Alari Allik: „Padjamärkmete“ pisikesed lõigud rabavad oma lihtsusega

„Padjamärkmed“ on kirja pandud umbes tuhat aastat tagasi. Kui aktuaalne on seal ülesmärgitu 21. sajandi kontekstis? Kas lugejal õnnestub kirjaniku või tema märkmetega ka samastuda?

[...] raamatu võib lüüa lahti ükspuha milliselt leheküljelt ja vaadata, kas leitud sõnad kõnetavad või mitte. Sellises fragmentaarsuses on midagi väga tänapäevast – me oleme harjunud veebist „sisu“ (seda kuulsat content´i) tarbima pisikeste klotsidena [...]

„Padjamärkmed“ on väga mitmekesine kirjandusteos, kus leidub iga lugeja jaoks midagi. Kuna õuedaam Sei Shōnagon (966–1025) kirjutas oma uitmõtted ja tähelepanekud lahtistele paberilehtedele, siis ei tea me tänaseni päris täpselt, millises järjekorras neid lõike peab lugema ja see polegi oluline – raamatu võib lüüa lahti ükspuha milliselt leheküljelt ja vaadata, kas leitud sõnad kõnetavad või mitte. Sellises fragmentaarsuses on midagi väga tänapäevast – me oleme harjunud veebist „sisu“ (seda kuulsat content´i) tarbima pisikeste klotsidena, mis suvalises järjekorras meie silme ette kuvatakse. Lineaarsed pikad teosed mõjuvad paljudele koormavalt. Aga „Padjamärkmete“ pisikesed lõigud, mida Uku Masing kunagi nimetas „mõttesalmikesteks“, ei nõua lugejalt palju aega ja rabavad oma lihtsusega. Näiteks 39. lõigus on üles loetletud peened asjad: „Tüdrukute mitmekihilised õrnlillad ja lumivalged rüüd. Pardimunad. Riivitud jää, mis on kaetud magusa eluväädisiirupiga ja asetatud uude läikivasse metallkaussi. Kristallidest palvehelmed. Sinivihma õied. Ploomiõied, millele on sadanud lumi. Imekaunis laps, kes sööb maasikaid.“ Kui lugejal pardimunade või eluväädisiirupiga otseselt mingit seost ei teki, siis ploomiõied ja maasikaid sööv laps tulevad igal eestlaselgi silme ette. Autor suudab sellistes lihtsates tekstides puudutada väga olulisi pisikesi detaile, mis tegid elu elamisväärseks tuhat aastat tagasi ja teevad seda ka praegu. 

Kas lugeja peaks „Padjamärkmeid“ võtma kui ilukirjanduslikku teost või ajaloo kirjeldust? 

Tegelikult on selle teose puhul mõlemad olulised, sest lisaks eelpool kirjeldatud tähelepanekutele sisaldab “Padjamärkmete” tekst ka päeviku formaadis kirjutatud pikemaid lõike, kus kirjeldatakse üsna täpselt 10 sajandi õukondlikku elu. Näiteks saame me tänu sellele tekstile täpsemalt teada, kuidas kahe Fujiwara suguvõsast pärit mõjuvõimsa venna – Michinaga ja Michitaka rivaalitsemine mõjutas nende tütarde igapäevast elu. Ajaloolaste jaoks on „Padjamärkmed“ allikaks, mille põhjal on võimalik tundma õppida tolleaegseid kombeid, eluolu ja rituaale. Ja väga oluline on siin just naiskirjaniku perspektiiv. Kui meeste päevikutes on kirja pandud mõne tähtsa rituaali formaalne külg, siis Sei Shōnagoni tekstist on näha, kuidas kogu üritus tavalise osaleja vaatenurgast mõjus. Näiteks kui autor läheb templisse budistlikke õpetussõnu kuulama, siis ei kuule ta tagumisest reast, mida õpetaja räägib – sellest ei saa me midagi teada –, küll aga paneb ta väga täpselt kirja, mis kellelgi seljas oli ja kuidas ta käitus. Tänu sellele tekib

Ajaloolaste jaoks on „Padjamärkmed“ allikaks, mille põhjal on võimalik tundma õppida tolleaegseid kombeid, eluolu ja rituaale. Ja väga oluline on siin just naiskirjaniku perspektiiv.

ajaloolasel pilt sellest, kuidas paljude jaoks olid sedasorti kogunemised eelkõige seltskondlikud üritused, kus keeruline filosoofia jäi tihtipeale tagaplaanile ja õpetusest olulisem oli noore õpetaja kaunis välimus.  

„Padjamärkmed“ on Jaapani kirjanduse tähtteos. Miks see alles nüüd eesti keelde sai tõlgitud?

Eestis pole Jaapani keele ja kultuuri uurimise traditsioon kuigi pikk. Erialana sai seda siin õppima hakata alles 1989. aastal kui asutati Eesti humanitaarinstituut. Rein Raud, kes minule ja mu praegustele kolleegidele jaapani keelt õpetama hakkas, omandas teadmised Leningradi ülikoolis, kus ta õppis muuhulgas ka klassikalist jaapani keelt, mis erineb tänapäeva keelest sama palju kui ladina keel erineb itaalia keelest. Ta proovis kätt ka Sei Shōnagoni tõlkimisega – katkend tekstist ilmus 1985. aastal Loomingu Raamatukogus pealkirja alla „Märkmeid padja alt“. Eks see asi on veidi venima jäänud ka sellepärast, et ulatuslik vanema jaapani kirjanduse tõlkimine nõuab päris pikka eeltööd, kuna varasem tõlketraditsioon üsna napp ja puuduvad eestikeelsed sõnaraamatud, millele toetuda. Paljudele taimedele, ametinimetustele, mööbliesemetele ja muule argisele, mida Eestis ei leidu, tuleb ise sobivad vasted välja mõelda. Samas hakkavad kõik need teosest teosesse korduma. Nii et on lootust, et klassikalise jaapani kirjanduse tõlkimine läheb edaspidi järjest ladusamalt. 

Kas mõni katkend selles teosest on ka pikemaks mõtetesse pidama jäänud? Miks just see?

Mulle meeldib väga 242. lõik, mis jääb kergesti meelde: „Asjad, mis lähevad muudkui mööda ja mööda. Täies purjes laev. Inimese eluaastad. Kevad, suvi, sügis, talv.“ Mulle meeldib, kuidas nimekirjas on kõrvuti laev, mis möödub ruumis, ning eluaastad ja aastaajad, mis mööduvad ajas. Tekib kummaline tunne, et aega oleks võimalik justkui käega katsuda – just praegu läheb mu kehas üks hetk mööda nagu täies purjes laev ega tule enam kunagi tagasi. Lisaks on väljendub siin see teatav fatalism, mis kogu Jaapani kirjanduse sümpaatseks teeb – iga hetk on üürike ja kaotatud aega pole võimalik kuidagi tagasi saada.