviseteadustes 35, põllumajandusteadustes ja veterinaarias 33 ja loodusteadustes 23).

Avalikkuses kohtab teinekord seisukohti, et humanitaare on Eestis liiga palju. Mida on muidugi kummaline kuulda, arvestades meie riigi põhiseaduslikke aluseid, mille järgi on meie ülim väärtus oma keele, kultuuri ja rahvuse eest hoolitsemine. See on aga teadupärast humanitaarteaduste üks peamiseid missioone.

Millised on Tallinna ja Tartu tänased eripärad humanitaarteadustega tegelemisel ning nende õpetamisel? Näed Sa Tallinn-Tartu teljel rohkem sünergiat või konkurentsi?

Humanitaarteadused on liiga kirevad ja eriilmelised, et selliseid üldistusi oleks mõistlik teha. Aga tihkan siiski arvata, et noorema ja dünaamilisema ülikoolina on TLÜ avatud enam uutele suundadele. Näiteks on siin heal järjel mitmed n-ö integratiivsed humanitaarteadused, nagu digihumanitaaria ja keskkonnahumanitaaria. TÜs näivad olevat traditsioonid tugevamad ja töötatakse rohkem väljakujunenud rööbastes. Kuid pean seda väga heaks, et teatud eelistused on kahe ülikooli vahel nähtavad. See loob eelduse huvitavaks koostööks ja sünergiaks. Kollegiaalsel tasandil ma mingit konkurentsi ei taju, küll võib seda ilmselt kohata institutsionaalsel tasandil (vastutusvaldkondade, halduslepingute jms maailmas).

Levinud on suhtumine, et tulevik kuulub digi- ja rohepöördega seotud valdkondadele. Kuidas meie humanitaarid sellesse protsessi suhestuvad?

Olen veendunud, et digi- ja rohepööre jääb vaid poliitiliseks loosungiks, kui me ei suuda nende sügavamat sisu ja vajadust ühiskonnale seletada. Selles töös pole paraku inseneridest, loodusteadlastest või programmeerijatest väga palju kasu. See eeldab ühiskondliku käitumise, mõtteviiside, tarbimishoiakute, kultuuriliste eelarvamuste jne head tundmist ehk teisisõnu, humanitaar- ja sotsiaalteaduslikku kompetentsi. Nii et humanitaarid asuvad kindlasti digi- ja rohepöörde eesliinil, või vähemalt peaksid asuma. Usun, et TLÜ on selles rollis väga heal positsioonil, arvestades meie ulatuslikku pädevust digi- ja keskkonnahumanitaarias.

Värske akadeemikuna oled avaldanud valmidust tegutseda humanitaaria eeskõnelejana üldisemalt. Millised on siin Sinu plaanid keskmises ning pikemas perspektiivis?

Akadeemiku roll ongi ennekõike ühiskondlik roll, s.t. seista avalikkuses teadmis- ja teaduspõhise ühiskonna eest. Humanitaarina saan seda rolli täita ennekõike oma pädevuse piires, näidates humanitaarteaduslikke teadmiste vajalikkust eri eluvaldkondades. Nagu ikka, tuleb sedagi tööd teha ennekõike suu ja sulega, andes intervjuusid (nagu see siin), kirjutades arvamusartikleid, esinedes üritustel, osaledes töörühmades jne.

Praegustest plaanidest rääkides mainiksin ehk kahte. Esiteks juhatan juba mõned kuud HTM-i loodud esinduslikku töörühma, mille eesmärk on välja töötada uue Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse (TAIE) arengukava viienda fookusvaldkonna „Elujõuline Eesti ühiskond, keel ja kultuuriruum“ teekaart. Ehk lihtsamalt öeldes paneme kokku dokumenti, mis peaks sõnastama aastani 2035 Eesti humanitaar- ja sotsiaalteadusliku uurimistöö prioriteetsed teemad ja tegevused (riigi vaates).

Teiseks olen alates novembrist Teadus- ja arendusnõukogu, uue nimega Teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitika nõukogu liige. See on peaministri juhitud kogu, mis nõustab Vabariigi Valitsust teadus- ja arendustegevuse strateegia küsimustes. Olen seal üle pika aja esimene humanitaar- ja sotsiaalteaduste esindaja ning katsun mõistagi seista sellegi eest, et ka see valdkond oleks kõigis strateegilistes aruteludes pildil.

Pildistas: Hendrik Osola